HM nagu Hall-Mark'i kirsid

Ei saa ilma kirssideta. Väljast korjamast saime sisse sortima. Esialgu ei tundu just kõige parema variandina, kuid kindel tunnipalk ja jahedad siseruumid natukene leevendasid üleminekut. Jäime ju ilma oma pikkadest õhtupoolikutest, mis eeldasid küll väga vara ärkamist, kuid iseenesest ei olnud see ju üldsegi hull. Küll aga saime telgist-vagunelamust kindla katuse alla ning linna sisse elama. Ikka tollesse samasse Youngi - kirsipealinna. Ja mitte mingisse niisama tavalisse hostelituppa, vaid koos kahe Mati, Anni ja rootslastest sõpradega vanasse haiglasse, mille üks tiib oli tehtud elamiskõlblikuks. Väga suure köök, tohutud ruumid, seinast seina vaipadega põrandad ja terve suur haigla, mis ootas avastamist, ja mida me ühel õhtul läksimegi uurima. Kottpimedas. Ilma taskulampideta. Justnagu kummitustelossis oleks käinud. Kusjuures vaatamata sellele, et elekter oli suuremast osast hoonest välja lülitatud, oli vesi siiski täiesti olemas ning siinseal olid kraanidest või pottidest vesi jooksma jäänud ning vee kohin tekitas mõnusa kõheda meeleolu. Lisaks olid paari kohas vanad suitsualarmid piiksuma jäänud. Ainsateks valgusallikateks olid uste kohal olevatest väljapääsutuledest tulev valgus ning poolkuust tulenev kuma (muideks kuu istub taevas tagurpidi, täpselt nagu kõik tähtkujud, mis on pealegi kas väga vales kohas või hoopistükkis kadunud. Ja päike käib ka täiesti vale pidi üle taeva). Iga päev sellistest kohtades kolada ei saa ning kuna vaatamist jagus rohkem kui küll, kaotasime ajataju. Ja vahest ka ruumitaju kui mõnest uksest välja vaadates leidsime end hoopis maja teiselt küljelt kui ootasime. Selle ettevõtmise haripunktiks sai söögisaali leidmine, mis kujutas endast väga suurt ruumi põrandast laeni akendega. Ja vapustava vaatega Youngi linnale, mis laiutas all orus ja eemal mäeküljel. Teinekord kui Youngi satume ja öömaja ei leia, siis miljonivaatega peidukoht on olemas:) Et kõrvaloleva ühika (kus meie uued Eesti sõbrad Marleen ja Gerd elasid) köögis oli kogu aeg rohkem asiaate, kui loodusseaduste poolt võimalik (nad vaaritasid hommikul varavalgest hilisõhtuni, nuudleid ja riisi selliste lisanditega, mis panid silmad vett jooksma. Ei olnud vaja isegi süüa seda, piisas köögist mööda kõndimisest, sest õhk oli vürtsidest paks), siis käisid nad hommikuti ja õhtuti meie juures süüa tegemas. Tegelikult oligi see köök esimene koht, kus me korralikku kodust sööki saime Austraalias (v.a. sugulaste juures ühel korral). Ja mitte lihtsalt kodust, vaid ka väga Eestipärast. Näiteks olid menüüs hakklihakaste, kartulite ja hapukoore-kurgi salatiga; ühepajatoit; kartulisalat. Isegi suppi keetsime ning pirukat küpsetasime. Lõppeks läks kõik see ühisvaaritamine päris kalliks, kuid ma võtan söögi alla pandud raha kui investeerimist iseendasse, seega oli see kõik hästi kulutatud raha. St investeeritud:) Meie kokkamisõhtud kulmineerusid ühe Tai sõbra küllakutsumisega, kes õpetas meile Aasia köögi saladusi. Kõik said käed külge lüüa ning ning suu hõõgama.Õhtud jäid Equitasega võrreldes väga lühikesteks, sest töölt saime tagasi enamasti alles kuueks. Suure osa õhtusest ajast võttis endale söögitegemine ja ringreisideks enam nii palju aega ei jäänud. Ühel päeval läksid ja rootslased oma teed ning nõnda jäime neli eestlast üksinda sellesse suurde haiglasse. Rootslastega koos jäime ilma ka nende autost - pisikesest väikebussist, millega sai nii palju ringi vuratud (korra sai kõik koos kohalikus veiniistanduses käidud veine degusteerimas ning ennast veinialaselt harimas. Degusteerimise koha pealt muidugi kes maitses, kes mitte. Vihjeks olgu, et Matid ei maitsenud. Ja kohalikus Hiina aias sai ka käidud, mis jäi Sydney võimsale China Gardenile küll kõvasti alla, kuid mis oli siiski peris kena). Peale rootslaste lahkumist ei käinud me enam nii tihti Macis jäätist ka söömas. See üritus oli juba omamoodi traditsiooniks saanud ning müüjad lõpus enam ei küsinud, mida me tahame, vaid võtsid ainult raha ning läksid jäätist tegema. 30 sendi eest (ehk siis kolme Eesti krooni eest) võis jäätist süüa küll. Ja kamba peale üks karastusjook, mida võis tasuta täita nii palju kui jaksab. Ja me jaksasime tavaliselt väga palju ning ära said proovitud kõik erinevad kombinatsioonid, mis andsid teinekord täitsa huvitavid tulemusi. Ühe korraga jäätiste ostmise rekordiks sai vist 25 ja tol korral kutsugi isegi manager välja, sest nii palju jäätiseid oli ennekuulmatu ning masin ei olnud nõus nii palju korraga tegema. Oli naljakas nii meil kui Maci töötajatel.Uus töö aga ei olnud pooltki nii lõbus kui õhtupoolikud, mida kõik tööl olles pikisilmi ootasid. Liinitöö ei ole vähemalt minu jaoks ning kui ma olin pool tundi vaadanud sinisel liinil liikuvaid kirsse, tundus mulle vahepeal, et liin on seisma jäänud ja keegi üritab mul järsult põrandat jalge alt ära tõmmata. Ja see ei olnud sugugi meeldiv. Ei ole vist vaja mainidagi, et kõik see aeg tundsin end väga merehaigena. Teistel selliseid probleeme ei tundunud olevat, kuid neil ilmnesid lähipäevil muud mured (valusad seljad ja kanged jalad). Nõnda ma läksingi küsima enda jaoks uut tööd, sest vastasel juhul oleksin hakanud otsima lausa uut töökohta hoopis kusagil mujal. Võttiski mind siis farmi omaniku naine (Taimaalasest isehakanud kubjas, keda keegi ei sallinud. Välja arvatud ehk teine Mati, kellel oli temaga armastan-vihata-vihkan-armastada suhe, mis pakkus kõigile palju nalja) liinilt ära ning saatis kaste tõstma. Kõige meeldivama üllatusena määrati minu juhendajaks Gerd, kes seda tööd juba mõnda aega praktiseerinud. Vähemalt ei pidanud enam iiveldusega võitlema. Ja sai end liigutada. Teinekord lausa nii palju, et oleks hea meelega aja maha võtnud ja kõik mõneks ajaks kuradile saatnud. Kui päeva jooksul 5-kiloseid kaste (enamasti kolmekaupa) tuleb ühtekokku umbes 30 tonni jagu liigutada, siis võtab see ikka higi korralikult jooksma. Vähemalt liigub aeg nõnda tunduvalt kiiremini, sest viimaste päevada molutamine ja iga viie minuti tagant kella vaatamine ei mõju sugugi motiveerivalt. Siiski lõppkokkuvõttes on see töö täitsa tore olnud. Vähemalt mul. Liisi vaeseke peab päevast päeva vaatama kirsse. Sinisel lindil. Aeglaselt endast möödumas. Õnneks ei ole ta seal üksi ning õnneks lõbustab teda tema lemmikmuusika. Ja õnneks ei ole seda tööd enam kauaks. Ja õnneks saab selle nüri töö eest täitsa head raha ja selle järele me siia farmi tulimegi.Jõulud on ukse taga. Raadiost tuleb 2/3 ajast jõulureklaame, millede vahele lastakse aegajalt ka mõni hitt lugulaul. Noid on umbes 10, mida kordamööda päevast päeva jälle ja jälle mängitatakse. Ja mitte ükski neist ei ole jõuluteemaline. Seegi hea kõige selle hulluse keskel. Tänavapildis hakkavad silma kõikjal punastes kuubedes vanamehed. Enamasti plastikust ja poosetavad poeakendel. Aga teinekord ka puust või vahtkummist. Või papist või paberist. Merry Christmas ja Merry Xmas. Absoluutselt jõulutunnet ei ole ju. Inimesed - teil on siin SUVI. Jõulud on TALVEL. Siis kui lumi on maas. Mis tuletabki meelde, et igatsen lume järele. Ja natukene ka külma järele. Mis omakorda paneb pähe soovi sauna minna. Olen vist imelik. Igatahes jõulude aeg saab olema paar vaba päeva, mis tuleb ära sisustada. Ning Marleenil ja Gerdil on juba idee.
Young, NSW 19.12.2007