Teistsugused jõulud

Enne kui Gerd ja Marleen Hall-Marki kirsse sortima-pakkima-tõstma tulid (Hall-Mark on see koht, kus nemad enne meid töötasid ja kuhu meiegi hiljem läksime ja juba kaks nädalat seal ise ka sortinud ja kaste tõstnud), olid nad terve kuu hoopis kaugemal hoopis teistsugust tööd tegemas. Nimelt üks Briti härrasmees peab Laggani-nimelises väikeasulas vanasse veskisse ehitatud restorani. Üksinda. Ja tal on alati heameel abikäsi näha. Palka maksab öömaja ja söögi näol, mis tähendab, et mingeid lisakulutusi peale sinna-ja-tagasi sõidu näol ei ole. Ja sinna me siis jõuludeks läksimegi. Kõik kuus eestlast. Viiekohalise sõiduautoga. Pluss palju kotte ja muud träni. Ja viis kilo kirsse. Mitme tunni sõit, mille jooksul nägi nii mitmeski kohas vaateid, milliseid varem polnud näinud. Enne pimedat jõudsime kohale ning tegime tutvust oma uue ajutise kodu, tolle peremehe ja viimase pisikese ja väga isepäise tütrega, kes tahtis kõigile kogu aeg laulda. Kõik oli väga tore ja süüa sai ja suurde voodisse magama. Ei oleks nagu midagi rohkemat tahtnudki. Selline rahulik ja väga ebatraditsiooniline jõuluõhtu. Ei mingeid kinke, ei mingeid jõulureklaame, ei mingit jõuluhullust. Ja erilise boonusena sai läbi skype isegi koju helistatud. Hetkeks oli selline tunne, nagu poleks kodust ära olnudki. Kahju ainult, et Eestis lund maas ei olnud, sest kõik paistsid selle üle väga kurvastavat. Meil ka ei olnud lund, aga polnud ka masendavat porist, vihmast, külma ja tuulist ilma. "Kõigest" 20 kraadi sooja ja värsked vaarikad otse peenralt:) Kahtlemata olid need kõige ebajõululikumad jõulud, kuid mulle väga meeldis nõnda.Järgmisel päeval oli lõunaks oodata restorani 30 külalist ja ettevalmistustega alustasime juba eelmisel õhtul. Köögis sai näha, kuidas valmivad Briti-pärased jõuluroad ning hiigelsuurde kaminasse sai visatud hiigelsuur palk, mis andis terve päeva õdusat valgust ja meeldivalt sooja, sest ilm oli väga tüüpilise jaheda Eesti suvepäeva moodi. Siinses kontekstis ikkagi väga jahe:) Jõululõuna kestis 4-5 tundi ja koosnes päris mitmest käigust. Vahepeal leidsime ka ise aega lauda istuda ning väga isemoodi jõuluroogasid maitsta. Kõik ei olnud päris minu maitsele, aga otseselt halb ka miski ei olnud. Välja arvatud ehk avokaadod, mille vastu mul on sama ebasõbralik tunne kui oliivide vastugi.Kui külalised laiali saadetud ning lauad-nõud puhtad, läksime lähedal asuvasse oliivifarmi kängurusid otsima. Ei olnud me ju tegelikult neid õieti veel näinudki. Mõned korrad ainult, kui nad üritasid auto ette hüpates enesetappu teha. Rumalad loomad, sest nende laipu oli ikka ja jälle teepervedel näha. Oliivifarm asus Sinimägede väga äärealadel ning pisikesed kuppelmäed (Eesti mõistes ikka väga suured, sest iga küngas tundus suurem kui meie Munamäed kokku) olid tõsiselt kaunid. Pluss kõik need meile võõrad puud ja linnud ja karjade viisi kängurusid ning nende väiksemad, tumehallid suguvennad. Ja kängud on ikka tõesti hämmastavad loomad. Tõsiselt tugevad. Ja arad. Ja nii huvitavad jälgida. Tagasisõidul võis näha silmnähtavalt horisondi taha kukkuvat päikest, mis pilvedega manipuleerides suutis taevasse tekitada tõeliselt kauneid toone ja valgusvihke.Järgmisel päeval oli külalisi hulga vähem. Ning seekord tegime saime ka tõsisemat Eesti jõulurooga. Kuna peremees Graham tegi niikuinii ahjukartuleid ja ahjupraadi ning mõnusaid suuri vorstikesi (mis asendasid verivorste), siis sobis meie poolt praetud hapukapsas nagu rusikas silmaauku. Tõeline nauding. Ja esimest korda elus sai ära proovitud ka Inglise jõuludessert - jõulupudding, mis kujutab endast väga rammusat puuvilja kooki. VÕi midagi sellist. Traditsiooniliselt süüakse seda mingit sorti konjakikastmega, mida meil asendas jäätis. Mulle igatahes väga meeldis. Teine jõulupüha (kohalikus keeles boxing day, ehk siis kinkide jagamise päev) oli see päev, mil eestlaste punt hakkas laiali lagunema. Anni ja Mati läksid Melbourne, mina, Liisi, Gerd ja Marleen tagasi Youngi. Graham ei lubanud meil Good Bye öelda ja tema maja uksed pidid meile alati avatud olema. Seda oli rõõm kuulda ja tõesti kahju oli nii kaunist kohast lahkuda. Ühel päeval läheme sinna kindlasti tagasi. Selle aasta sees aga kindlasti veel ka ise Melbourne. Väga tahame ikkagi aastavahetusel varbad vette likku pista ja suurlinna saluuti nautida. Ja kirsid oma peast minema pühkida.
Willow Vale Mill, Laggan, NSW 26.12.2007