Pori
Inimene leiutas ratta. Siis leiutas ta auto. Leiutati isegi asfalt ning asfalteeriti paljud teed. Aga ammu enne seda, kui inimene kiirete autodega sileda asfalti peal ringi kihutama hakkas, leiutas loodus pori, vee ja augu(d). Viimaseid teeb ta ühtlase meelekindlusega nii meie hammastesse kui ka asfalteeritud teedesse. Kui asfaltiauke parandataks sama suure innuga kui hambaauke, siis ei saaks vist tänase olukorra üle meie sõiduteede maastikul nuriseda. Kui..kui.. Paraku on asfaltisööbik ja -pisik eriti agarad olnud ning kõik auke täis söönud. Loodus ei salli tühja kohta. Augud täituvad veega. Musta ja porise veega. Siiski on igal asjal siin maailmas ka erandid. Loodus ei ole paraku mõningaid kohti veel mitte millegi asjalikuga täitnud. Nimelt rullnokkadest hälvikute kolpasid. Need on sama tühjad kui asfaltiaugud enne poriveega täitumist.
Ehk siis näide elust enesest. Kõnnin mööda kõnnideed südamerahus ja kuulan muusikat, et mitte vaevata oma kõrvu autode müraga. Kõnniteed eraldab sõiduteest nii umbes paari meetri laiune mururiba. Peaks nagu piisav maa olema, et kuivalt pääseda. Eriti, kui valin enda trajektooriks veel sõiduteest kaugema kõnnitee serva. Ja mitte kusagilt ilmub üks rullnokk oma peenisepikendusega ning sõidab igast viimsest kui august läbi, nõnda et võimalikult palju inimesi saaks korraga märjaks pritsida. Ja isegi päris mitme meetrine vahemaa ei päästa mind ja teisi kaas-kõndijaid märjaks saamast.
Nõnda ma siis võtsingi ühel heal päeval kaamera näppu ning passisin mõned kümned minutid sellega tee ääres. Aegajalt pilge klõpsides. Ning täiesti uskumatu, aga ma jäin kuivaks. Autojuhid justkui võluväel võtsid ilusti-kenasti hoo maha. Saavad vaikselt sõita küll. Nii mõnigi siiski jäi kael kõveras järgi vahtima, et kes-mis-miks.
Siit siis loo moraal. Kui tahate porise kevad(ja ka sügis)ilmaga punktist A punkti B jõuda, võtke kaasa fotoaparaat. Või kui olete koju unustanud/üldse ei olegi, siis ajab asja ära ilmselt ka mobiiltelefon. Paljud sellised oskavad pilti ka teha. Pealegi autojuht ei saagi ilmselt täpselt aru, mis Sul käes on. Nõndaks siis
Ehk siis näide elust enesest. Kõnnin mööda kõnnideed südamerahus ja kuulan muusikat, et mitte vaevata oma kõrvu autode müraga. Kõnniteed eraldab sõiduteest nii umbes paari meetri laiune mururiba. Peaks nagu piisav maa olema, et kuivalt pääseda. Eriti, kui valin enda trajektooriks veel sõiduteest kaugema kõnnitee serva. Ja mitte kusagilt ilmub üks rullnokk oma peenisepikendusega ning sõidab igast viimsest kui august läbi, nõnda et võimalikult palju inimesi saaks korraga märjaks pritsida. Ja isegi päris mitme meetrine vahemaa ei päästa mind ja teisi kaas-kõndijaid märjaks saamast.
Nõnda ma siis võtsingi ühel heal päeval kaamera näppu ning passisin mõned kümned minutid sellega tee ääres. Aegajalt pilge klõpsides. Ning täiesti uskumatu, aga ma jäin kuivaks. Autojuhid justkui võluväel võtsid ilusti-kenasti hoo maha. Saavad vaikselt sõita küll. Nii mõnigi siiski jäi kael kõveras järgi vahtima, et kes-mis-miks.
Siit siis loo moraal. Kui tahate porise kevad(ja ka sügis)ilmaga punktist A punkti B jõuda, võtke kaasa fotoaparaat. Või kui olete koju unustanud/üldse ei olegi, siis ajab asja ära ilmselt ka mobiiltelefon. Paljud sellised oskavad pilti ka teha. Pealegi autojuht ei saagi ilmselt täpselt aru, mis Sul käes on. Nõndaks siis
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home