Moss Vale

Teinekord juhtub ikka nii, et kui kõik tundub juba lootusetu, loksuvad asjad iseenesest paika. Selle peale ei tohi küll lootma jääda, aga see peab paika. Teinekord. Mitte alati. Seekord meil jälle vedas. Isegi ehk mitmes mõttes. Ma sain ühendust ammu Eestist sõja eest pakku läinud sugulastega. Või õigemini nende lastega, kes siiski räägivad veel eesti keelt ja on isegi suisa Eestis käinud. Vanemad inimesed, neil aega maa ja ilm mööda maailma ringi rännata. Peaaegu nagu meil, noortel. Ainsa vahega ehk, et meil on rohkem jaksu ning suur nooruse entusiasm pole veel jahtunud. Igatahes oleme viimastel päevadel eesti keeles rohekm suhelnud kui arvata oleks osanud. Vaatamata sellele, et mõned ei ole oma emade keelt juba aastaid pruukinud, tuli neil see üllatavalt hästi välja. Esimest korda saime ka nüüd Sydneyst välja. Autoga Moss Vale sõites tundus, et see linn ei lõpegi kunagi ära. Aga selliste suurte linnad mastaape enne ei hooma kui ei ole neis käinud ja neid näinud. Mitte kaugel Sydneyst asub väike küla, milles on veel omakorda üks väike küla, millises elab veel tervelt päris mitu majatäit eestlasi. Küla nimi on ühtepidi äärmiselt lihtne ja samas ometi päris tabav - Eesti Küla. Kahjuks ei ole see küll enam oma endises hiilguses, kuid milles tundsin end siiski hetkeks justnagu kodus. Ei, mitte seetõttu, et see oleks välja näinud Eesti moodi. Kuid kohaliku palvemaja juures vurasid ringi reipad eesti vanatädid- ja onud. Isegi Eesti lipud lehvisid. Ja isegi kohalik söögipaik oli väga koduse nimega - Kungla. Pluss kõiksugu eestikeelsed tahvlikesed ja märgikesed. Kahjuks aga mitmed vanad ajaveetmishooned on tänaseks päevaks omanikke vahetanud ning enda ümber paksu muru kasvatanud. Noored (välis)eestlased ei pea niivõrd Eestist, kui nende vanemad. Ja ma täiesti mõistan neid. Ei seo ju Eestiga rohkem midagist kui vaid ehk nimi. Kui seegi. Nad on sündinud austraallased. Nad ei oska sõnagi eesti keelt, kui ehk välja arvata üksikud fraasid, mida vanavanemate käest on kuuldud. Tõenäoliselt ei ole neil isegi Eesti passi enam. Kuid õhtu oli äärmiselt meeldiv. Meeldivate inimestega on ikka meeldiv. Ja mis eriti tore, me saime laiutada eriti laias voodis. Sellises roosas printsessitoas, mille üle Liisil oli eriti hea meel. Viimastel päevadel Sydneys üritasime saada kontakti ka Sydney Eesti Majaga, kuid seal ei olnud kolmel päeval järjest mitte kedagi, aga kunagi tagasi sinnakanti sattudes üritame kindlasti uuesti.

m. Newcastle,mNSW 25.11.2007