Rämekeelselt

Viimane kuu aega elasime Sydney's, Manly's. Mitte kaugel Freshwater'st, kus me eelmisel aastal end sisse olime seadnud. Kena kant. Ehk natukene liiga rahvarikas, aga kui selle peamisest pralletamise tänavast eemale hoida, võib end päris hästi tunda igal pool. Häid restorane on oma paarkümmend ehk, mida me vaikselt suvaliselt ette hakkasime võtma. Ilmselgelt ei jõudnud suuremat osa külastada. Enamasti saime väga meeldiva kogemuse osalisteks, kuid ühel korral juhtus küll nõnda, et mind võttis kohe päris sõnatuks. Sai mindud kreeka restorani. Selline pisike hubane kohake. Esimese hooga tundus väga meeldiv kõik ja vanataat, kes meid teenendas, seletas ette ja taha kõigest, mis pähe tuli tal hetkel. Siis tuli ära küsimus, mis alati varem või hiljem küsitud saab.. kust te pärit olete. Saades vastuseks Eesti, hakkas juttu veel rohkem tulema ja mitte ainult eesti keeles. Tüüp olla perestroika ajal Moskvas elanud mõnda aega ja oli enam-vähem vene keele ära õppinud. Oli tal siis tarvis hakata seda meile demonstreerima. Ma viisakalt ütlesin, et ma ei mõistnud mitte midagi, mida Sa just ütlesid. Taat sai selle peale justkui pahaseks, jättis jutu katki ja kihutas minema. Hiljem tuli tagasi ning hakkas jälle vene keeles midagi seletama. Anna andeks, mees, ma tõesti ei saa aru, mida Sa räägid. Oh, aga kas te ei räägigi siis vene keelt? Ei. Mis keeles te siis suhtlete. Eesti keeles. See on ju väga sarnane vene keelele. Jah, umbes sama palju kui inglise keel hiina keelele.
Sellised kogemused ei tee olemist just positiivsemaks. Pealegi polnud söök ka just parimate killast tol õhtul.