Kimi ja Carmen

Laupäeval oli viimane tööpäev. Richard (üks töökaaslane ja natukene ülemus ka) küsis minult, kas ma hakkan igatsema ka seda kohta ning ma vastasin hetkekski mõtlemata, et ei. Seepeale ta kostis: I bet you do. Ja tal oli õigus. Ei ole möödunud veel tervet päevagi, kui ma tahaks juba tagasi. Olgem ausad, töö ei olnud just suurem asi, ja seda ma niivõrd taga ei nutagi, aga sõbrad on need, kes kõik kadusid sama järsku kui töö kirsilaos. Ausõna, mul oli väga tore koos uute eestlastest sõpradega, kes me kõik nüüd paarideks taas laiali lagunesime ning igaüks isesuunas sõitsime. Aga mitte vähem ei hakka ma taga igatsema meie uusi Austraalia sõpru. Viimasel õhtul Youngis olles Viisime Gerdiga Sami ja Sarah sellesse samasse mahajäetud Hospitali. Teised ei olnud lihtsalt nõus tulema ning Sami hilisemat reaktsiooni nähes sain ma aru miks. Ei olnud me jõudnud minutitki veeta tolles mahajäetud ja pimedas haiglas, kui Gerd tegi Samile kolli ning too tuhatnelja välja jooksis kordagi tagasi vaatamata. Sarah kramplikult tema külge kinni klammerdunud. Ja mitte nad ainult ei läinud hoonest välja, vaid jooksid lausa tagasi Hostelisse. Sami närvid olid juba nii läbi pisikesest ehmatusest, et ta lihtsalt pidi ennast suitsuga rahustama hakkama. Tundub, et vähemalt tubakas tõesti mõjus talle, sest tagasi ta tuli. Õigemini tulid. Sarah ka. Aga hästi nad ennast seal ei tundnud ning vaese neiu suutsime pööningutrepil oleva öökullisilmasid kujutava pildiga päris ära ehmatada. Lausa niipalju, et Sam ei oleks sinna vägisi ka vaatama saanud. Vähemalt meeldis neile suurest saalist avanev vaade, kuid teist korda ma siiski ei usu, et neid enam sinna meelitada suudaks. Igatahes hommikul oli Sam nii omadega läbi, et ta õel oli tükk tegemist poisi voodist jalule saamisega. Ja tööl ei tundunud ka keegi tema tegemistest suurt midagi teadvat. Mine tea, ehk magaski kusagil liini all:)
Sama päeva õhtul pakkisime oma kodinad kokku, pakkusime kõigile Pavlova kooki ning sõitsime Sami õe, Alexi, ning Sarah´ga Youngist minema. Kõigepealt tegime vahemaandumise Alexi juures, kus viimase vanemad väikse grill-lihase õhtusöögi pakkusid meile. Oli täitsa meeldiv ning peab ütlema, et Sam on ikka oma isa suust kukkunud. Ja kui keegi arvab, et Sam on andeka suuvärgiga, siis tema isa ei saanud ikka üldse pidama. Kõhud täis ja muljed muljetatud, sõitsime edasi Sarah ja James´i (Sarah kolmikvend. Loodetavasti näeme kunagist ka kolmandat, nende mõlemi õde. Muide, Sam ja Alex on kaksikud) vanematekoju. Sai jälle laiaslaias voodis magada ning hommikul tehti meile isegi pannkooke. Ja kui Sa mõtled, et enam paremaks minna ei saa, siis mõtle uuesti - Sarah ema käis välja idee, et James võib mulle kirjutada Stargate Atlantise neljanda hooaja plaadile ning ma võin sellele järele minna nende õe juurde Canberrasse. Ma armastan Austraallasi.
Kohe peale hommikusööki asusime peaaegu kaks tundi plaanitust hiljem teele ning täna oli see päev, mil ma sain esimest korda ise valel pool teed sõita. Ja see ei olnudki nii kohutav. Jalakäiana olen juba päris omaks võtnud selle äraspidise liikluse, nii et kõik tundus justkui loogiline olevat. Päris suures linnas siiski veel ei tahtnud võõra autoga huvisõitu tegema hakata. Alex ja Sarah läksid oma teed ja nõnda me päris kahekesi jäimegi. Meie ja suur Melbourne. Ja mulle meeldis juba esimesest pilgust see linna palju enam kui Sydney. Meenusid Mati (või oli see Anni, kes seda ütles) sõnad - Melbourne on nagu Tartu, ainult suurem. Ja nõnda see tunduski. Viskasime oma kotid hostelisse ära ning kohe linna avastama. Et me päris kesklinnas ööbime, siis kõik on meil nii käejala juures - suured keskused, raamatukogu, teatrid, kinod. Kõigepealt käisimegi kohalikku raamatukogu uudistamas. Nägi välja päris võimas. Igatahes uhkem kui Tartu Ülikooli oma. Tegelikult isegi kordades suurem ja uhkem kui Tartu Ülikooli peahoone. Keegi taat pidas vägevat väitlust väikse kasti otsas seistes. Vastasteks noored, tõenäoliselt üliõpilased. Ja nad ei saanud ju kuidagi taadile alla jääda ja pidid ikka viimase kõik argumendid tagurpidiselt tõestama. Mis tähendas lihtsalt taadist üle karjumist. Teemaks usk ja jumalused. Iseenesest ju täitsa tore viis ajaveetmiseks.
Edasi liikusime Yarra jõe äärde, mis meenutas väga Emajõge. Ja seda enam tundus kogu see linn Tartu moodi. Ja kodusem. Jõe ääres oli taidlemas üks noor Uus-Meremaalane. Selline hakkamist täis ja hästi isesuguse väljanägemisega. Neelas mõõkasid ja tegi muid trikke. Lahe - mõtlesime, ja jäimegi vaatama.
Ühes suuremas kaubakeskuses jalutasime mööda ühest reklaamplakatist. Kaks sammu hiljem jäin seisma ja astusin tagasi. Kimi oli seina peal. Soome oma poiss reklaamib Austraalias päikeseprille. Lahe. Hiljem suures poes jäi silma aga päris meie oma Carmen. Tema müüs Max Factori vidinaid-pudinaid. Selline omamoodi soe tunne tuli sisse:) Selg läks vist ka kohe nõksu sirgemaks.
Õhtuhämaruses läksime veel kinno. Colden Compassi vaatama. Mul lihtsalt nõrkus selliste filmide vastu. Aga ma ei saa aru, miks ma pean nii palju piletiraha maksma ja siis veel 20 minutit reklaami enne filmi vaatama. Muidu oli väga vahva vaadata filmi ilma igasuguste subtiitriteta. Jääb hulga rohkem aega detailide jälgimiseks. Sest tahes-tahtmata hakkad kodus neid subtiitreid lugema. Silm lihtsalt läheb nende peale. Ja otsa see esimene päev nõnda saigi. Vaba aeg läheb ikka justkui kiiremini kui tööaeg. Homme randa. Soolasesse vette. Loodetavasti ei ole siin enam haisid.
Melbourne, VIC 30.12.2007