E nagu Equitase kirsid

Viimase nädalaga on tegelikult nii palju juhtunud, et kõigest enam ei mäletagi ehk nõnda täpselt rääkida. Viimati kirjutades olime vist omadega nõnda kaugel, et Youngis töö oli olemas ja esimesed kirsid isegi korjatud. Igatahes esimeste kirsside eest saadud esimene palk on end meile juba kasulikuks teinud ehk siis suures osas realiseeritud selle ja teise peale. Õnneks on kohe-varsti tulemas taas palgapäev ning seekord õnnestub ehk natuke raha ka kõrvale panna. Esimese tööna saime kõva kirsikorjajate kogemuse. Me oleme justkui lausa kirsikorjamiseksperdid. Vaatamata esimeste päevade väikesele saagile (seega ka kõvasti väiksemale palgale) suutsime töötahte üleval hoida ning jätkata. Meie sakslastest sõbrad paraku andsid liiga kergelt alla. Igatahes meil hakkas iga päevaga järjest paremini minema ning esimestel päevadel saadud 6-7 kasti asemel saime juba kuni 14. Ja ükskõik kui kõvasti ma ka ei üritanud, kirsikorjamises oli Liisi alati minust parem. Ma võisin end vähemalt lohutada sellega, et eelviimasel päeval seal farmis ploome harvendades sain mina parema tulemuse. See töö istus üldse meestele paremini. Kuid tunnipalk ei olnud paraku selle töö peal küll enam konkurentsivõimeline. Kui natuke alla 10-kiloste kirsikastide eest sai 8.50 dollarit tükist, siis harvendamise palgaks oli 1 dollar puu, ehk pool dollarit pool puud. Ja korraga tegid ikka ühte puu poolt reast. Ja kui kokku jõudsin teha ca 150 poolikut puud, siis ca 15 kasti vastu ei saanud see kuidagi. Põllul sai näha see ja naasugust Austraalia ilma. Ühel päeval anti põllul olles tormihoiatus. Ja täpselt nagu lubatud, oligi poole tunni pärast torm meie kohal.. Pikne lõi risti üle taeva ning nii erinevaid toone tumedat polnud mina varem näinud. Ja täpselt sellel päeval saime enda asjad telgist välja kolitud ühte elamupoksi. Vahetult enne sadu. Ja kuna mina nii kõva vihma ei olegi kunagi näinud, siis lihtsalt oli tarvis välja vihma kätte jooksma minna. Et aga teine Mati kuidagi alla ei saanud jääda, oli temagi varsti väljas - sampoonipudel näpus. Vähemalt polnud hiljem tarvis pessu enam minna. Peale seda tormi oli meil tööd ehk veel mõneks päevaks (ühel neist harvendasime ploome, ehk siis rebisime 2/3 vilju puudelt lihtsalt maha, et ülejäänutele jääks kasvuruumi. Ploomid pidid kasvama seal tennisepallide suuruseks). Sellega meie seiklused Equitase farmis ka lõppesid suuresti ning tuli hakata otsima uut tööd ja uut kodu. Siinkohal tulid meile appi sõbrad eestlased, keda ma olin juba Youngi linnas korra näinud. Küll ühte ainult siiski. Ja seda tänu seljakotile õmmeldud Eesti lipule. Ei juhtu just iga päev, et maakera teisel poolel hüppab tänaval suvaline tüüp Sulle ligi ja küsib kõval häälel - "Eestlased??". Ta tundus silma järgi hinnates kusagil kaks meetrit pikk (hiljem selgus, et siiski mõni sent jääb kahest puudu:)) ja väga tuttavlik. Siiski ei suutnud põhjalikumalt meenutada. Vahetasime mõned sõnad, uurisime üksteise töö kohta, soovisime hääd ja laiali me läksimegi. Et mõne päeva pärast taaskord kohtuda. Ikka selles kohvikus, mis eestlastele eriti armsaks oli saanud. Ei mitte selleks, et seal head kuuma kakaod või koogikesi sai. Ikka selleks, et interneti läbi õhu varastada. Austraalia on internetiseerumise koha pealt Eestiga võrreldes ikka arengumaa. Aga seal me saime kokku oma tuttava eestlasest kamraadiga, kes oli sedapuhku kaasa võtnud ka oma südamedaame. Ja et neiul oli seljas särk, mille seljal oli Villem, oli asi hoobi pealt selge - nemad ju kultuuriklubist. Sai ju ühes majas üle poole aasta koos tööd tehtud. Seekord tegime juba pikemalt juttu ja et ka Anni ja Mati olid meiega, siis istusimegi kuus eestlast ja hõivasime poole kohviku rõdust. Ja sel päeval ei saanud me kinnitust mitte ainult ühele universaalsele tõele (maailm on ikka tõesti väike - kuus tartlast peavad minema (tulema) Austraaliasse, et teineteist tundma saada). Lisaks sellele veendusime, et tutvused loevad. Väga palju loevad. Ja nagu muuseas oligi meil juba uus töö ja öömaja olemas. Lihtne ju:)
Young, NSW 12.12.2007