Kes kus telu

Elu üllatab aega-ajalt väga positiivselt. Nagu näituseks eile ta seda tegi. Me vaatame inimesele otsa ja vaatame tegelikult temast hoopiski läbi, nägemata kõike seda, mis tegelikult loeb. Sellest on paganama kahju, sest tihti enam teist võimalust vaadata ei ole.
Puu ja töö on saamas minu lemmikuks hobiks. See tõeliselt rahustab. Ja ma olen leidnud jällegi raamatud. Clarke'i odüsseiade saaga hetkel lõpusirgel. Kõik see ja keegi veel ning kool ongi tagaplaanile jäänud/jäetud. Kehv.
Sellistel hetkedel aitab muusika. See ei lahenda probleeme. Kuid hetkel rahuldab mind ka teadmine, et ma ei pea nendega täna tegelema..
Kõik homsesse. Ja kui sinna enam ei mahu, siis ülehomsesse.