Kirsid ja legendaarsed eestlased

Reedel Youngi saabudes oli meil tunne, et kõik on taas läinud nihu ning järjekordselt oleme oma valikutega puusse pannud. Vihma ju sadas ja öömaja ei olnud ka silmapiiril. Õnneks järgmine päev tõotas juba ühtteist paremat. Taksoga farmi kohale jõudes oli esimene mulje küll kergelt kummaline, sest mul oli olnud asjast teistsugune ettekujutus. Mitte parem ega halvem - lihtsalt teistsugune. Et sinnajõudmise hetkel oli juba keskpäev kätte jõudnud ning tööpäev läbi saamas kirsikorjajate jaoks, arvasid kohalikud asjapulgad, et targem oleks täna enam mitte alustada. Selle asemel saime hulga pabereid täita ja telgi enne järgmist vihmahoogu üles seada. Sel päeval me veel ei teadnud, kas seal konkreetses farmis on veel eestlasi peale meie ja ei olnud mingit jaksu ega tahtmist ka otsima minna. Tagantjärele targana oleks pidanud ehk. Korraks käis küll peast läbi mõte keset laagriplatsi karjuda midagi a´la mine p...e, ja kui keegi oleks vastu hõiganud ´mine ise´, oleks täiesti meeldiv olnud ju. Igatahes esialgu jäid ainsateks tuttavatakes noodsamad Saksa neiud, kuid tutvusi sobitada ei ole sellises paigas sugugi raske. Hoopis raskem on sellest ehk hoiduda, sest tihti hüpatakse ligi ja tehakse kohe juttu. Ja siis muidugi see võistlusmoment - kes jõuab kiiremini teistele ´how are you, mate´ öelda, on võidumees. Vist. Ma ei olegi sellest siiani aru saanud, kas nad ootavad sellele ka mingisugust vastust või mitte. Pigem mitte. Selline retooriline küsimus... seda küsitakse alati poes ka. Kassades. Üks eestlane oli sellele kunagist vastama hakanud pikalt ja laialt.. sellest kuidas tal siis ikkagi läheb. Müüjatar oli selle peale lolli näoga vahtima jäänud. Aga ise ta ju küsis. Laagrielul pole siiani vigagi olnud, kuid tööga on natuke nadim lugu - seda lihtsalt ei ole nii palju kui tahaks. Päevad algavad kell viis ärkamisega ning enne kuut üritame juba kirsside vahel olla, kuid kuna suurem hooaeg hakkab läbi saama, siis päevad lõppevad juba 11 paiku ära, mis tähendab, et ülejäänud päev tuleb ise sisustada endal. Ja selle eest ei maksa ju keegi palka. Eile igatahes kuulsime põllul legende ühest eestlasest, kes korjab umbes kaks korda rohkem oma töökaaslastest. Ja juba õhtul saime temaga jutule. Ja minu nimekaimuga ka, kes temaga koos ringi reisib. Ja nõnda me siis istusime laagri köögis õhtul mitu tundi ning kõikseemees vaatas meid imelike nägudega, kui me neljakesi päris häälekalt eesti keeles muljeid vahetasime. Tore oli. Ja tundub, et aina toredamaks läheb. Ja lõpuks ometi liigub raha üle hulga aja ka teistpidi läbi meie rahakoti.
Ja kirssidest ei ole ikka veel isu täis..