Pahapaha

Kui täna Postimehe lahti lõin ja sealt vaatas vastu rase suitsetav naine (http://www.postimees.ee/300306/esileht/196520.php), siis adusin, et ma ei ole lolliks läinud ega ette kujutanud endale seda, kui olen näinud tänaval noori emasid (ka tulevasi) kiskumas endale sisse seda rõvedat kärsahaisu. Isegi üks suits päevas on liiga palju. Suitsetamine on rõve. Ja eriti rõvedad on suitsetavad naised. Kahju, et nad ise ei mõista seda. Te ajate lihtsalt oksele.
Ausõna.

Sulavesine

Jaan Tätte - Ojalaul
"Iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked"
Kui võtta labidas ja sellega jäässe väike rennike toksida, siis täitub see praeguste ilmadega õite ruttu veega. Kõrvu kostab rahustav mulin. Mõtlen, kui hea, et labidas käes on - sellel toetudes on end päris hea libedal püsti hoida. Tuleb asja huvitavamaks teha. Ehitame veel ühe väikese kanali. Ja siis veel ühe. Kuni esimesse ojakesse voolab juba palju lisaojakesi. Vihma sajab. Lumi sulab. Vesi voolab. Olen rahul. Kevad on tulemas.
Enne projekt: kummut'it oli vaja lõpetada eelmine, veel täna hommikulgi käimasolev projekt. Võttis ta aega, mis võttis, aga asja vist sai. Peegel-kapp-riiul-sahtel on nüüd valmis ning seisab hetkel oma ajutises kodus, kirjutuslaua peal. Selline nunnu pihlakakarva ta sai:

Kes kus telu

Elu üllatab aega-ajalt väga positiivselt. Nagu näituseks eile ta seda tegi. Me vaatame inimesele otsa ja vaatame tegelikult temast hoopiski läbi, nägemata kõike seda, mis tegelikult loeb. Sellest on paganama kahju, sest tihti enam teist võimalust vaadata ei ole.
Puu ja töö on saamas minu lemmikuks hobiks. See tõeliselt rahustab. Ja ma olen leidnud jällegi raamatud. Clarke'i odüsseiade saaga hetkel lõpusirgel. Kõik see ja keegi veel ning kool ongi tagaplaanile jäänud/jäetud. Kehv.
Sellistel hetkedel aitab muusika. See ei lahenda probleeme. Kuid hetkel rahuldab mind ka teadmine, et ma ei pea nendega täna tegelema..
Kõik homsesse. Ja kui sinna enam ei mahu, siis ülehomsesse.

Aja lugu

Kunagi väga ammu juba kirjutas mathjuu järgnevalt:

5. detsember. väljas on yle kymne kraadi kylma. õhtul oli plaanis väike pidu..nimelt marju kolis torni ymber. päeva aeg toodi siis asjad tiigist ära ja marju sättis ennast mugavalt oma uude pesasse sisse. kõik olid rahu. marju ise ka vist. igatahes olid asjad nii, et õhtul plaaniti natsa viina võtta. et nagu uus tuba sisse pühitseda.. võeti siis tirsist väiksed viinad ja mindi jõukuri juurde jooma. kui viinad olid sisse kallatud, saatsime annika ja marju bussi peale. peale seda sai natsa jõukuri juures edasi viina kallatud. siis oli plaanis nagu xs-i minna. võtsimegi selle tee jalge ette. jõudsime edukalt kohale.sai siis piletid ostetud ja oma pekised sisse veetud. rafast oli suht normilt. möllati siis natsa aega. mõned tegid seal jälle puuritantsu. eriti hoos oli waiku. nagu ikka..omas sõiduvees. ei old kell palju yle kesköö tiksunud, kui tuleb jõukur minu juurde ja ytleb, et waikul on probleeme. no lähen mina siis ukse juurde, et kaeda milles asi. waikul on probleeme. turvad tahavad teda ukse taha vista. aga kus sa saad nii teha. väljas ju kylm.. kylmub seal ära ju lollike. pealegi oli ta jummala kinni omadega.. olgu veel niipalju öeldud, et enne kui ta minu kätte yle anti, oli ta jõukurile midagi peldikus pihtinud. kuid selle koha pealt ajalugu vaikib..ja mina vaatan lolli näoga pealt.. lugu siis nii, et waikusepoiss tõsteti ukse taha. no ronisin mina järgi temale.. ma mõtlesin juba et niipalju siis sellest peost..kuid õige kino alles hakkas pihta. võtsin siis waikul turjast kinni ja tõstsin ta trepi pealt pysti ning ytlesin 'hakka astuma'. vahtis oma klaasistunud silmadega otsa, ei teadnud mida peale hakata ning hakkas siis liikuma. ei jõua meie kaugele kui temal hakkab paha. seisab siis tykk aega tema sellise näoga et kohe hakkab ropsima. ytlen et meil ei ole aega siin molutada ja hakkame astuma. kõnnime siis natuke maad edasi. mina olen vait. kuid waiku sõimab täiega, kui vastik viin see saaremaa on. andis mulle lubaduse et ta seda enam mitte kunagi ei joo..mees annab sõna..mees võtab sõna. elame näeme. igatahes oli mehel raskusi kohamääratlemisega, sest tema tihedaim kysimus oli 'kus me olema'. ei jõudnud me kaugele, kui tal tuli enda arust hiilgav mõte. 'lähme taksoga'. ma ytsin et sul ei ole ju yldse raha, loll. 'no lähme võtame automaadist'. ma selle peale 'kle meez sul ei ole oma nimigi meeles, ammugi siis PIN-kood(bin-ladeni isa). kuidas sa selle raha mõtled kätte saada'. siis hakkas ta paaniliselt oma võtmeid taga otsima. need olid minu käes ning ma tuletasin talle seda korduvalt meelde. igatahes ei jõudnud tema peakolu sisse too õhtu kyll mitte midagi..lähme meie siis natsa maad edasi, kui tema avastas järsku 'kle me oleme ju akubamaja ees'. ja kohe peale seda kysis 'kus me oleme?'. kaubamaja esisel vöötrajal oleks vaene meez peaaegu auto alla jäänud. saime siis suure sillani.seal oleks ta peaaegu auto teepeale yle piirde kukkunud. igatahes käpuli ta seal käis. lykkasin ta teise kõnnitee serva, kuid õige pea taipasin et see ei olnud õige tegu..ta hakkas yle silla serva kõõluma ja oleks sealt vist alla ka kukkunud. siis tuli tal metsik isu anekdoote rääkida..'tahad ma räägin sulle anekdoodi-jõgi läks jää alla. siis tuli tarkpea ja tuletas jõe ära'. naeris yksi. natsa maad eemal tuli vastu juhuslik inimene. waikus ei saand suud kinni hoida ning ytles midagi kohatut. ma ytlesin, et kui suud kinni ei hoia annan sulle piku vahtmist. tuli siis teine inimene vastu. ma tõmbasin ta kohe teise tee serva. kui sellest ei olnud abi suurt. ta ytles inimesele 'ma ei tohi midagi öelda muidu saan piki vahtimist'. too inimene ja mina pidime naerukrambid saama. nats maad eemal sõitsid meist kaks autot mööda. waiku:'tahad ma räägin nalja-sõitis yks auto. ja teine auto sõitis tal järel'. oli naljakas??? siis oli.. vahepeal tuli mehel selline loll mõte, et läheks jooksuga. ull vend, endal seismisegagi raskusi. olima juba annelinna servas. kuid ta ise ei jaganud seda v'lja. kuigi vandus et teab kus ta kodutee on. see selleks. müne aja pärast nägime yhte koera. waiku kysis:'kas panid talle ära?'. mina irnun tänaval kõht kõveras. waiku kysib uuesti:'kas lõid teda jalaga? mina oleks kyll löönud.' oleme mingil kõrvaltänaval. vastu tuleb mees, kes keeras enne meid yhte hoovi ära. waiku vist vaatas sellel hetkel mujale. siis ei jätkunud tal imestust. 'kus see mees kadus???? ma nägin, mees tuli vastu ja nyd teda enam pole. ufod viisid vist ära' mina pidin end jälle pooleks irnuma. ypris tema kodu lähedal sõitsid kaks autot mööda. waiku:'vaata, siin käivad action vilmi võtted. mingi tagaajamistseen. oh vaata, takso sõidab ka järgi(naerab) tal ei jätku võimsust neile järgi jõuda. ta on nõrk.' siis hakkas ta kurtma, et tal on telefon kadunud..et kuidas tema nyyd hommikul yles saab. tal ju vaja tarkpea loengusse minna. vahepeal hakkas ta juba tagasi linna poole jalutama. ma kysin, kus sa loll lähed nyyd. 'kooli, varsti hakkab fyssa loeng.' vend ei jagand mitte midagi enam välja. olime juba tema kodu lähedal. viisin ta ära ukse taha. koridoris soojendas ta natsa aega vastu radikat oma näppe. saatsin ta minema ja vedasin oma pekise ka yhikasse tagasi. sõin, istusin natsa arvuti taga ja pakkisin end magama. hommikul siis läksin mina fyysikasse. mõtlen 'ei tea kas waiku ka oma pekise kohale veab.' ei vedanud. vähemalt mitte õigeks ajaks. ja tal oli metsik peavalu. palus inimestel kiiresti mitte liigutada. ärge minu käest kysige miks. ei tea. tema ka ei tea. vist. a krt seda teab. igatahes kino sai ja see ongi põhiline.

Kahtlane, eksole.

Sith Happens

Juhtub ka parimates peredes

Ja võitja on ...

Inimloomus on vist selline, et kõike ja kõiki peab omavahel võrdlema. Kes on kõige ilusam, kes kõige tugevam, kes suudab kõige kiiremini 30 hamburgerit ära süüa. Teinekord võib aga juhtuda, et tahtmatult saame just ise kõigekõigemaks. Igaüks ei saa öelda, et just tema on kõige tobedamal võimalikul viisil oma maise otsa leidnud. No tegelikult ei saa seda keegi teha. See on üks sellistest auhindadest, mida jagatakse ainult ja ainult postuumselt. Ehk siis jagati hiljuti välja järjekordsed kõige tobedama suremise auhinnad - Darwinid (kas asi on minus, või kannavad kõiksugu auhinnad ainult meeste nimesid?) . Igatahes tõmmati kokku 2005. aasta ning targad mehed ja naised otsustasid anda auhinna mitte nii targale maailmakodanikule, vietnamlasele Nguyen'le. Lugu lühidalt järgmine: (nõrganärvilised võivad lugemata jätta)
21-aastane Nguyen oli sõpradega Hanois joonud, kui võttis välja vana detonaatori, mille oli kusagilt leidnud. See oli umbes 6cm pikk ja 8cm läbimõõdust. Otsast tilpnes kaks juhet. Kuna detonaator oli vana ja roostes, ütles Nguyen, et see ei plahvata. Sõbrad aga ei olnud samal meelel. Et enda seisukohta tõestada pistis Nguyen detonaatori omale suhu ja palus sõpradel juhtmed pistikusse pista (220V). Lõpptulemus. Oleks pidanud sõpru uskuma. Ainuüksi nii suur vool tapab juba inimese, kuid kohaliku politsei andmetel olla detonaatori plahvatus rebinud mehe põsed ning purustanud kõik hambad. Kodanik suri teel haiglasse.
Kui kallis lugeja on aega teeninud või lihtsalt detonaatoritega hästi kursis, siis peaks ta teadma, kui kõva paugu teeb tavaline käsikranaadi detonaator, mis on kordades väiksem sellest, mida asjaosaline endale hambusse pistis.
Loo moraal: Detonaatoritele punaselt peale "Mitte suhu toppida".
Ahjaa. Üks Eesti kodanik arvas kõige selle peale nõnda "Kõige totakam on surra keskerakondlasena".

Kandilisi unenägusid.

Hästi hästi

Tegelikult ei ole asjad üldse nii hullud. Ja kui päris aus olla, siis on asjad isegi lausa head. Ja kui järgi mõelda, siis ei ole nad vist kunagi hullud üldse olnudki. Aeg loksutab asjad paika.
Peatume. Vaatame tagasi. Muigame. Naerame.
Tõesti. Kõik on hästi.

Pori

Inimene leiutas ratta. Siis leiutas ta auto. Leiutati isegi asfalt ning asfalteeriti paljud teed. Aga ammu enne seda, kui inimene kiirete autodega sileda asfalti peal ringi kihutama hakkas, leiutas loodus pori, vee ja augu(d). Viimaseid teeb ta ühtlase meelekindlusega nii meie hammastesse kui ka asfalteeritud teedesse. Kui asfaltiauke parandataks sama suure innuga kui hambaauke, siis ei saaks vist tänase olukorra üle meie sõiduteede maastikul nuriseda. Kui..kui.. Paraku on asfaltisööbik ja -pisik eriti agarad olnud ning kõik auke täis söönud. Loodus ei salli tühja kohta. Augud täituvad veega. Musta ja porise veega. Siiski on igal asjal siin maailmas ka erandid. Loodus ei ole paraku mõningaid kohti veel mitte millegi asjalikuga täitnud. Nimelt rullnokkadest hälvikute kolpasid. Need on sama tühjad kui asfaltiaugud enne poriveega täitumist.
Ehk siis näide elust enesest. Kõnnin mööda kõnnideed südamerahus ja kuulan muusikat, et mitte vaevata oma kõrvu autode müraga. Kõnniteed eraldab sõiduteest nii umbes paari meetri laiune mururiba. Peaks nagu piisav maa olema, et kuivalt pääseda. Eriti, kui valin enda trajektooriks veel sõiduteest kaugema kõnnitee serva. Ja mitte kusagilt ilmub üks rullnokk oma peenisepikendusega ning sõidab igast viimsest kui august läbi, nõnda et võimalikult palju inimesi saaks korraga märjaks pritsida. Ja isegi päris mitme meetrine vahemaa ei päästa mind ja teisi kaas-kõndijaid märjaks saamast.
Nõnda ma siis võtsingi ühel heal päeval kaamera näppu ning passisin mõned kümned minutid sellega tee ääres. Aegajalt pilge klõpsides. Ning täiesti uskumatu, aga ma jäin kuivaks. Autojuhid justkui võluväel võtsid ilusti-kenasti hoo maha. Saavad vaikselt sõita küll. Nii mõnigi siiski jäi kael kõveras järgi vahtima, et kes-mis-miks.
Siit siis loo moraal. Kui tahate porise kevad(ja ka sügis)ilmaga punktist A punkti B jõuda, võtke kaasa fotoaparaat. Või kui olete koju unustanud/üldse ei olegi, siis ajab asja ära ilmselt ka mobiiltelefon. Paljud sellised oskavad pilti ka teha. Pealegi autojuht ei saagi ilmselt täpselt aru, mis Sul käes on. Nõndaks siis

Enenenen, en enenene

Appilan pappilan apupapin papupata pankolla kiehuu ja kuohuu.
Kokoo kokoon koko kokko! Koko kokkoko? Koko kokko.
Yksikseskös yskiskelet?
Ääliö, älä lyö, ööliä läikkyy!
Gödöllön pöllö töllöttää, möllöttää, köllöttää ja ööliä löllöttää.
Käki söi keksiä keskellä keskioksaa.

Ehk kui suudate need laused kokku lugedagi, on juba väike eeldus õppimaks soome keelt olemas. Kellel aga keel ei väändu neid sõnu välja hääldama, sel oleks parem üldse mitte vaeva nähagi.
Kunagi keskkooli ajast mäletan, et inglise keele õpetaja kirjutas tahvlile kõige pikema inglisekeelse sõna. Tegelikult ei olnudki see mingi õige sõna, vaid ühe koha nimi. Ei mäletagi ilmselgelt seda kirjapilti, aga jäi meelde, et tegemist oli väga pika sõnaga. Tahvlile vist isegi mahtus ühele reale ära, aga meil oli hästi suur tahvel ka. Igatahes on soome keeles olemas ka üks pikk sõna, mis on päriselt Soome Õhujõudude militaartermin.
Lentokonesuihkuturbiinimoottoriapumekaanikkoaliupseerioppilas.
Uskumatu, eksole. Kujutage ette rinnasilti sellise ametinimega:D
Pikkadest sõnadest veel üks. Sedapuhku vene keelest. ?????????????????????. Ja ma oskan seda isegi kirjutada.
Ahjaa. Peaaegu oleksin ära unustanud meie oma kena sõna: Vanapaganavanavarapada.

PS! Leidsin üles selle eelmainitud Britannias asuva kohanime. Täpsemalt Wales´s. Gorsafawddacha'idraigodanheddogleddollônpenrhynareurdraethceredigion.

Õppige keeli :)

Projekt: Kummut

"?Terevisioonis? Lennart Meri surma puhul erakorralise pöördumisega esinenud Arnold Rüütel sammus pärast etteastet produtsendi ja toimetaja Õie Arusoo juurde ja avaldas talle kõigi juuresolijate üllatuseks sügavat kaastunnet."
Ma pole mitte kunagi Rüütlist suurt pidanud ning viimasel ajal on ta oma tegevu(setu)sega endal margi täiesti täis teinud. Ei tea vist ühtegi teist nii hajameelset inimest. Tema kõnesid saab kuulata vist ainult inimene, kellel ei ole endal ka kõik kombes ja ei jaksagi kiiremat juttu järgida. Võõrkeeli ta ka ei oska, mis on väike(riigi)peale justnagu väga kohustuslik oskus. Ehk siis kes on kes ei ole näiteks tema inglise keelt kuulnud. Tegelikult vist keegi ei ole. Sest ta ei oska seda lihtsalt.

Hooti käivad peal kõikvõimalikud tujud. Ehitamistujud, heatujud, harva-harva ka õppimistujud. Hetkel jällegi esimene käsil. Ehk siis tuleb valmis ehitada selline asi

Ei taha

Kevad on akna taga. Päikesel on juba piisavalt palju jõudu, et lumi sulama panna. Laiguti on isegi asfalt juba kuiv. Linnu laulavad. Õhk on soe. Ja siis tuleb mingi värdjas oma bemmiga ja sõidab sajaga läbi kõikide porilompide nõnda, et vesi õige mitu meetrit kahte lehte lendab. Sellisel värdjal tuleks jalaluud puruks lüüa, et ta mõnda aega autoga sõita ei saaks. Ning auto sundmüüki panna ja raha kohalikku teeremonti investeerida.
Kevadega sulavad paraku kõik parmotid ka lume alt välja. Ja rullnokkadel käib peas miski klõps. Kahju, et kõikidele kevad ühtmoodi ei mõju.

m - nulltolerants.

Tagareas

On üks laul.
Selline äraütlemata hea.
Ja seda laulu ei ole kusagilt saada. Siiskisiiski.. kus häda suurim. Ilmselt on iga enesest lugupidav Eestimaa kodanik vähemasti kuulnud sellises üritusest nagu seda on Viljandi pärimusmuusika festival, rahvasuus folk. Kui eelmise lause viimasele sõnale punkti järele kenasti ee kirjutada ning seda teha võrgusirvijas, võib leida end paariks tunniks avastamas vana ja unustatut, ehk jällegi uut ja huvitavat. Uus on unustet vana ja vana veel enam unustet veel vanem. Igatahes kui selles virtuaalses maailmas ringi liikuda, leiab vähegi eesti keelt oskav kodanik üles koha, kus saab vaadata kas just kõiki, aga suuremat jagu folkikontserte. Dagö kaasa arvatud. Senini on see kolm-meest-neli-tähte bänd esinenud folkil kolmel aastal. Vastavalt 1999, 2000, 2001. Järjest. Rohkem mitte. Paraku.
Kerime tagasi.
On üks laul.
Selline äraütlemata hea.
Ja sellel laulul on ka nimi, nagu kõikidel äraütlemata headel lauludel. Selle laulu kirjutas kunagi mitumitu aastat tagasi kodanik Saatpalu. Tagareas otsustas ta panna selle nimeks. Et ta aga mitte endale ei kirjutanud seda lugu, siis ei olnud ma seda tema esituses veel kunagi kuulnud. Inimesehing on aga uudise himu täis ning head muusikat on alati hea kuulata. Isegi kui muusika helikvaliteet ei jõua lähedalegi muusika enda kvaliteedile. Jõudis minu kõrvu kuuldus, et hr Saatpalu on laulnud ise seda lugu kunagi aastal 2001. Ning sellest on täiesti saadaval videojäädvustus. Poolteist tundi Dagö kontserti ning vaja üles leida üks lugu. Maailmakodanik Murphy sõnastas (või äkki ei sõnastanud ka) kunagi ühe seaduse. See seadus tõestas oma kehtivust jällegi. Otsitav lugu oli viimane. Seda parem ta tundus. Aga jällegi...
On üks laul.
Selline äraütlemata hea.
Selle laulu nimi on Tagareas ning kuni tänase päevani ei olnud ma seda kuulnud veel selle autori esituses. Ja kuigi see oli hea, pead paraku möönma, et see laul meeldib mulle Siiri Sisaski esituses rohkem. Ehk sellepärast, et on juba südamelähedaseks saanud. Aga lõppudelõpuks ei olegi see oluline, vaid hoopiski see, et tegemist on ühe äraütlemata hea looga ja see oligi vist see, mida ma öelda tahtsin.
Aitäh.

ning ära joo see tee, mis seest teeb soojaks nagu päikene

Kirjutasin avalduse. Esimesel real oli kirjas 'filosoofiateaduskonna dekaanile'. Printisin selle siis kenasti ära, varustasin oma autogrammiga ning läksin ilusti kenasti mat-inf dekanaati. Teadupärast täna naistepäev ja kõik ja puha ning oldi seal äärmiselt vastutulelikud ning viisakad. Väga tore. Selgitasin paari lausega avalduse kirjutamise tagamaid ning seejärel rändas paber oma korda ootama dekaani lauale. Kui ka tema oma autogrammi sinna maalib, saab minust lähemal ajal päris ametlik soome keele-arvutilingvistika tudeng. Peen värk. Võib-olla ka mitte väga peen. Igatahes peaks see mõningaid asju lihtsustama.

Kalender ütleb, et täna on naistepäev. Kalender ei valeta. Ta kannab numbrit 2006. Seega täiesti päeva- ja asjakohane soovida kõikidele naistele ja neidudele ja daamedele ja prouadele ja preilnadele toredat naistepäeva ning olge ikka sama toredad ja kaunid ja tublid edasi.
Head naistepäeva!

...eesti muusikast olen leidnud oma uud lemmiku - Tõuseb Traavile. Tõsiselt hea lugu. Tõsiselt healt plaadilt. Tõsiselt healt bändilt.

Joonistatud mees

Ma mäletan, kui aasta eest umbes sai sõbramajas Dagö kontserti vaadatud. Tollase majatöötajana oli mul võimalus teha seda eriti kummalise nurga alt - ehk siis bändi peade kohalt. Akustika ei olnud seal ehk kõigekõigem, aga mulle väga ei meeldigi lasta kõlari vastas seistes tollel oma kõrvu "silitada" ja rahvamassidega koos kurnatuseni karata. Dagö muusika on selline, mida on parim lihtsalt kuulata. Igatahes sellel samal kontsertil kui ma ei eksi, kuulsid eestlased esimest (võib olla ka teist või kolmandat, aga igatahes väga esimesi kordi) korda Joonistatud meest. Tollal ma sõnadest suurt aru ei saanud, vaatamata sellele, et see oli ainuke lugu, mida keegi peast ei osanud kaasa laulda ning seega isegi saalis vaikus oli. See oli ka see päev, mil sain teada uue plaadi nime ja sellega koos jõudis kohale teadmine, et see on tulemas.

Me ootasime ja siis ootasime veel natukene ja siis paar kuud veel.. Ning eile - eile oli see päev, mil jõudsidki poelettidele Dagö uued plaadid.

Muusik
Pöide
Näitleja
Maantee
Ma jään
Hallid majad
Summer
Armastan sind kaugelt
Joonistatud mees
Ma ei tea
Tõuseb traavile

11 uut lugu (niivõrd kuivõrd - 2 neist olid juba mõnda aega meie kõrvu hellitanud, Joonistatud mees ja Muusik anti rahvale kuulamiseks varem kätte). Üksteist ei ole just palju, aga see-eest on iga lugu absoluutselt vääriline olema sellel plaadil. Muideks, Dagö on küll ainuke Eesti oma bänd, keda olen nõus plaadi soetamise ning kontsertipiletitega toetama. (Jää-äär tegelikult ka). Aga siiski.
Meil on nüüd kokku 47 päris Dagö oma lugu. Ja ma olen peaaegu nii kindel, kui üldse olla saab, et sinna on veel kunagi lisa tulemas. Mõne aja pärast kontsert. Sadamateatris ikka.
See 225 eesti krooni on täiesti õigesse kohta läinud. Kui üldse Dagö plaatidele ja kontsertidele midagi ette heita saab, siis võiksid mõlemad natuke pikemad olla. Aga võibolla on just nii nagu ta on kõige parem ja õigem. Ma ei tea veel...

Igatahes
THÄNKJU teilegi Peeter ja Lauri

Into the dreams

...ja päike sillerdas põhjas. Ümberringi on täielik vaikus. Silmanurgas hakkavad silma ainult kellegi jalad, mis tekitavad tohutu, tasapisi laiali valguva mullikeste pilve. Päike sillerdas edasi, moodustades kahhelplaatidele kogu aeg muutuvat ebasümmetrilist mustrit. Lasen nina kaudu õhku välja, tekitades suured lapergused mullid, mis kiirelt pinna poole hakkavad tõusma. Naudin viimast hetke ning tõukan end põhjast eemale. Vaikselt tõusen pinnale hingates sügavalt sisse. Prillid lähevad uduseks. Istun päikese kätte ja hoian kinni kalli inimese käest.

Siin oli lõik, mille ma ära kustutasin.

Siin oli teine lõik, mille ma ka ära kustutasin.

Lihtsalt ei ole täna see päev nende teemade jaoks.

Sukeldun taas. Sedapuhku aga ei ümbritse mind enam vesi. Pehme tekk saab olema minu peal ning voodi see koht, kuhu toetan oma külje. Sukeldun unenägudesse...