Selliseid tuulerattaid võib näha vist küll igal pool
Austraalia ilm on meie, eestlaste, jaoks ikka eriliselt kummaline. Vihma võib sadada näituseks ainult mõnesaja ruutmeetri peal.
Pisikesi romantilisi järvekesi leiab ka siitsealt. Johan leidis ühe eriliselt kauni.
Päikeseloojangud on Austraalias omaette nähtus. Ja kui taevas õrnalt pilves on, nagu antud pildil, siis on vaated eriti võimsad.
Meie esimene tööpõld:) Selliste puuridade vahel sai veedetud päris lõbusad kaks nädalat. Ja kirssidest ei saanudki kunagi isu päris täis.
Ivar viis meid vaatama ka Sydney lähedal asuvat Eesti Küla, kus siiani elas veel kümneid eestlasi. Enamuses küll pensionärid, aga siiski tore oli. Ja see maja, mis pildil paistab, on esimene maja, mis sinna külla ehitatud. Ivari isa poolt.
Graham´i juures Laggan´is. See oligi siis see restoran, kus me oma (esimesed, ja mine tea, ehk isegi mitte viimased) Austraalia jõulud veetsime. Ehk siis üks britt keskel ning kuus eestlast teda ümber piiramas. Ja ka meil ei olnud lund:)
Kohustuslik pilt. Lihtsalt pidi tegema sellise ju.
Sydney China Garden. Keset suurt kivist linna on täitsa tore vee ja eksootiliste taimede-lindude-kalade keskel aega veeta.
Sydneys kesklinna pargis oli väga palju malelaudu. Enamik normaalses mõõdus, üks aga Austraallaste mõõdus, sest neile lihtsalt meeldib kõike suurelt teha.
Nahkhiired tunduvad olevat päris tavalised elukad Sydney kesklinnas, sest Kuninglikus Botaanikaaias oli neid umbes miljon. Enamus magasid rahulikult oma und, üksikud aga tegid päris korralikku kaklust.
Laupäeval oli viimane tööpäev. Richard (üks töökaaslane ja natukene ülemus ka) küsis minult, kas ma hakkan igatsema ka seda kohta ning ma vastasin hetkekski mõtlemata, et ei. Seepeale ta kostis: I bet you do. Ja tal oli õigus. Ei ole möödunud veel tervet päevagi, kui ma tahaks juba tagasi. Olgem ausad, töö ei olnud just suurem asi, ja seda ma niivõrd taga ei nutagi, aga sõbrad on need, kes kõik kadusid sama järsku kui töö kirsilaos. Ausõna, mul oli väga tore koos uute eestlastest sõpradega, kes me kõik nüüd paarideks taas laiali lagunesime ning igaüks isesuunas sõitsime. Aga mitte vähem ei hakka ma taga igatsema meie uusi Austraalia sõpru. Viimasel õhtul Youngis olles Viisime Gerdiga Sami ja Sarah sellesse samasse mahajäetud Hospitali. Teised ei olnud lihtsalt nõus tulema ning Sami hilisemat reaktsiooni nähes sain ma aru miks. Ei olnud me jõudnud minutitki veeta tolles mahajäetud ja pimedas haiglas, kui Gerd tegi Samile kolli ning too tuhatnelja välja jooksis kordagi tagasi vaatamata. Sarah kramplikult tema külge kinni klammerdunud. Ja mitte nad ainult ei läinud hoonest välja, vaid jooksid lausa tagasi Hostelisse. Sami närvid olid juba nii läbi pisikesest ehmatusest, et ta lihtsalt pidi ennast suitsuga rahustama hakkama. Tundub, et vähemalt tubakas tõesti mõjus talle, sest tagasi ta tuli. Õigemini tulid. Sarah ka. Aga hästi nad ennast seal ei tundnud ning vaese neiu suutsime pööningutrepil oleva öökullisilmasid kujutava pildiga päris ära ehmatada. Lausa niipalju, et Sam ei oleks sinna vägisi ka vaatama saanud. Vähemalt meeldis neile suurest saalist avanev vaade, kuid teist korda ma siiski ei usu, et neid enam sinna meelitada suudaks. Igatahes hommikul oli Sam nii omadega läbi, et ta õel oli tükk tegemist poisi voodist jalule saamisega. Ja tööl ei tundunud ka keegi tema tegemistest suurt midagi teadvat. Mine tea, ehk magaski kusagil liini all:) Sama päeva õhtul pakkisime oma kodinad kokku, pakkusime kõigile Pavlova kooki ning sõitsime Sami õe, Alexi, ning Sarah´ga Youngist minema. Kõigepealt tegime vahemaandumise Alexi juures, kus viimase vanemad väikse grill-lihase õhtusöögi pakkusid meile. Oli täitsa meeldiv ning peab ütlema, et Sam on ikka oma isa suust kukkunud. Ja kui keegi arvab, et Sam on andeka suuvärgiga, siis tema isa ei saanud ikka üldse pidama. Kõhud täis ja muljed muljetatud, sõitsime edasi Sarah ja James´i (Sarah kolmikvend. Loodetavasti näeme kunagist ka kolmandat, nende mõlemi õde. Muide, Sam ja Alex on kaksikud) vanematekoju. Sai jälle laiaslaias voodis magada ning hommikul tehti meile isegi pannkooke. Ja kui Sa mõtled, et enam paremaks minna ei saa, siis mõtle uuesti - Sarah ema käis välja idee, et James võib mulle kirjutada Stargate Atlantise neljanda hooaja plaadile ning ma võin sellele järele minna nende õe juurde Canberrasse. Ma armastan Austraallasi. Kohe peale hommikusööki asusime peaaegu kaks tundi plaanitust hiljem teele ning täna oli see päev, mil ma sain esimest korda ise valel pool teed sõita. Ja see ei olnudki nii kohutav. Jalakäiana olen juba päris omaks võtnud selle äraspidise liikluse, nii et kõik tundus justkui loogiline olevat. Päris suures linnas siiski veel ei tahtnud võõra autoga huvisõitu tegema hakata. Alex ja Sarah läksid oma teed ja nõnda me päris kahekesi jäimegi. Meie ja suur Melbourne. Ja mulle meeldis juba esimesest pilgust see linna palju enam kui Sydney. Meenusid Mati (või oli see Anni, kes seda ütles) sõnad - Melbourne on nagu Tartu, ainult suurem. Ja nõnda see tunduski. Viskasime oma kotid hostelisse ära ning kohe linna avastama. Et me päris kesklinnas ööbime, siis kõik on meil nii käejala juures - suured keskused, raamatukogu, teatrid, kinod. Kõigepealt käisimegi kohalikku raamatukogu uudistamas. Nägi välja päris võimas. Igatahes uhkem kui Tartu Ülikooli oma. Tegelikult isegi kordades suurem ja uhkem kui Tartu Ülikooli peahoone. Keegi taat pidas vägevat väitlust väikse kasti otsas seistes. Vastasteks noored, tõenäoliselt üliõpilased. Ja nad ei saanud ju kuidagi taadile alla jääda ja pidid ikka viimase kõik argumendid tagurpidiselt tõestama. Mis tähendas lihtsalt taadist üle karjumist. Teemaks usk ja jumalused. Iseenesest ju täitsa tore viis ajaveetmiseks. Edasi liikusime Yarra jõe äärde, mis meenutas väga Emajõge. Ja seda enam tundus kogu see linn Tartu moodi. Ja kodusem. Jõe ääres oli taidlemas üks noor Uus-Meremaalane. Selline hakkamist täis ja hästi isesuguse väljanägemisega. Neelas mõõkasid ja tegi muid trikke. Lahe - mõtlesime, ja jäimegi vaatama. Ühes suuremas kaubakeskuses jalutasime mööda ühest reklaamplakatist. Kaks sammu hiljem jäin seisma ja astusin tagasi. Kimi oli seina peal. Soome oma poiss reklaamib Austraalias päikeseprille. Lahe. Hiljem suures poes jäi silma aga päris meie oma Carmen. Tema müüs Max Factori vidinaid-pudinaid. Selline omamoodi soe tunne tuli sisse:) Selg läks vist ka kohe nõksu sirgemaks. Õhtuhämaruses läksime veel kinno. Colden Compassi vaatama. Mul lihtsalt nõrkus selliste filmide vastu. Aga ma ei saa aru, miks ma pean nii palju piletiraha maksma ja siis veel 20 minutit reklaami enne filmi vaatama. Muidu oli väga vahva vaadata filmi ilma igasuguste subtiitriteta. Jääb hulga rohkem aega detailide jälgimiseks. Sest tahes-tahtmata hakkad kodus neid subtiitreid lugema. Silm lihtsalt läheb nende peale. Ja otsa see esimene päev nõnda saigi. Vaba aeg läheb ikka justkui kiiremini kui tööaeg. Homme randa. Soolasesse vette. Loodetavasti ei ole siin enam haisid. Melbourne, VIC 30.12.2007
Enne kui Gerd ja Marleen Hall-Marki kirsse sortima-pakkima-tõstma tulid (Hall-Mark on see koht, kus nemad enne meid töötasid ja kuhu meiegi hiljem läksime ja juba kaks nädalat seal ise ka sortinud ja kaste tõstnud), olid nad terve kuu hoopis kaugemal hoopis teistsugust tööd tegemas. Nimelt üks Briti härrasmees peab Laggani-nimelises väikeasulas vanasse veskisse ehitatud restorani. Üksinda. Ja tal on alati heameel abikäsi näha. Palka maksab öömaja ja söögi näol, mis tähendab, et mingeid lisakulutusi peale sinna-ja-tagasi sõidu näol ei ole. Ja sinna me siis jõuludeks läksimegi. Kõik kuus eestlast. Viiekohalise sõiduautoga. Pluss palju kotte ja muud träni. Ja viis kilo kirsse. Mitme tunni sõit, mille jooksul nägi nii mitmeski kohas vaateid, milliseid varem polnud näinud. Enne pimedat jõudsime kohale ning tegime tutvust oma uue ajutise kodu, tolle peremehe ja viimase pisikese ja väga isepäise tütrega, kes tahtis kõigile kogu aeg laulda. Kõik oli väga tore ja süüa sai ja suurde voodisse magama. Ei oleks nagu midagi rohkemat tahtnudki. Selline rahulik ja väga ebatraditsiooniline jõuluõhtu. Ei mingeid kinke, ei mingeid jõulureklaame, ei mingit jõuluhullust. Ja erilise boonusena sai läbi skype isegi koju helistatud. Hetkeks oli selline tunne, nagu poleks kodust ära olnudki. Kahju ainult, et Eestis lund maas ei olnud, sest kõik paistsid selle üle väga kurvastavat. Meil ka ei olnud lund, aga polnud ka masendavat porist, vihmast, külma ja tuulist ilma. "Kõigest" 20 kraadi sooja ja värsked vaarikad otse peenralt:) Kahtlemata olid need kõige ebajõululikumad jõulud, kuid mulle väga meeldis nõnda.Järgmisel päeval oli lõunaks oodata restorani 30 külalist ja ettevalmistustega alustasime juba eelmisel õhtul. Köögis sai näha, kuidas valmivad Briti-pärased jõuluroad ning hiigelsuurde kaminasse sai visatud hiigelsuur palk, mis andis terve päeva õdusat valgust ja meeldivalt sooja, sest ilm oli väga tüüpilise jaheda Eesti suvepäeva moodi. Siinses kontekstis ikkagi väga jahe:) Jõululõuna kestis 4-5 tundi ja koosnes päris mitmest käigust. Vahepeal leidsime ka ise aega lauda istuda ning väga isemoodi jõuluroogasid maitsta. Kõik ei olnud päris minu maitsele, aga otseselt halb ka miski ei olnud. Välja arvatud ehk avokaadod, mille vastu mul on sama ebasõbralik tunne kui oliivide vastugi.Kui külalised laiali saadetud ning lauad-nõud puhtad, läksime lähedal asuvasse oliivifarmi kängurusid otsima. Ei olnud me ju tegelikult neid õieti veel näinudki. Mõned korrad ainult, kui nad üritasid auto ette hüpates enesetappu teha. Rumalad loomad, sest nende laipu oli ikka ja jälle teepervedel näha. Oliivifarm asus Sinimägede väga äärealadel ning pisikesed kuppelmäed (Eesti mõistes ikka väga suured, sest iga küngas tundus suurem kui meie Munamäed kokku) olid tõsiselt kaunid. Pluss kõik need meile võõrad puud ja linnud ja karjade viisi kängurusid ning nende väiksemad, tumehallid suguvennad. Ja kängud on ikka tõesti hämmastavad loomad. Tõsiselt tugevad. Ja arad. Ja nii huvitavad jälgida. Tagasisõidul võis näha silmnähtavalt horisondi taha kukkuvat päikest, mis pilvedega manipuleerides suutis taevasse tekitada tõeliselt kauneid toone ja valgusvihke.Järgmisel päeval oli külalisi hulga vähem. Ning seekord tegime saime ka tõsisemat Eesti jõulurooga. Kuna peremees Graham tegi niikuinii ahjukartuleid ja ahjupraadi ning mõnusaid suuri vorstikesi (mis asendasid verivorste), siis sobis meie poolt praetud hapukapsas nagu rusikas silmaauku. Tõeline nauding. Ja esimest korda elus sai ära proovitud ka Inglise jõuludessert - jõulupudding, mis kujutab endast väga rammusat puuvilja kooki. VÕi midagi sellist. Traditsiooniliselt süüakse seda mingit sorti konjakikastmega, mida meil asendas jäätis. Mulle igatahes väga meeldis. Teine jõulupüha (kohalikus keeles boxing day, ehk siis kinkide jagamise päev) oli see päev, mil eestlaste punt hakkas laiali lagunema. Anni ja Mati läksid Melbourne, mina, Liisi, Gerd ja Marleen tagasi Youngi. Graham ei lubanud meil Good Bye öelda ja tema maja uksed pidid meile alati avatud olema. Seda oli rõõm kuulda ja tõesti kahju oli nii kaunist kohast lahkuda. Ühel päeval läheme sinna kindlasti tagasi. Selle aasta sees aga kindlasti veel ka ise Melbourne. Väga tahame ikkagi aastavahetusel varbad vette likku pista ja suurlinna saluuti nautida. Ja kirsid oma peast minema pühkida. Willow Vale Mill, Laggan, NSW 26.12.2007
Ei saa ilma kirssideta. Väljast korjamast saime sisse sortima. Esialgu ei tundu just kõige parema variandina, kuid kindel tunnipalk ja jahedad siseruumid natukene leevendasid üleminekut. Jäime ju ilma oma pikkadest õhtupoolikutest, mis eeldasid küll väga vara ärkamist, kuid iseenesest ei olnud see ju üldsegi hull. Küll aga saime telgist-vagunelamust kindla katuse alla ning linna sisse elama. Ikka tollesse samasse Youngi - kirsipealinna. Ja mitte mingisse niisama tavalisse hostelituppa, vaid koos kahe Mati, Anni ja rootslastest sõpradega vanasse haiglasse, mille üks tiib oli tehtud elamiskõlblikuks. Väga suure köök, tohutud ruumid, seinast seina vaipadega põrandad ja terve suur haigla, mis ootas avastamist, ja mida me ühel õhtul läksimegi uurima. Kottpimedas. Ilma taskulampideta. Justnagu kummitustelossis oleks käinud. Kusjuures vaatamata sellele, et elekter oli suuremast osast hoonest välja lülitatud, oli vesi siiski täiesti olemas ning siinseal olid kraanidest või pottidest vesi jooksma jäänud ning vee kohin tekitas mõnusa kõheda meeleolu. Lisaks olid paari kohas vanad suitsualarmid piiksuma jäänud. Ainsateks valgusallikateks olid uste kohal olevatest väljapääsutuledest tulev valgus ning poolkuust tulenev kuma (muideks kuu istub taevas tagurpidi, täpselt nagu kõik tähtkujud, mis on pealegi kas väga vales kohas või hoopistükkis kadunud. Ja päike käib ka täiesti vale pidi üle taeva). Iga päev sellistest kohtades kolada ei saa ning kuna vaatamist jagus rohkem kui küll, kaotasime ajataju. Ja vahest ka ruumitaju kui mõnest uksest välja vaadates leidsime end hoopis maja teiselt küljelt kui ootasime. Selle ettevõtmise haripunktiks sai söögisaali leidmine, mis kujutas endast väga suurt ruumi põrandast laeni akendega. Ja vapustava vaatega Youngi linnale, mis laiutas all orus ja eemal mäeküljel. Teinekord kui Youngi satume ja öömaja ei leia, siis miljonivaatega peidukoht on olemas:) Et kõrvaloleva ühika (kus meie uued Eesti sõbrad Marleen ja Gerd elasid) köögis oli kogu aeg rohkem asiaate, kui loodusseaduste poolt võimalik (nad vaaritasid hommikul varavalgest hilisõhtuni, nuudleid ja riisi selliste lisanditega, mis panid silmad vett jooksma. Ei olnud vaja isegi süüa seda, piisas köögist mööda kõndimisest, sest õhk oli vürtsidest paks), siis käisid nad hommikuti ja õhtuti meie juures süüa tegemas. Tegelikult oligi see köök esimene koht, kus me korralikku kodust sööki saime Austraalias (v.a. sugulaste juures ühel korral). Ja mitte lihtsalt kodust, vaid ka väga Eestipärast. Näiteks olid menüüs hakklihakaste, kartulite ja hapukoore-kurgi salatiga; ühepajatoit; kartulisalat. Isegi suppi keetsime ning pirukat küpsetasime. Lõppeks läks kõik see ühisvaaritamine päris kalliks, kuid ma võtan söögi alla pandud raha kui investeerimist iseendasse, seega oli see kõik hästi kulutatud raha. St investeeritud:) Meie kokkamisõhtud kulmineerusid ühe Tai sõbra küllakutsumisega, kes õpetas meile Aasia köögi saladusi. Kõik said käed külge lüüa ning ning suu hõõgama.Õhtud jäid Equitasega võrreldes väga lühikesteks, sest töölt saime tagasi enamasti alles kuueks. Suure osa õhtusest ajast võttis endale söögitegemine ja ringreisideks enam nii palju aega ei jäänud. Ühel päeval läksid ja rootslased oma teed ning nõnda jäime neli eestlast üksinda sellesse suurde haiglasse. Rootslastega koos jäime ilma ka nende autost - pisikesest väikebussist, millega sai nii palju ringi vuratud (korra sai kõik koos kohalikus veiniistanduses käidud veine degusteerimas ning ennast veinialaselt harimas. Degusteerimise koha pealt muidugi kes maitses, kes mitte. Vihjeks olgu, et Matid ei maitsenud. Ja kohalikus Hiina aias sai ka käidud, mis jäi Sydney võimsale China Gardenile küll kõvasti alla, kuid mis oli siiski peris kena). Peale rootslaste lahkumist ei käinud me enam nii tihti Macis jäätist ka söömas. See üritus oli juba omamoodi traditsiooniks saanud ning müüjad lõpus enam ei küsinud, mida me tahame, vaid võtsid ainult raha ning läksid jäätist tegema. 30 sendi eest (ehk siis kolme Eesti krooni eest) võis jäätist süüa küll. Ja kamba peale üks karastusjook, mida võis tasuta täita nii palju kui jaksab. Ja me jaksasime tavaliselt väga palju ning ära said proovitud kõik erinevad kombinatsioonid, mis andsid teinekord täitsa huvitavid tulemusi. Ühe korraga jäätiste ostmise rekordiks sai vist 25 ja tol korral kutsugi isegi manager välja, sest nii palju jäätiseid oli ennekuulmatu ning masin ei olnud nõus nii palju korraga tegema. Oli naljakas nii meil kui Maci töötajatel.Uus töö aga ei olnud pooltki nii lõbus kui õhtupoolikud, mida kõik tööl olles pikisilmi ootasid. Liinitöö ei ole vähemalt minu jaoks ning kui ma olin pool tundi vaadanud sinisel liinil liikuvaid kirsse, tundus mulle vahepeal, et liin on seisma jäänud ja keegi üritab mul järsult põrandat jalge alt ära tõmmata. Ja see ei olnud sugugi meeldiv. Ei ole vist vaja mainidagi, et kõik see aeg tundsin end väga merehaigena. Teistel selliseid probleeme ei tundunud olevat, kuid neil ilmnesid lähipäevil muud mured (valusad seljad ja kanged jalad). Nõnda ma läksingi küsima enda jaoks uut tööd, sest vastasel juhul oleksin hakanud otsima lausa uut töökohta hoopis kusagil mujal. Võttiski mind siis farmi omaniku naine (Taimaalasest isehakanud kubjas, keda keegi ei sallinud. Välja arvatud ehk teine Mati, kellel oli temaga armastan-vihata-vihkan-armastada suhe, mis pakkus kõigile palju nalja) liinilt ära ning saatis kaste tõstma. Kõige meeldivama üllatusena määrati minu juhendajaks Gerd, kes seda tööd juba mõnda aega praktiseerinud. Vähemalt ei pidanud enam iiveldusega võitlema. Ja sai end liigutada. Teinekord lausa nii palju, et oleks hea meelega aja maha võtnud ja kõik mõneks ajaks kuradile saatnud. Kui päeva jooksul 5-kiloseid kaste (enamasti kolmekaupa) tuleb ühtekokku umbes 30 tonni jagu liigutada, siis võtab see ikka higi korralikult jooksma. Vähemalt liigub aeg nõnda tunduvalt kiiremini, sest viimaste päevada molutamine ja iga viie minuti tagant kella vaatamine ei mõju sugugi motiveerivalt. Siiski lõppkokkuvõttes on see töö täitsa tore olnud. Vähemalt mul. Liisi vaeseke peab päevast päeva vaatama kirsse. Sinisel lindil. Aeglaselt endast möödumas. Õnneks ei ole ta seal üksi ning õnneks lõbustab teda tema lemmikmuusika. Ja õnneks ei ole seda tööd enam kauaks. Ja õnneks saab selle nüri töö eest täitsa head raha ja selle järele me siia farmi tulimegi.Jõulud on ukse taga. Raadiost tuleb 2/3 ajast jõulureklaame, millede vahele lastakse aegajalt ka mõni hitt lugulaul. Noid on umbes 10, mida kordamööda päevast päeva jälle ja jälle mängitatakse. Ja mitte ükski neist ei ole jõuluteemaline. Seegi hea kõige selle hulluse keskel. Tänavapildis hakkavad silma kõikjal punastes kuubedes vanamehed. Enamasti plastikust ja poosetavad poeakendel. Aga teinekord ka puust või vahtkummist. Või papist või paberist. Merry Christmas ja Merry Xmas. Absoluutselt jõulutunnet ei ole ju. Inimesed - teil on siin SUVI. Jõulud on TALVEL. Siis kui lumi on maas. Mis tuletabki meelde, et igatsen lume järele. Ja natukene ka külma järele. Mis omakorda paneb pähe soovi sauna minna. Olen vist imelik. Igatahes jõulude aeg saab olema paar vaba päeva, mis tuleb ära sisustada. Ning Marleenil ja Gerdil on juba idee. Young, NSW 19.12.2007
Viimase nädalaga on tegelikult nii palju juhtunud, et kõigest enam ei mäletagi ehk nõnda täpselt rääkida. Viimati kirjutades olime vist omadega nõnda kaugel, et Youngis töö oli olemas ja esimesed kirsid isegi korjatud. Igatahes esimeste kirsside eest saadud esimene palk on end meile juba kasulikuks teinud ehk siis suures osas realiseeritud selle ja teise peale. Õnneks on kohe-varsti tulemas taas palgapäev ning seekord õnnestub ehk natuke raha ka kõrvale panna. Esimese tööna saime kõva kirsikorjajate kogemuse. Me oleme justkui lausa kirsikorjamiseksperdid. Vaatamata esimeste päevade väikesele saagile (seega ka kõvasti väiksemale palgale) suutsime töötahte üleval hoida ning jätkata. Meie sakslastest sõbrad paraku andsid liiga kergelt alla. Igatahes meil hakkas iga päevaga järjest paremini minema ning esimestel päevadel saadud 6-7 kasti asemel saime juba kuni 14. Ja ükskõik kui kõvasti ma ka ei üritanud, kirsikorjamises oli Liisi alati minust parem. Ma võisin end vähemalt lohutada sellega, et eelviimasel päeval seal farmis ploome harvendades sain mina parema tulemuse. See töö istus üldse meestele paremini. Kuid tunnipalk ei olnud paraku selle töö peal küll enam konkurentsivõimeline. Kui natuke alla 10-kiloste kirsikastide eest sai 8.50 dollarit tükist, siis harvendamise palgaks oli 1 dollar puu, ehk pool dollarit pool puud. Ja korraga tegid ikka ühte puu poolt reast. Ja kui kokku jõudsin teha ca 150 poolikut puud, siis ca 15 kasti vastu ei saanud see kuidagi. Põllul sai näha see ja naasugust Austraalia ilma. Ühel päeval anti põllul olles tormihoiatus. Ja täpselt nagu lubatud, oligi poole tunni pärast torm meie kohal.. Pikne lõi risti üle taeva ning nii erinevaid toone tumedat polnud mina varem näinud. Ja täpselt sellel päeval saime enda asjad telgist välja kolitud ühte elamupoksi. Vahetult enne sadu. Ja kuna mina nii kõva vihma ei olegi kunagi näinud, siis lihtsalt oli tarvis välja vihma kätte jooksma minna. Et aga teine Mati kuidagi alla ei saanud jääda, oli temagi varsti väljas - sampoonipudel näpus. Vähemalt polnud hiljem tarvis pessu enam minna. Peale seda tormi oli meil tööd ehk veel mõneks päevaks (ühel neist harvendasime ploome, ehk siis rebisime 2/3 vilju puudelt lihtsalt maha, et ülejäänutele jääks kasvuruumi. Ploomid pidid kasvama seal tennisepallide suuruseks). Sellega meie seiklused Equitase farmis ka lõppesid suuresti ning tuli hakata otsima uut tööd ja uut kodu. Siinkohal tulid meile appi sõbrad eestlased, keda ma olin juba Youngi linnas korra näinud. Küll ühte ainult siiski. Ja seda tänu seljakotile õmmeldud Eesti lipule. Ei juhtu just iga päev, et maakera teisel poolel hüppab tänaval suvaline tüüp Sulle ligi ja küsib kõval häälel - "Eestlased??". Ta tundus silma järgi hinnates kusagil kaks meetrit pikk (hiljem selgus, et siiski mõni sent jääb kahest puudu:)) ja väga tuttavlik. Siiski ei suutnud põhjalikumalt meenutada. Vahetasime mõned sõnad, uurisime üksteise töö kohta, soovisime hääd ja laiali me läksimegi. Et mõne päeva pärast taaskord kohtuda. Ikka selles kohvikus, mis eestlastele eriti armsaks oli saanud. Ei mitte selleks, et seal head kuuma kakaod või koogikesi sai. Ikka selleks, et interneti läbi õhu varastada. Austraalia on internetiseerumise koha pealt Eestiga võrreldes ikka arengumaa. Aga seal me saime kokku oma tuttava eestlasest kamraadiga, kes oli sedapuhku kaasa võtnud ka oma südamedaame. Ja et neiul oli seljas särk, mille seljal oli Villem, oli asi hoobi pealt selge - nemad ju kultuuriklubist. Sai ju ühes majas üle poole aasta koos tööd tehtud. Seekord tegime juba pikemalt juttu ja et ka Anni ja Mati olid meiega, siis istusimegi kuus eestlast ja hõivasime poole kohviku rõdust. Ja sel päeval ei saanud me kinnitust mitte ainult ühele universaalsele tõele (maailm on ikka tõesti väike - kuus tartlast peavad minema (tulema) Austraaliasse, et teineteist tundma saada). Lisaks sellele veendusime, et tutvused loevad. Väga palju loevad. Ja nagu muuseas oligi meil juba uus töö ja öömaja olemas. Lihtne ju:) Young, NSW 12.12.2007
Reedel Youngi saabudes oli meil tunne, et kõik on taas läinud nihu ning järjekordselt oleme oma valikutega puusse pannud. Vihma ju sadas ja öömaja ei olnud ka silmapiiril. Õnneks järgmine päev tõotas juba ühtteist paremat. Taksoga farmi kohale jõudes oli esimene mulje küll kergelt kummaline, sest mul oli olnud asjast teistsugune ettekujutus. Mitte parem ega halvem - lihtsalt teistsugune. Et sinnajõudmise hetkel oli juba keskpäev kätte jõudnud ning tööpäev läbi saamas kirsikorjajate jaoks, arvasid kohalikud asjapulgad, et targem oleks täna enam mitte alustada. Selle asemel saime hulga pabereid täita ja telgi enne järgmist vihmahoogu üles seada. Sel päeval me veel ei teadnud, kas seal konkreetses farmis on veel eestlasi peale meie ja ei olnud mingit jaksu ega tahtmist ka otsima minna. Tagantjärele targana oleks pidanud ehk. Korraks käis küll peast läbi mõte keset laagriplatsi karjuda midagi a´la mine p...e, ja kui keegi oleks vastu hõiganud ´mine ise´, oleks täiesti meeldiv olnud ju. Igatahes esialgu jäid ainsateks tuttavatakes noodsamad Saksa neiud, kuid tutvusi sobitada ei ole sellises paigas sugugi raske. Hoopis raskem on sellest ehk hoiduda, sest tihti hüpatakse ligi ja tehakse kohe juttu. Ja siis muidugi see võistlusmoment - kes jõuab kiiremini teistele ´how are you, mate´ öelda, on võidumees. Vist. Ma ei olegi sellest siiani aru saanud, kas nad ootavad sellele ka mingisugust vastust või mitte. Pigem mitte. Selline retooriline küsimus... seda küsitakse alati poes ka. Kassades. Üks eestlane oli sellele kunagist vastama hakanud pikalt ja laialt.. sellest kuidas tal siis ikkagi läheb. Müüjatar oli selle peale lolli näoga vahtima jäänud. Aga ise ta ju küsis. Laagrielul pole siiani vigagi olnud, kuid tööga on natuke nadim lugu - seda lihtsalt ei ole nii palju kui tahaks. Päevad algavad kell viis ärkamisega ning enne kuut üritame juba kirsside vahel olla, kuid kuna suurem hooaeg hakkab läbi saama, siis päevad lõppevad juba 11 paiku ära, mis tähendab, et ülejäänud päev tuleb ise sisustada endal. Ja selle eest ei maksa ju keegi palka. Eile igatahes kuulsime põllul legende ühest eestlasest, kes korjab umbes kaks korda rohkem oma töökaaslastest. Ja juba õhtul saime temaga jutule. Ja minu nimekaimuga ka, kes temaga koos ringi reisib. Ja nõnda me siis istusime laagri köögis õhtul mitu tundi ning kõikseemees vaatas meid imelike nägudega, kui me neljakesi päris häälekalt eesti keeles muljeid vahetasime. Tore oli. Ja tundub, et aina toredamaks läheb. Ja lõpuks ometi liigub raha üle hulga aja ka teistpidi läbi meie rahakoti. Ja kirssidest ei ole ikka veel isu täis..
Mõneks ajaks on nüüd küll rongisõidust kõrini. Natuke on selles süüdi nii rongifirma kui kaasreisijad. Meile oli küll varem mitmel korral mainitud, et rongid ei ole siinmaal just kuigi täpsed, kuid ma arvasin, et selle all mõeldi nii 10 minutilisi hiljaksjäämisi või nii. Meil olid ostetud piletid kolme ümberistumisega, buss-rong-rong-buss. Suurem osa sõidust rongidega, kokku ligi 1000 km. Ööpäevane reis algas eile pealelõunal Bayron Bayst bussiga. Oli päikeseline päev ning ookeaniäärsetele rohelistele orgudele avanes fantastiline vaade. Kõik oli nii roheline, millist Eestimaal ei ole mina veel küll kunagi näinud. Ei mingeid muid värve - rohelised aasad, rohelised puud, rohelised põõsad. Kontrastiks ainult neoonsinine taevas. Sinna mäe otsa oleks hea meelega jäänudki. Rongijaamas bussi pealt maha astudes tundus õhk täpselt selline värske ja jahe nagu ta peale vihmasadusid ikka on olnud. Esialgu oli mul selle üle ainult hea meel. Kuid see heameel hakkas rongi ümber istudes iga hetkega järjest enam hajuma. Kohalikud olid meid hoiatanud mitmeid kordi, et Austraalia põlisasukatest tasub eemale hoida. Nad pidid olema väga lärmakad, alkoholilembesed, räpased, ülbed, peaeltükkivad, laisad jne ning viimastel päevadel oleme selles oma silmaga veendunud. Kuna nad tööd teha ei viitsi, siis elatakse peamiselt kerjamisest, mis on teinekord väga pealetükkiv. Ja just täpselt meie vagunis, mis oli muidu täiesti tühi, juhtus olema üks põlisasukate pere koos kolme päris pisikese lapsega, kes meenutasid küll pigem ahvipärdikuid - nad ainult karjusid ja ronisid mööda toole ja olid väga räpase väljanägemisega. Ning lapsevanemat ei tundud see üldse häirivat, justkui oleks see kõik täiesti normaalne. Ja kõigele lisaks pidime rongis ööbima. Prr. Ma olin juba närvi kaotamas, kui see hullumaja kõige täiega maha läks. Sellega aga ebameeldivused ei lõppenud, sest rong jäi hommikul Sydneysse hiljaks ning järgmine rong oli juba ammu läinud. Seega pandi meid ümber bussile ning saadeti Sydneyst Cootamundra suunas. Ja nii pikad bussisõidud ei ole isegi konditsioneeriga bussides mingid lõbusõidud. Tagatipuks hakkas sadama veel sellist vihma, mida ma samuti ei ole veel kunagi Eestis näinud - buss oleks justkui ujunud läbi vee. Lõpuks ei olnud enam suurt vahet, kas kojamehed käisid või ei.. niikuinii nähtavus oli alla arvestuse. Vähemalt jõudsime ühes tükis selle imeliku nimega linna kohale. Jäi veel sõita ainult viimane vahetus - Cootamundra-Young. Bussijuhiks sattus meil seekord Ohvitser Don. Teate küll, too paks pontsikuid armastav politseinik "Kolmas kivi päikesest". Too, kellega Sally ikka aeg-ajalt sehkendas. Ja jätkuvalt sadas. Küll mitte nii tugevalt enam, kuid vihmamakeebid tuli igatahes välja otsida. Lõpuks Austraalia kirsipealinna jõudes olime nii palju hilinenud, et loodetud lõpp-punkti meil jõuda ei õnnestunudki ning pidime kohe öömaja otsima hakkama. Hetkeks oli juba suht lootusetu seis, kuid õnneks me ei olnud ainukesed, kes vihma ja öö eest katusealust otsisid. Nõnda liitus meiega kaks Saksa neiut, kes, nagu tuleb välja, on samuti teel samasse farmi. Seltsis ikka segasem ning tutvused ei ole seni sugugi kahjuks tulnud. Ja öömaja otsiminegi laabus. Ja isegi Futuramat nägime telekast:) Ning uudistest saime teada, et nädalavahetusel on tulemas siinsamas linnas suur kirsifestival. Kui nüüd vaid ilma jaguks. Paraku oleme meie vist ainsad, kes päikest tahavad, sest kohalikud on vihma üle lausa ogarad ning ei suuda oma rõõmu kuidagi varjata. Nimelt ei ole siinkandis korralikku vihmasadu juba aastaid olnud ning põuad on kohalike farmerite plaanid kõik pea peale keeranud. Üks naljakas seik ka - üks Austraalia politseinik, kes lasti ametist lahti, kuna oli politseiautoga rahvale rallisõud teinud, on leidnud kõva poolehoiu rahva seas. On lausa algatatud allkirjade kogumine tema ametisse ennetamiseks (on vist õige sõna, igatahes nad tahavad teda tagasi). Sellest rallisõidust ei olekski ehk muidu probleemi tehtud, kui seda poleks filmitud ning hiljem YouTube kõigile vaatamiseks üles riputatud. Huvitav, kuna Eesti Politseilt selline uudis tuleb?:)
Ausõna, me proovisime. Kuid tolku ei midagi, keegi ei teadnud kedagi, kellel oleks tööd. No mis seal ikka, kui siin ei ole, siis kusagil mujal ikka on ja nõnda me võtsimegi ette taas ligi 1000 kilomeetrise reisi lõuna poole, kust me alles mõne päeva eest olime ära tulnud. Täpsemalt eile ärkasime Newcastle´s hostelis neljale inimesele mõeldud toas. Me ei olnud seal kahekesi. Meiega olid õhtul ühinenud kaks iirlast - noorpaar, kes sõna otseses mõttes kihutas autoga Austraalia põhjaossa. Et meil igasugused kindlad plaanid absoluutselt puudusid, otsustasime nendega liituda ning mitte väga varsti kihutasimegi tutt-uue rendiautoga (kõigest 2000 km läbisõiduga Toyota Avensis) mööda suurepärase vaatega Pacific Highway´d (Vaikse Ookeani kiirtee). Kaheksa tunniga jõudsime Byron Baysse, kus öömaja leidmine osutus veelgi suuremaks ettevõtmiseks kui Sydneys. Suuresti küll selle tõttu, et kohalikel hakkas kooliaasta läbi saama ning noored olid kõikvõimalikud kohad enda läbudeks broneerinud. Õnneks ja kahjuks leidsime siiski öömaja ühes liinaäärses kämpingupargis. Õnneks, sest see koht oli tõesti kena ning vaikne ning mugav. Kahjuks, sest 100 taala öö eest ei ole päris see, mida me oleks oodanud. Õnneks on iirlased täpselt sama toredad inimesed kui austraallased ning sõidu eest kasseerisid nad meilt küll kriminaalselt vähe. Esimest korda oli meil toas aga töötav telekas ning just täpselt sellel õhtul näitas kohalik telekanal otseülekannet Sydneyst Telstra Arenalt, mis on kohalik suurim jalgpallistaadion, mahutades 80 000 vutifänni. Ja täpselt niipalju neid seal staadionil oligi, sest Sydney FC vs LA "David Beckham" Tiim müüs täismajale. Ilmselt tänu Beksile, kellest kohalikud on teinud meedia vahendusel midagi pooljumala sarnast. Ehe näide sellest oli üks intervjuu kohalikega, kellest üks ütles küsimusele, kui tähtis Beckham teie jaoks on, midagi sellist - probably like god, or then right next to god. Mees, keda kõik mehed tahavad sõbraks ja keda kõik naised lihtsalt tahavad. Vaatamata oma hiljutistele vigastustele tõttas pekkäm vapralt Sydney jalgpalluritele ära tegema, kuid mitte kaua mängu algusest oli seis juba 2:0 - Sydney FC kasuks. Pekäm üritas olukorda päästa, realiseerides oma leivanumbri ning päästes ühendriikide socceri tiimi vähemalt nulliga kaotamisest. Siiski 5:3 Sydney kasuks jäi mängu lõppskooriks, kuid nr 23 särke läks nagu sooje saiu ka järgmisel päeval. Hommikul pidime 10-st võtmed üle andma, nagu ikka. Kui just ei ole kanget tahtmist järgmist 100 taala loovutada. Aga ausõna oleks veel tahtnud magada. Taas elamine selga pakitud, läksime kohalikust supermarketist lisa matkavarustust otsima, sest paar päeva tagasi kingiks saadud telgist üksi ei ole suurt tolku, kui lebomatte, tekke pole. Ja päikesekreemi polnud meil ka veel siiamaani. Üks esimesi asju, peale söögi, mida me üldse Austraaliast ostsime, oli vihmavari. Eksole. Aga sealt edasi ei läinud asjad üldsegi plaani järgi. Kohalikud viljasaagid olid hiljutiste tormide poolt kõik hävinud ning siinkandis ei olnud sellist tööd, mida meie otsisime. Ei jäänudki üle muud kui võtta oma viis asja ning edasi liikuda. Ehk siis antud juhul tagasi. Järgmine pikem peatuspunkt saab olema Young, mis jääb Sydneys mõnevõrra läände, eemale rannikust. Õnneks sain täna siiski jalad ookeanivees märjaks. Lained olid tõesti võrratud, kuid nii soolane vesi paneb lõpuks silmad kipitama ja ilma päikesekreemita ei ole üldsegi hea pikalt rannas olla. Nüüd aga ei näe vett ilmselt taas mõnda aega ja kui hästi läheb, saame lähipäevil näpud kirsiseks ja mõne dollari rahagi taskusse lisaks, sest viimasel nädalal on seda ikka liiga palju sealt välja läinud. Kui viimase kahe päeva pikki sõite helgema poole pealt vaadata, siis teel nähtud loodus on seda kõike väärt, kui ainult praegu rongis meie vagunis sellised nõmedaid röökivaid jõmpsikaid ei oleks. Ja kui vaid aku kauem vastu peaks. Järgmine kord loodetavasti Young´s. Üks asi siiski veel, see viimane ööbimispaik Bayron Bays.. seal oli tööl üks eestlane, keda me hommikul ka kohtasime tema enda soovil, sest ta ei uskunud, et seal võis olla üldse eestlasi nagu talle olid kaastöötajad väitnud. Kuid Young pidi olema eestlaste seas hoopis populaarne ning varem või hiljem kohtame mõnd Eesti soost noort nii ehk naa. Sest maailm on ikkagi ju nii väike.
Ekslemisest raudteejaamas on siiski kasu. Sellisele järeldusele olen jõudnud oma teise nädala teisipäeva õhtuks. Lugu siis algusest peale järgmine. Esialgu jõudsime Sydneysse (väga ilus-tore-mega-hüper-super). Seal kooserdavad ringi valged kakaduud (kes nad puurist välja lasi?!?) ja poolkogemata avastasime Kuninglikust Botaanikaaiast The Ooperimaja taga asuv park) veel terve koloonia nahkhiiri. Ikka Nahkhiired - sest need elukad olid mingid käsivarre-pikkused (vististi mingid fox-bats vms). Kõik oli roheroheline ja lõhnas imehästi. Puud on meeletult suure kasvuga. Muidugi polnud meil tehtud mingeid reserveeringuid ega taustauuringuid ega plaane. Sydney osutus oodatust palju kallimaks linnaks. No näiteks ei maksa väga unistadagi sellest, et mingi korralikuma söögi saad vähema kui kümne dollariga. Pool liitrit pudelivett maksab 1 - 2.5 dollarit (seega siis 10 - 25 krooni). Kahe õuna (tavasuuruses, tavakaalus jne) eest küsitakse 2 dollarit (10-kroonine õun, vau). Seega lõpetasime sellega, et istusime mäkis ja sõime seal lõuna ja/või õhtusööki. Tuntud kvaliteet samas headuses siiski (samale tulemusele on jõudnud ka teised kohatud matkajad). Nojah. Pühapäeval külastasime Mati sugulasi Moss Vale kandis. Seal saime muuhulgas kuulda Cicarradest, kes istuvad 5-7 aastat maa all ja teevad ennast enne väljumist ilusaks. Ja siis kui väljuvad, teevad oma tiibadega meeletut müra - nagu oleks kuskil mingi häireolukord välja kuulutatud. Kõrvulukustav. Esmaspäeva hommikul viidi meid Liverpooli, kust saime rongiga tagasi Sydneysse. Kuna olime selleks ajaks ööbinud Sydneys juba 4 ööd (80+80+60+40=260 dollarit), siis hakkas tekkima paaniline vajadus oma raha kuhugi mujale suunata. Või üldsegi mitte suunata. Seega esmaspäeval kuulsime kuskil nime Hunter Valley - koht kus raske viinamarjamöllu eest saab suurt raha. Läksingi siis naiivselt raudteejaama ja algas meeletu uurimine ja uudistamine (ühes jaamas näisid kuus olevat bussid, linnarongid CityLine nime all ja maarongid CountrtyLine nime all). Palusin end viimaks Hunter Valleysse viia. Sellepeale pidi infoonu muidugi oma toolilt maha minestama. Hakkas siis mulle ümbernurga vihjama (no tegelikult ütles ikkagi suisa otse), et Hunter Valley on ikka suur koht. Mispeale siis mina, et OK, saada meid vähemalt kuskile sinnakanti. Mispeale onu jälle, et no minge siis Newcastle'sse ja mõelge edasi. Seda me tegimegi. Kell 16.15 väljus meie rong Sydneyst Newcastleisse. Kui kuskil kaheksa paiku seal maabusime, oli linn täiesti välja surnud. Seega siis arvasime, et tegu on väikelinnaga niikuinii. Seda siis seni, kuni avastasime hommikul Newcastle'i rahvaarvu - ca 140 000. Linnas on täiesti olemas ka ülikool. Sellised juhmakad siis oleme, hiljem hakkasid muidugi koitma mingid teadmised Newcastle-nimelisest linnast. Seal saime jällegi 60 eest ööbitud - võimalusega juua piiramatuses koguses teed ja kohvi. Kuna me aga seal linnas sattusime dormroomi (vahepala - motellides on asjad nii - single on üksiktuba, double on kaksiktuba suure voodiga ja twin on tuba kahe voodiga, dorm on aga poiste/tüdrukute/segapaaride ühistuba 4-... kohaga. Enam-vähem kõikides motellides on nii), siis magasid meiega sama toas veel kaks iirlast. Hommikul küsisime suusoojaks, et noh, millega liigute ka? Vastus: rentisime endale auto. Küsimus: kuhu te edasi põrutate? Vastuseks tuli Byron Beach. See oli vägagi rõõmustav, sest just põhjapool on käesoleval hetkel kibe puuviljade korjamine. Juhuu!, 600 km vägagi mugavas õhukonditsioneeriga "punases kuulis" ei anna ilmselt võrreldagi Greyhoundi bussis loksumisega. Autoga läks meil aega ca 8 tundi, see siis puhtalt selle pärast, et meie autojuhid ületasid alaliselt kiirust (keskmine kiirus 140 km/h - sellest siis hüüdnimi) - tahaks näha nende tüüpide trahvikviitungeid :D Nad aga ütlesid, et sellest pole miskit - nad tõmbavad Iirimaale tagasi ja nad võivad need kviitungid endale pähe määrida. Nüüd siis ongi käes teisipäeva õhtu ja tänu imelikele kokkusattumustele oleme ilusasti jõudnud Byron Beachi, kus hetkel telekast käib taustaks austraallaste Tantsud Täntedega - kahe finalisti hulka on jõudnud McLeodide tütardest see blond tsikk. Homme hakkame enesele tööd otsima. Et siis jälle edasi reisida-ekselda.
Jätame oma uute sõpradega hüvasti. Selleks korraks. Kui ei oleks eelmisel päeva väikese arusaamatuse pärast hosteli-pidajatega pidanud võtit enda kätte jätma ja tagatisraha (ca 500EEK) nende kätte, siis poleks täna ehk üldse Sydneysse enam läinud. Õnneks suutsime siiski viimasel hetkel vastu võtta otsuse, et lahkume Sydneyst selleks korraks pikemaks. Kuna pikk lennureis on veel ebameeldivalt meeles, siis on mul hea meel, et ei võtnud ette veel pikemat rongireisi. Küll jõuab veel siiski. Aga praegu rongis istudes on mul hea meel, et transpordivahediks sai just rong, mitte buss, sest Sydneyst Newcastle´sse sõites avanevad fantastilised vaated. Umbes sellised, mida muidu saab postkaartidelt ja Discovery looduskanalitest näha. Ja Eesti raudtee võiks hakata austraallastele šokisõite organiseerima, sest ER on oma arenguga umbes mõned aastakümned muust maailmast maas. Kui ehk välja arvata India, kus on tavaks sõita isegi rongide katustel. Kuid seal on soojem ka kui Eestis. Aga nüüd tuleb hakata tegelema ka meie reisi teise poolega. Tööst oleme seni vaikselt end kindlalt kõrvale hiilinud, kuid säästud kaovad pangaarvelt täpselt sama vaikselt, kuid kindlalt. Homme hakkame tööd otsima. Ausõna.
Teinekord juhtub ikka nii, et kui kõik tundub juba lootusetu, loksuvad asjad iseenesest paika. Selle peale ei tohi küll lootma jääda, aga see peab paika. Teinekord. Mitte alati. Seekord meil jälle vedas. Isegi ehk mitmes mõttes. Ma sain ühendust ammu Eestist sõja eest pakku läinud sugulastega. Või õigemini nende lastega, kes siiski räägivad veel eesti keelt ja on isegi suisa Eestis käinud. Vanemad inimesed, neil aega maa ja ilm mööda maailma ringi rännata. Peaaegu nagu meil, noortel. Ainsa vahega ehk, et meil on rohkem jaksu ning suur nooruse entusiasm pole veel jahtunud. Igatahes oleme viimastel päevadel eesti keeles rohekm suhelnud kui arvata oleks osanud. Vaatamata sellele, et mõned ei ole oma emade keelt juba aastaid pruukinud, tuli neil see üllatavalt hästi välja. Esimest korda saime ka nüüd Sydneyst välja. Autoga Moss Vale sõites tundus, et see linn ei lõpegi kunagi ära. Aga selliste suurte linnad mastaape enne ei hooma kui ei ole neis käinud ja neid näinud. Mitte kaugel Sydneyst asub väike küla, milles on veel omakorda üks väike küla, millises elab veel tervelt päris mitu majatäit eestlasi. Küla nimi on ühtepidi äärmiselt lihtne ja samas ometi päris tabav - Eesti Küla. Kahjuks ei ole see küll enam oma endises hiilguses, kuid milles tundsin end siiski hetkeks justnagu kodus. Ei, mitte seetõttu, et see oleks välja näinud Eesti moodi. Kuid kohaliku palvemaja juures vurasid ringi reipad eesti vanatädid- ja onud. Isegi Eesti lipud lehvisid. Ja isegi kohalik söögipaik oli väga koduse nimega - Kungla. Pluss kõiksugu eestikeelsed tahvlikesed ja märgikesed. Kahjuks aga mitmed vanad ajaveetmishooned on tänaseks päevaks omanikke vahetanud ning enda ümber paksu muru kasvatanud. Noored (välis)eestlased ei pea niivõrd Eestist, kui nende vanemad. Ja ma täiesti mõistan neid. Ei seo ju Eestiga rohkem midagist kui vaid ehk nimi. Kui seegi. Nad on sündinud austraallased. Nad ei oska sõnagi eesti keelt, kui ehk välja arvata üksikud fraasid, mida vanavanemate käest on kuuldud. Tõenäoliselt ei ole neil isegi Eesti passi enam. Kuid õhtu oli äärmiselt meeldiv. Meeldivate inimestega on ikka meeldiv. Ja mis eriti tore, me saime laiutada eriti laias voodis. Sellises roosas printsessitoas, mille üle Liisil oli eriti hea meel. Viimastel päevadel Sydneys üritasime saada kontakti ka Sydney Eesti Majaga, kuid seal ei olnud kolmel päeval järjest mitte kedagi, aga kunagi tagasi sinnakanti sattudes üritame kindlasti uuesti.
