Liisi nägemus asjadest

Ekslemisest raudteejaamas on siiski kasu. Sellisele järeldusele olen jõudnud oma teise nädala teisipäeva õhtuks. Lugu siis algusest peale järgmine. Esialgu jõudsime Sydneysse (väga ilus-tore-mega-hüper-super). Seal kooserdavad ringi valged kakaduud (kes nad puurist välja lasi?!?) ja poolkogemata avastasime Kuninglikust Botaanikaaiast The Ooperimaja taga asuv park) veel terve koloonia nahkhiiri. Ikka Nahkhiired - sest need elukad olid mingid käsivarre-pikkused (vististi mingid fox-bats vms). Kõik oli roheroheline ja lõhnas imehästi. Puud on meeletult suure kasvuga.
Muidugi polnud meil tehtud mingeid reserveeringuid ega taustauuringuid ega plaane. Sydney osutus oodatust palju kallimaks linnaks. No näiteks ei maksa väga unistadagi sellest, et mingi korralikuma söögi saad vähema kui kümne dollariga. Pool liitrit pudelivett maksab 1 - 2.5 dollarit (seega siis 10 - 25 krooni). Kahe õuna (tavasuuruses, tavakaalus jne) eest küsitakse 2 dollarit (10-kroonine õun, vau). Seega lõpetasime sellega, et istusime mäkis ja sõime seal lõuna ja/või õhtusööki. Tuntud kvaliteet samas headuses siiski (samale tulemusele on jõudnud ka teised kohatud matkajad).
Nojah. Pühapäeval külastasime Mati sugulasi Moss Vale kandis. Seal saime muuhulgas kuulda Cicarradest, kes istuvad 5-7 aastat maa all ja teevad ennast enne väljumist ilusaks. Ja siis kui väljuvad, teevad oma tiibadega meeletut müra - nagu oleks kuskil mingi häireolukord välja kuulutatud. Kõrvulukustav.
Esmaspäeva hommikul viidi meid Liverpooli, kust saime rongiga tagasi Sydneysse. Kuna olime selleks ajaks ööbinud Sydneys juba 4 ööd (80+80+60+40=260 dollarit), siis hakkas tekkima paaniline vajadus oma raha kuhugi mujale suunata. Või üldsegi mitte suunata. Seega esmaspäeval kuulsime kuskil nime Hunter Valley - koht kus raske viinamarjamöllu eest saab suurt raha. Läksingi siis naiivselt raudteejaama ja algas meeletu uurimine ja uudistamine (ühes jaamas näisid kuus olevat bussid, linnarongid CityLine nime all ja maarongid CountrtyLine nime all). Palusin end viimaks Hunter Valleysse viia. Sellepeale pidi infoonu muidugi oma toolilt maha minestama. Hakkas siis mulle ümbernurga vihjama (no tegelikult ütles ikkagi suisa otse), et Hunter Valley on ikka suur koht. Mispeale siis mina, et OK, saada meid vähemalt kuskile sinnakanti. Mispeale onu jälle, et no minge siis Newcastle'sse ja mõelge edasi.
Seda me tegimegi. Kell 16.15 väljus meie rong Sydneyst Newcastleisse. Kui kuskil kaheksa paiku seal maabusime, oli linn täiesti välja surnud. Seega siis arvasime, et tegu on väikelinnaga niikuinii. Seda siis seni, kuni avastasime hommikul Newcastle'i rahvaarvu - ca 140 000. Linnas on täiesti olemas ka ülikool. Sellised juhmakad siis oleme, hiljem hakkasid muidugi koitma mingid teadmised Newcastle-nimelisest linnast. Seal saime jällegi 60 eest ööbitud - võimalusega juua piiramatuses koguses teed ja kohvi.
Kuna me aga seal linnas sattusime dormroomi (vahepala - motellides on asjad nii - single on üksiktuba, double on kaksiktuba suure voodiga ja twin on tuba kahe voodiga, dorm on aga poiste/tüdrukute/segapaaride ühistuba 4-... kohaga. Enam-vähem kõikides motellides on nii), siis magasid meiega sama toas veel kaks iirlast. Hommikul küsisime suusoojaks, et noh, millega liigute ka? Vastus: rentisime endale auto. Küsimus: kuhu te edasi põrutate? Vastuseks tuli Byron Beach. See oli vägagi rõõmustav, sest just põhjapool on käesoleval hetkel kibe puuviljade korjamine. Juhuu!, 600 km vägagi mugavas õhukonditsioneeriga "punases kuulis" ei anna ilmselt võrreldagi Greyhoundi bussis loksumisega. Autoga läks meil aega ca 8 tundi, see siis puhtalt selle pärast, et meie autojuhid ületasid alaliselt kiirust (keskmine kiirus 140 km/h - sellest siis hüüdnimi) - tahaks näha nende tüüpide trahvikviitungeid :D Nad aga ütlesid, et sellest pole miskit - nad tõmbavad Iirimaale tagasi ja nad võivad need kviitungid endale pähe määrida.
Nüüd siis ongi käes teisipäeva õhtu ja tänu imelikele kokkusattumustele oleme ilusasti jõudnud Byron Beachi, kus hetkel telekast käib taustaks austraallaste Tantsud Täntedega - kahe finalisti hulka on jõudnud McLeodide tütardest see blond tsikk. Homme hakkame enesele tööd otsima. Et siis jälle edasi reisida-ekselda.