Tapjatomatite rünnak

Me olime juba päris pankrotis poole varbaga ja tööd ei paistnud tulevat ega tulevat. Ja meie lollid rõõmustasime, kui ühel päeval vihma sadas - oh kui tore, nüüd hakkavad küll virsikud kiiresti kasvama, sest nii kaua järjest on olnud liiga kuum ja vihma ei olnud ammu sadanud. Nüüd aga tuli üleöö nii palju vihma, et kõik virsikud läksid hukka ja isegi kohalik väike järv, mis aastaid kuivanud, sadas vett täis. Nõnda lükkus puuviljade korjamise hooaeg jälle edasi ja auk rahakotis polnud ikka veel kinni õmmeldud. Õnneks me avastasime, et kui tööbüroole iga päev korduvalt närvidele käia, siis tõstetakse Sinu pabereid selles suures hunnikus Sinu jaoks soodsamale kohale. Ja meid saatiski edu (mis hiljem muundus küll ebaõnneks). Meile pakuti tööd tomatifarmi. Umbes 25 km Sheppartonist. Kahjuks ei mõistnud ma kohe uurida, kes selle farmi omanikud on. Edaspidi alustan just selle küsimusega, sest kui teist korda ka iraaklased pealikud on, siis ma jalutan küll kohe minema. Ükskõik kui väga ma ei ürita ka nende inimeste koha eelarvamusi mitte lasta tekkida, on nad ise kärmed tõestama, kui väga ma nende suhtes õigesti olen mõelnud. Need inimesed on lollid. Mitte halvad ega kiuslikud ega midagi. Lihtsalt lollid. Et ma endale midagi sellist ette ei kujuta, siis umbes kümmekond inimest (peamiselt sakslased), kes juba mõne nädala enne meid siin on olnud kinnitasid omalt poolt ka seda. Peale lollid olemise on nad ka lapsikud, laisad, väga lärmakad (eestlaste kõnekäänd ´nagu sada venelast´ tundub väga ebaaus) ja veel kord lollid. Ilmselt tõestab seda natuke ka fakt, et vaatamata sellele, et nad on siin elanud juba mitukümmend aastat või nooremad terve elu, räägivad nad inglise keelt ikka veel algtasemel. Ja iga päev tulevad ikka ja jälle küsima, kes me oleme, kust tuleme ja kõik need muud küsimused, mida nad homme jälle küsivad. Kuldkala sündroom ehk. Selle kõik kannatakse ehk isegi välja, kuid kui nad juba nädal aega sakslasi tomatitega olid loopinud, siis läksid asjad eile nii kaugele, et kõige suurem pomo lasi ühe iraagi tatika lahti töölt. Meie majutaja, kes on ise ka kusagilt sealtkandist, arvas, et nad loopisid teisi meelega, et rahvas uut tööd läheks otsima ja nemad rohkme oma tsurkadest sõpru saaksid siia tööle võtta. Vot sellised inimesed on need iraaklased siis.
Tomatite korjamine aga kujutab endast jälle hoopis teistsugust tööd kui ma alguses arvasin. Iga tööga seni on tegelikult nõnda olnud. Korjatakse kahes rühmas kahe traktori peal. Tegelikult meenutavad need traktorid rohkme mingeid vägeva fantaasiaga kunstniku kosmoselaevu. Kuna töö on äärmiselt nüri ja elamine on siin peris kallis, siis me ühe nädala katsume ära kannatada. Siis tagasi Sheppartoni ja jälle saatuse kätesse. Aga kui hästi läheb leiame juba siin olles endale uue tööotsa. Loodetavasti kusagile pirne või midagi korjama. Enamus puuvilju ikka maitsvamad kui tomatid:) Mitte et tomatid halvad oleksid. Aga pirne või virsikuid või ploome või miskit oleks ikka meeldivam süüa põllul.
Yks pisike asi veel. Kui te poest puu-, juur- v6i aedvilju ostate, PESKE NEED ENNE PUHTAKS, sest p6llul n2eb teinekord asju, mis v6iksid vabalt n2gemata j22dagi (loe: iraagid teavad isiklikust hygieenist ja headest kommetest vastavalt oma intelligentsitasemele)

Pilt vol.6

Kadri saatis mulle mõne päeava eest oma Austraalia reisikava. Juba vähem kui kuu aja pärast on nad kohal ja nii vahva oleks nendega kokku saada. Seda enam, et nad siinsamas kandis ringi hakkavad tiirutama. Noh siiski sajad kilomeetrid eemal, aga see siin ikkagi kiviga visata vahemaa. Igal juhul katsume kohe paar päeva teie jaoks vabaks võtta.
Eestist on ka vahepeal päris toredaid uudiseid tulnud ja tekib kohe kohutav koduigatsus nõnda. Ja üldse ei aita kaasa ka see, et oleme juba hulka aega siin Sheppartonis tööhooaja algust oodanud. Muudkui lükkavad seda edasi. Liiga kuum olla olnud ja puuviljad ei valmi 40 kraadises kuumas hästi. Viimane nädal on olnud aga jahedam ja isegi natuke sadanud, ehk isegi pääseb lõpuks tööd tegema.
See lõputult näiv ootamine ja niisama passimine on tekitanud tohutu isu midagi nikerdama hakata. Nõnda nagu ma kodus ikka tavaliselt tegin kui jube igav oli või pidi tegema midagi, millega väga ei tahtnud tegeleda. Näiteks õppimisega. See tuletas meelde, et mul veel mõned pildid arvutis, mis kuuluvad albumisse kategooriasse Isetehtud. Saagu nad siis esialgu siia nagu viimasel ajal piltidega ikka juhtunud on.


Nagi. Vanaisal on aastatega kogunenud ohtralt metselukate sarvi ja kui neist näiteks kolmed tammealuse külge kruvida, saab täitsa uhke nagi saunalinade tarvis.


Pink. Sauna esikust sai välja visatud vist küll kõik, mille peale võimalik midagi panna, sest tavaliselt kippus sinna ikka kogunema seda mittevajalikku kola. Et aga riidedvärgid enne saunaminekut kusagile panna ja enda tagumikku kusagile toetada oleks, sai selline pisike pink tehtud.


Pildiraam ja uks. Need on tegelikult ainult väike osa tervest koridorist, mis said uue näo (või kogunisti uue olemise). Esimese hooga pidin ainult soojustama ukse, see sai aga hoopis ümber ehitatud ja teine uks kõige piidaga minema ja koridor tundus kohe avaram. Ja kuidas sa siis jätad seina tegemata. Ja ülejäänud koridori. Ja trepi. Ja esiku. Ja siis vaja ju laed ka üle vaadata. Nõnda saigi remonti tehtud pooles majas. Täpselt nagu mulle meeldib.





Nagi. Liisi venna käest vedasin kunagi ära ühe vankriratta. Ei olnud just kõigekõigem vankriratas, sest oli tehtud tehases ja peale löödud kleeps, mis pidi kinnitama NL töökvaliteeti. Pikka aega mõtlesin, mida sellest teha. Lakke lühtriks ei saanud, sest nii kõrgeid lagesid meil pole, aga nagiks sobis mu meelest küll päris hästi.


Võtmekapp. Ma tõesti ei tea, mis puit see on. Aga ma tean, et seda kasutatakse purjekate ja muude peenete paatide/laevade juures. Kaetakse sellega kõik osad, mille peal kõnnitakse. Igatahes väga ilus ja punane ja kallis puit on.


Jalanõude riiul. Samast vanast küüniseinast, millest nagigi.


Nagi. Mul on tekkinud nõrkus vana puidu vastu. Sellest saab lihtsalt nii toredaid asju meisterdada. Uus puit lihtsalt ei saa vastu päikesest ja tuulest ja veest ära kulunud mitusada (või isegi mitukümmend) aastat vanale puidule.


Köögimööbel. Sellega sai hulka vaeva nähtud, sest materjal ei olnud just ehk kõige õigem ja nagu ikka, juhtus tegemise ajal kõiksugu asju, mis valmimist raskendasid ja edasi lükkasid. Lõpuks siiski nad kööki said ja kogemuse võrra rikkamaks sain ka jälle.


Väravad. Minu esimesed. Ei tulnud ehk päris kõige paremad välja, aga vähemalt kenamad küll kui vanad. Tea kuidas nad sellele talvele vastu on pidanud.


Lillekast. Väravatest juhtus materjali üle jääma ja juhtus, et see leidis vormi kahe lillekasti näol. Aga eriti hea meel on mul selle üle, et Margus sai inspiratsiooni minu toimetamistest ja ehitas valmis sellise toreda pisikese tuuleveski.


Häll. Nr kaks. Oliverile.


Ja nende piltide hulgast leidsin ka ühe sellise pildi.. Oliver saab meil varsti juba aastaseks ja kui ma üldse millegi/kellegi järgi seal Eestis igatsen, siis on see Oliver. Ja õige vähe lumi ka. Ja sõbrad. Ja puutöö. Ja Agne ja pere ja saun ja meie Astra...

Mõtete segapudru

Kui Eestis oleks palkade DVD hindade suhe sama hea ning valik vähemalt pooltki see, mis siin, oleks mul tõenäoliselt juba terve toatäis filme. Kui me ükskord siit tagasi koju lendame, saab mul seljakotis olema vist küll ainult suur hunnik plaate. Seni ongi peamiseks takistuseks lisa soetamisel seljakotti maht. Lihtsalt ei saa puht füüsiliselt väga palju rohkem kaasas kanda. Ja eks väike osa ole ka majanduslikul olukorral. Praegu hakkab juba raha vaikselt otsa saama ning tööle pääseb alles järgmisest nädalast. Ning mõned kogumikud, mida ma eriti oma filmoteeki soovin, ootavad oma järjekorda veel ilmselt mõnda aega. Ahjaa.. suurem osa filme on mitmest filmist koosnevad kogumikud, mis tähendab hulka paremat hinda, kui ükshaaval ostes ja ühtlasi ka kolme või lausa viie karbi asemel ühte (loe: mahub kotti rohkem filme). Ning mis mulle eriti meeldib, on see, et julgelt üle poolte filmidest sisaldavad soomekeelseid subtiitreid (miks on igal teisel plaadil Austraalias skandinaavia keelsed subtiitriread, ei ole mina veel aru saanud. Ja ülejäänud on kas ainult inglisekeelsetega või sootuks ilma) Igatahes, filmid, mis on:

1. American Beauty
Forrest Gump
A Beautiful Mind

Kolmene karp koondnimega The Academy Award Winning Collection. Sai ostetud peamiselt Forrest Gumpi pärast, mida me oleme juba nii kaua otsinud. Kahjuks FG enda plaadi peal piirdusid lisad kahe kommentaariribaga. Teised filmid sisaldasid lisaks veel muudki materjali.

2. First Blood
Cliffhanger
Daylight
Kolmikkarp. Icon Collection Stallone. Rambo esimene film ilma lisadeta, Daylight minimaalsega, kuid Cliffhanger oli igati eeskujulikult ehitud.

3. DOA: Dead Or Alive
Serenity
Doom
Pitch Black
The Chronicles Of Riddick
Riddicku filmidest (kaks viimast) oleks juba üksinda piisanud, et see karp korvi panna. Kuid kuna kõigil filmidel on väga palju lisasid plaadil, ei olnud vaja kaks korda mõelda. Kommenteeritud olid küll ainult Serenityl paraku (Firefly nimelise sarja põhjal vändatud linalugu).

4. Ice Age
Robots
Garfield The Movie
Kõik kolm kommentaaride ning ohtrate lisadega. Viimane film ei ole küll suurem asi, kuid vaatamata sellele suurepärane kogumik.

5. Groundhog Day
Collector´s Edition With Features Exclusive To DVD. Hulgaliste lisade ja kommentaariribaga. Ja ma üldse ei imestaks kui minu lemmik Stargate SG-1 episood "Window Of Opportunity", kus O´Neill ja Teal´c jäid sama moodi "ajamulli" lõksu. Bill Murray tegelane läks omadega aga hulga kaugemale, üritades korduvalt enesetappe sooritada (alati õnnestus ja ei õnnestunud sama-aeglset). Väärt vaatamine ja väärt DVD.

6. I.Q.
Tim Robbins ning Albert Einstein (kosjasobitajana) samas filmis on peab-nägema. Paraku ei ole plaadil mitte mingeid lisasid.

7. V For Vendetta
Liisi jõulukink. Juba mõnda aega otsisin seda filmi, eriti mõnda eriväljaannet, kuid tundub, et sellist ei ole olemas. Sellel plaadil oli kõigest poole tunnine dokfilm Freedom Forever! Making V For Vendetta.

8. 3rd Rock From the Sun. Season 2
4 plaati pluss kaks paari 3D prille hooaja kahe viimase jao vaatamiseks. Lemmik komöödiasarja lemmikhooaeg (peamiselt just nende, osaliselt kolmemõõtmeliste, hooaja lõpuepisoodide pärast). Kolme plaadi peal olid teise hooaja kõik 26 jagu, neljas plaat oli puhtalt lisade päralt. Kokku 546 minutit perekond Solomone ja seda kõike ainult 16 taala eest.


Kui Austraalias jäätist tahad osta, on Sul kaks võimalust. Üks variant on osta suur karp korraga, mis tähendab umbes 50-80 kroonist väljaminekut ja mis liitrihinnaks teeb päris mõistliku summa. Teinekord aga ei taha 4 liitrit korraga, vaid piirduks ühe vahvlituutuga. Aga kui tavalise vahvlitorbikus pisikese jäätise eest küsitakse 30-40 krooni, siis hakkab rahast kahju, võtad oma 50 senti lähed McDonaldsisse masinajäätise järgi. Mäki jätsiga aga on nõnda, et see justkui on jäätis ja justkui ei ole ka. Ei ole eriti peale seda, kui oled näinud, kuidas seda tehakse. Mingit kreemjat valget vedelikku valatakse masinasse, vajutatakse nuppu ja jäätis voolab välja. Mine tea, ehk peaks mäki jäätisekohtadest maha kriipsutama, samas on see nii odav ja oleks naiivne loota, et poest ostetud jäätis naturaalsem on. Üks ebameeldiv asi ka. Rullnoklus levib Austraalias sama kiiresti kui meilgi. Bemmide asemel sõidavad kohalikud "kõrvavärdjad" (mõtlesite, et vabandan väljenduse eest? Ei vabanda. Kui on kõrvavärdjas, siis on kõrvavärdjas. Ma ei saa jätkuvalt aru, kuidas need inimesed suudavad üldse nendes autodes olla, kus bassikõlar peksab läbi istme seljatoe otse seljaajusse ja auto tulekust saab aimu juba ammu enne selle silmapiirile ilmumist:S) Austraalia oma (haiglaselt üle "tuunitud") Holdenitega. Enamasti on tegemist kastiautodega, st ninast ukse tagumise servani oleks justkui tavaline sõiduauto, sealt edasi on madala servaga väga ebapratiline kast, mis tihti on kaetud läikima löödud kaanega. Eranditult kõigil neil on all väga suure läbimõõduga kroomitud valuveljed, mis on kaetud väga madalate, kuid laiade rehvidega. Ja sugugi mitte harva on nende autode värviks erinevad lilla toonid. Autopeded. Ma arvan, et nad on valinud kastiga autod selleks, et sinna kenasti oma bassikõlar ära peita. Õnneks ei ole kõigil austraallastel elu peamiseks mõtteks autode "ilustamine" mõttetute lisavidinatega. Paljud sõidavad vanade romudega ning kui mõnel mehel on maastur, siis on see ikka tõsine maastur tõsiseks tööks. Mitte nagu Eesti uusrikastel, kellel peab olema autotallis vähemalt üks "linna"maastur, mille ainsaks eeliseks teiste ees on ehk parem läbivus Eesti auklikes teedes. Mõttetu eputamine. Austraalias peaks olema väga lihtne maja ehitada. Puitkarkass püsti, katus peale, laud seintele ja kips sisse ning asi vask. Isegi vundamendi võivad nad kaevata poole madalama. Ka ei ole tarvis seinu soojustada paksu villakihiga ega kolmekordseid aknaid, ammugi ei ole vaja näha vaeva küttesüsteemide ehitamisega, sest temperatuur ei lange alla 10 kraadi isegi talvel ja pealegi on enamusel konditsioneerid, mis teevad vajadusel ka õhku külma asemel hoopis soojaks. Kuid kohalikud ehitusmehed tunduvad olevat kas väga laisad või oskamatud, sest juba väiksemagi vihmaga lekivad katused ning ka aknad ei taha väga hästi vett pidada. Kusjuures ma ei ole siin veel mitte ühelgi majal näinud aknaid, mis oleksid hingedel ja käiksid väljapoole lahti, nagu meil kodus ikka kombeks on. Aknad saab avada kas küljele või üles lükates, umbes samal põhimõttel nagu lükanduksed. Täpselt nõnda nagu me usa filmidest oleme näinud. Austraallastele korteris elada ei meeldi (samas, kellele meeldiks) ja kuna neil on siin maad jalaga segada, siis ei imesta väga, et kõik tahavad oma eramaja. Enamasti tundub, et saavad ka. Paraku puudub kohalikel täiesti fantaasiavõime, sest kõik majad on täpselt ühesugused. Tellisest seinad, kindlasti peab olema kivikatus, 95% on ühe korruse peal (teine korrus on siinmaal vist mingi luksasi), väike murulapike maja ees ja basseinike (mitte küll alati) koos bbq (Austraallaste grill, mis tähendab pahatihti kahe saiaviilu vahele pistetud grillvorsti ohtra ketsupiga:S) platsikesega maja taga. Ja nõnda terved tänavad ja linnajaod. Ühesuguseid iseloomuta nukumajakesi täis. Aga kui jällegi võrrelda majade hindu siin ja Eestis, siis suurt vahet ei ole isegi selles valdkonnas. Kui suurlinnades sees olevad krundid välja jätta, siis 1-2 miljoni Eesti krooni vahel saab väga suure hulga majade vahel valida. Muidugi maju on igasuguseid ning hindade piiriks on siingi taevas, ehk paari miljoni dollari eest võib samuti omale kodu soetada. Kuid erinevalt Eestist on siinmaal võimalik ausa tööga endale vähem kui 10 aastaga maja osta. Austraalias tundub hetkel olevat ainult kaks spordiala. Tennis ja kriket. Kunagi oli jalgpall ka, aga siis läks Beckham minema ja võttis vuti endaga kaasa. Kriket on midagi pesapalli taolist, kuid ma ei ole siiani sellest mängust aru saanud ja telekast vaadates ei saa ma üldse aru, mis selles mängus nii köitvat on. Seal nagu ei toimuks mitte midagi. Tegelikult on ka tennis minu jaoks pealtvaatajana täiesti mõttetu mäng. Ise mängides on täiesti teine asi, aga ma ei läheks kunagi tenniseturniiri vaatama. Austraallased arvavad aga hoopis vastupidi. Praegu toimub juba päris mõnda aega Melbournes Austraalai suurim tenniseturniir. Meie oma Eesti tennisetüdrukud osalevad ka, ja nõnda me ükspäev Liisiga täiesti juhuslikult sattusime vaatama Kaia Kanepi mängu. Eesti vs Austraalia. Eesti kaotas. Kuid kui omad mängivad, ükskõik kui hästi või halvasti, tekib kohe mingi imelik huvi mängu vastu. Isegi see ei lugenud, et punktisüsteemist mitte midagi aru ei saanud või üleüldse ei teadnud, mis täpselt seal platsil toimus. Kohalikud lähevad aga tennisemängust nii pöördesse, et politsei on pidanud mitmel korral kasutama gaasi, et rahvast kontrolli alla saada. Siin on muidugi kohe politseid süüdistatud ahistamises ja vabaduse piiramises ning milles kõiges veel, kuid joobes "fännidega" tulebki karmilt ümber käia. Siiski meenutas vahepeal tribüünidel toimuv väikestviisi Inglise vutiliiga fännide käitumist - joome end lolliks ja hakkame märatsema.

Video vol.2

K'ngurude kunn


Uus-Meremaalastele meeldib m]]kasid syya


T'navatulnukas


Miks need k;it hoidvad mehed kyll 'ra ei v'sinud


16 taala tunnis v]is kirsse loopida kyll

Hüva leili

Vastus küsimusele, miks Austraalia on üks maailma suurimaid valimistel osalejate protsenti omav riik on lihtne.. Kui hääletama ei lähe, maksad trahvi. Et tegemist on siiski demokraatliku riigiga, on igaühel õigus mitte hääletada. Ja õigus 100 dollarit (umbes 1000 EEKi) trahvi maksta.
Austraalia ei ole just kõige külmem riik maailmas ning ei tasu väga imestada, et nad ei ole ka väga saunalembesed. Tegelikult siin peaaegu sama palju selliseid inimesi, kes ei ole kunagi saunas käinud kui neid, kes pole kunagi lund näinud. Kõik teavad, mis see saun on ja milline lumi välja näeb, aga kui oma käega katsunud ikka ei ole, on need ettekujutused võibolla mitte kõige reaalsemad. Seega ei tasu väga imestada kui sauna ukse peal näed kuumuse ja muude ohtude eest hoiatavaid silte. Täna käisime Austraalias olles esimest korda siseujulas. Umbes 45 krooni eest sai kasutada mitmes mõõdus basseine ja lühikest liutoru juppi. Meie otsustasime mõnikümmend krooni peale maksta ja selle raha eest sai sauna ja mullivannid ka. Viimastest ma nii väga ei hooligi, kuid ma oleks olnud juba ainuüksi sauna eest nõus selle raha välja käima. Saun on midagi, mis on siin päris rariteet. Ja et kohalikud väga sellest soojast ruumist ei pea, siis oli see peaaegu meie päralt, v.a. paar vanemat meesterahvast (ja nemadki olid tõenäoliselt mõnest põhjamaast pärit) ning üks punt pubekaid, kes tulid vist lihtsalt uudistama, et mis soe tuba see selline on. Tegemist oli meie mõistes sellise ´leige´saunaga. Temperatuur oli ehk 65-70 kraadi ja ohtralt lisati kusagilt pidevalt aromeeritud õhku. Õnneks üldsegi mitte halba. Mind isegi väga ei morjendanud, et tegemist oli elektrisaunaga ja kerisekivid peale kulbitäit tubli mituti pidid kosuma enne järgmist veeannust. Nõnda ma siisrahulikult seal saunas lebotasin ja nautisin vaadet läbi suure akna, kui sisse tuli kamp noori tüüpe. Ja kõik nad paigutasid end kerisest võimalikult kaugele istuma. Mul on kombeks ka törts kuumemas saunas tihtilugu läbi nina hingata. Lööb lõõrid korralikult lahti ja seda oli siin eriti vaja (konditsioneeri külm õhk lihtsalt teeb kurgu valusaks ja paneb nina kinni). Ühel hetkel üks poistest ütles teistele, et proovigu ka läbi nina hingata. Proovisidki. Üks tegi vähemalt sellist nägu nagu oleks nina ära kõrvetanud ja ega teistelegi väga meeltmööda polnud. Ma ainult muigasin ja viskasin järgmise kulbitäie kuuma vett kerisele. Ja kadunud nad olidki. Kuuma oli jätkuvalt 60-70 vahel. Ja leil oli peaaegu sama leebe kui suitsusaunas järgmisel hommikul.
Shepparton on täpselt samasugune väike linn nagu kõik teised. Linna läbib üks suurem tänav, millel asub umbes kolm neljandikku kõigist kaubandusettevõtetest. Viimaste hulgas võtavad enda alla suurema osa erinevad kondiitriärid (bakery), kohvikud, juveeliärid, kinnisvaraesindused, pangad, optikaärid, autotarvete poed, rõivakauplused, video/muusikapoed ja... ja ongi enamvähem kõik. Enamasti on esindatud ka McDonalds, KFC, Hungry Jack (näljane Jaak, ehk Burger King), Subway (Metroo) ja alati mõni kohalik üritaja selles mitte väga kirevas kiirtoidumaailmas. Vähemalt saab neist kohtadest odavat jäätist. Nõnda mööda neid peatänavaid ringi tatsates ei ole üldse vahet, mis linnas Sa oled.. alati tunned koduselt ja tead peaaegu, kus midagi on. Või peaks olema. Ainuke suurem erinevus, mida mina olen märganud, puudutab autode suhtumist jalakäijatesse ning parkimist. Erinevates linnades on jalakäijatel väga erinevad õigused. Nt Youngis ei näinud ma mitte kunagi ühtegi vöötrada (ei olnud seal ka ühtegi foori) ning jalakäija pidi ALATI autodele teed andma (Pedestrians, give way). Siin Sheppartonis aga antakse alati jalgsi käijatele teed ning foore on siin peaaegu sama palju kui ringteid. Vähemalt kesklinnas. Parkimisega olen täheldanud vähemalt kahte erinevat süsteemi eri linnades. Üks on selline, kus parkida tohtis ainult parkimiskohta sisse tagurdades. Teine, kus ainult nina ees. Kolmas, kus vahet ei ole, kuid parkimisjoon enamasti täpselt kahe ratta vahele kippus jääma. Võibolla seal oligi selline seadus. Et peab joone peale täpselt parkima. Liikluses tekitab mulle muideks siiani hämmingut ringidel liiklemine (valel pool teed sõitmine ei tundugi kohati enam nii vale). Ringid on enamasti neljaharulistel ristmikutel (ja päris pisikesed, kuid see-eest tihti väga kaunilt lillede-värkidega kaunistatud) ning seega on neli võimalust edasi liiklemiseks. Vasakpööret tehes on loogiline, et näitad vasakut suunda, sest ring on pisike ja seal näitamisel pole enam mingit tolku. Otse sõites sõidad lihtsalt otse, ei mingit suunda. Ei ringil olles, sinna minnes ega sealt minnes. Nüüd aga see imelik koht. Kui tahad ringilt paremale sõita, siis juba enne ringile sõitmist lülitad parema suuna sisse. Ja see põleb kogu ringil oleku aja. Seni, kuni oled ringilt väljunud. Ehk siis siin ei näidata kunagi suunda ringilt välja sõites, vaid justkui liigeldakse nagu tavalisel ristmikul, kus juhtub lihtsalt mingi ring keset ristmikku olema.
Väikelinnad on siin Austraalias ühes punktis täpselt samasugused nagu Eestis. Oma väike olemist on vaja kompenseerida kuidagi ning end natukenegi tähtsamalt näidata. Suurepäraselt sobib selleks enda mingiks pealinnaks ristimine. Olgu siis tegemist kirsipealinnaga või lambapealinnaga või pane-lünka-mis-iganes-sõna-pealinnaga. Noh, nagu Eestiski on veinipealinn ja suvepealinn ja ma-ei-tea-mis-kõik-veel-pealinn. Ja muidugi siin tehakse kõike suurelt. Terve raamat on siin välja antud nende suurte asjadega. Big Banana, Big Potato, Big Sheep, Big Shrimp... Bigbigbig.
Aga kohalikud on väiksemas linnas tunduvalt sõbralikumad. Või vähemalt ei ole siin sõbralikkus võlts ja teeseldud nagu ta suurlinnades tihti tundub olevat. Väga ei tasu imestada, kui tänaval suvaline vastutulija küsib, kuidas ´How are you today´. Ma ei ole sellega tegelikult siiani väga ära harjunud ja tavaliselt ei oska suurt midagi vastata peale mingi tobeda mõmina. Ja naeratada:) Peale selle, et nad alati nii rõõmsad tunduvad, on nad pealegi väga lahked küüti pakkuma ja teinekord isegi ümbrust tutvustama. Kuigi ma tahtsin teada ainult kus see-või-teine asub. Päike mõjub vist tõesti hästi inimestele ning ei tasu väga imestada, et eestlased pimeda ja pika talve eest soojale maale põgeneda tahavad. Sest tundub, et inimesed töötavad ka p'ikesepatareidega.

Pilt vol.5

Shepparton - kirjude lehmade linn


Vaata, siga lendab!


Mis on kyll Austraalia autoomanike lemmikv'rv?


Sellised kurjad lehmad rallivad m;;da Sheppartoni ringi

Eestlase veri ei k]lba

Veel tagasi Melbournes olles juhtusime tänaval kokku neiudega, kes otsisid uusi veredoonoreid. Et me kahe käega selliste ürituste poolt alati oleme, täitsime meiegi rõõmuga ankeedid ära ja lubasime, et anname ikka siin maal ka verd. Melbournes me siiski kliinikusse ei jõudnud, sest enesetunne ei olnud hea (ei ole veel jätkuvalt harjunud kõrvetavast kuumusest külma konditsioneeritud õhu kätte astuma. Sellest pidevalt kurk valus ja pea uimane. Kohalikel endil ka, kuid ometigi nad ei keera seda külma kraadi võrragi soojemaks). Nüüd, mil me oleme juba mitu päeva Sheppartonis olnud (u 200 km Melbournest põhjas), otsustasime lõpuks kohalikku verekeskusse minna. Sai vaim valmis pandud ja kõhtki hommikul kenasti täis söödud. Selles, umbes 25 000 asukaga linnakeses, on väga palju abivalmis inimesi, sest verekeskuse ooteruum oli loovutamis-valmis doonoreid täis. Ja aina lisa tuli. Kummaline, sest oma kodulehel nad kirjutasid, et doonoreid on väga-väga vähe. Siit edasi ei läinud meil aga asjad üldsegi nii libedalt kui ma arvasin. Et me ei ole kohalikud, pidime kõigepealt ootama, kuni Eesti kohta taustauuringuid tehti. Ning nagu ma juba kahtlustama hakkasin, ei olnud need meie jaoks sugugi head. Eesti kuulub kõrgendatud HIV-ohuga riikide hulka, ning eestlased saavad siin verd anda kui on vähemalt 12 kuud Austraalias elanud.
Ma ei tea täpseid fakte, kuid ilmselt suurem enamus Eesti HIV-kandjatest on venelased. Kellest omakorda suurem osa on narkomaanid. Ja kes peamiselt pesitsevad Ida-Virumaal. Et siis aitäh neile kõigile narkaritele, kelle pärast eestlaste maine mujal maailmas nõnda madal on, ning kelle pärast peavad kannatama ka paljud süütud inimesed, kellele nad seda haigust nakatavad.
Sellistel hetkedel on lihtsalt piinlik olla eestlane ning pealegi teeb see meele v'ga kurvaks. Minu p'ev on t'na igatahes rikutud.


Kes otsib, see leiab.. HIV raport.
"Eraldi tuleb esile t]sta Eesti venekeelse koguonna haavatavust HIVi leviku suhtes, eriti Ida-Virumaal. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on vanusegrupis 15-29 aastat Ida-Virumaal iga 15. noor HIV-positiivne"

Mel Bourne

"Aga hommikul tuli mulle Peter(omanik-aga ma ajan asju tavaliselt tema naisega) r66msalt vastu ja s6itsime m66da banaane, et ma saaksin talle ikka selgitada, mis minu t88yl. on. Mingil ajal hakkas yks suur ‘’k2nguru’’ mehe auto ees hyppama ja loomulikult aeti ta alla. Paraku ei saanud loom kohe surma vaid murdis jala ja j2i abitult p6llule komberdama. Sellepeale k2skis Peter mul autost v2lja hypata ja vigane loom auto ette hirmutada, et ta saaks siis tast uuesti yle s6ita ning surmata. Ma l2ksin v2lja kyll aga ma ei suutnud k2nguru peale karjuda ja kui Peter aru sai, et must pole vist asja, tuli ta ise ja l6i looma labidaga maha"

Kõigile Kängurusõpradele. Nõnda kirjutas kaaseestlane Austraalias Külli kolmapäeval, 9. jaanuaril, 2008
http://vandersell.blogspot.com/

See peab olema rekord. Ma ei ole kaks kuud järjest saunas käinud. Ihu on kohe kuidagi imelik. Õnneks leevendab seda kohutavat olukorda natukenegi asjaolu, et siin on teinepäev peaaegu sama soe kui mõne mehe saunas. Ehk siis nii 40 kraadi kanti. Ja et samaaegselt ka niiske on, siis higi jookseb tõesti mehe moodi. Kuid soojad päevad muutuvad kiiresti mitte-nii-soojadeks ning siis muutub saun jälle mingiks müstiliselt heaks, ja paraku ka kättesaamatuks, kohaks. Peaks ehk miski vana telgi kusagilt muretsema ja telksauna üles lööma.
Ükskõik kui hoolikalt ma ka pole otsinud, mina ei ole siin poodides musta leiba veel näinud (v.a. banaanileib, mis näeb välja täpselt nagu tüüpiline eesti vormileib, kuid mida ma vaatamata sellele ei ole söandanud veel proovida. Oleks ehk aeg?). Eriti kummaline on, et siitsealt eestlastelt olen kuulnud, et pidavat ikkagi leiduma õiget rukkileiba ka siinmaal. Vähemalt oskavad nad eestlase maitsele hapukoort teha ning seda me oleme ikka ohtralt salatite ja muu söögi tegemise juures kasutanud. Üldiselt on siin üldse nõnda, et kui natukene aega ja viitsimist poodides ringi vaadata, siis leiab kõik esmatarbekaubad ja toiduained samas hinnaklassis, mis Eestis. Kui aega aga napib ja viitsimist ei ole, siis siinsete palkade juures ei ole ka mingi probleem lihtsalt meelepärast toiduainest korvi pista. Sest kui kõrvutada palku ja hindu, siis on siin asjad tõesti kordades odavamad kui Eestis (muidugi peale-jõulu-järgne soodusmüükide kampaania pani isegi Liisil suu vett jooksma, sest kingakesed ja kleidikesed, mis on siin muide palju ilusamad ja suuremas valikus, kui Eestis, antakse lausa poolmuidu ära). Mis tundub samaaegselt nii kummaline kui ka masendav. Kahju hakkab kodustest. Eriti kui lugeda uudiseid, sest hinnad muudkui tõusevad. Kütus ees ja kõik muu järgi. Paraku peab mainima, et Eesti uudiseportaalid on äärmiselt kehvad informatsiooniallikad, sest suurem osa "uudist" ei kvalifitseeru paraku uudise alla ning tundub, et eestlased on sama klatsihimulised, kui austraallased, kelle teleuudised koosnevad 70% ulatuses Britney Spearsi eraelu üksipulgi lahti harutamisest.
Viimased nädal aega oleme elanud päris Melbourne kesklinnas. Kõigest mõne minuti tee igale poole. Ja jõgi jookseb ka peaaegu akna alt läbi. Ja kui ma nüüd ütlen, et 4000 krooni üüri maksame, siis ilmselt mõtlete, et kus nt Tartus/Tallinnas sellise raha eest elada saaks kesklinnas. Njah, aga kui ma ütlen, et see ühe nädala üür, siis ilmselt mõtlete, et me oleme kuuma käes lolliks läinud, et sellist raha siin välja käime. Samas kui me teenime kahepeale selle kõigest paari-kolme päevaga, siis ma ei näe väga probleemi. Muidugist teist sama palju läheb veel söögi, kultuuri, transpordi jm peale, kuid kui ma viimati kontrollisin, siis Eestis ei saanud 3 nädala farmitööga kaks nädalat Tartus/Tallinnas vabalt ära elatada end. Ja nõnda ma ei imestagi, kui Ivar küsis, mitu aastat Eestis peab töötama, et endale maja osta... ja meie lolli näoga vahtima jäime ning mõtlesime, et umbes kolm eluiga või nii. Siin on normaalne, kui noorpere teeb 5-10 aastat tööd, paneb mõistlikult säästusid kõrvale ning ostab omale siis maja. Sellise 3-4 magamistoaga ja mõnusa tagahooviga. Võib-olla on bassein ka. Ärge siis väga imestage, kui me võib-olla otsustame siia pikemaks ajaks jääda. Oleks palju lihtsam, kui mulle Eesti nii väga ei meeldiks. Mitte Eesti kui riik, vaid Eesti kui maa. Eestimaa. Oma nelja aasta-aja ning soode ja madalate küngastega.
Igatahes nõnda me oleme siin Melbournes viimast õhtut. Oma 9-korruse toas. Ja me oleme nii eeskujulikult ainult treppe kasutanud. Tarvis ju end ka puhkuse ajal kuidagi vormis hoida. Üksvahe me tahtsime ka õhtul päikeseloojangul minna mõne Melbourne pilvelõhkuja katusele vaadet nautima. Et aga selle eest ka raha küsiti, lükkasime mitmel korral üritust edasi. Või oli asi väsimuses? Igatahes oleks ma tahtnud vähemalt üritada katusele jõuda mööda treppe. Iseasi, kas valvelaua-onkel seda lubanud oleks. Aga siis oleks vähemalt ülesjõudes tunne, et oled selle torni ise vallutanud. Umbes selline tunne ehk, mida mägironijad järjekordset tippu vallutades tunnevad. Aga koos Melbourne Aquariumiga lükkub see üritus edasi järgmisesse Melbourne külastusse. Sest see on tõesti kaunis linn ja ma loodan siia veel kunagi tagasi tulla. Ehk koos Matiga. Ja pillidega.
Seal oma 9-korruse toas oleme mitmel õhtul vaadanud ka telekat. Tegevus, mis on meie jaoks midagi mitte-igapäevast. Eriti nõnda ringi reisides. Tegelikult veel enam tagasi Tartus kodus olles. Igatahes mind pani imestama, kui palju riik ja kohalik valitsus on ostnud reklaamiaega teles. Peamiselt puudutavad need reklaamid inimeste tervist. Aga ka nt loodust ning meie suhtumist sellesse. Kaks reklaami on aga pannud mind asju siin teistmoodi nägema. Üks on nahavähist. 4000 inimest igal aastal (mis on tohutu suur summa isegi sellise suure riigi kohta) haigestuvad nahavähki. Ning mitte kõiki neid ei suudeta päästa. Nõnda annab riik 5 lihtsat nippi, kuidas seda riski minimeerida - püsige varjus, kandke pikki rõivaid, kasutae päikesekreemi, kandke peakatet ning päikeseprille. Seda kõike räägib kirurg parasjagu nahavähki opereerides. Paneb mõtlema. Ja tegutsema.
Teine reklaam algab tekstiga "49% austraallastest on ülekaalulised". Ja kui tänaval ringi vaadata, siis tõesti on paksusid palju. Liiga palju. Võib-olla tunnevad nad end endi kehades mugavalt, aga mulle ei mahu ikkagi pähe, kuidas võib nii suureks saada. Ja nõnda me eeskujulikult mööda treppe liigumegi.
Ma ei häbene üldse tunnistada, et aegajalt valdab mind jube koduigatsus. Mõni võib mõelda, et olen lollakas kui tahan pool polaaröösse tagasi. Külma ja masendava ilma kätte. Nojah, küllap natukene ebanormaalne olengi. Aga nii mõnus on ju külmast tuppa sooja kätte peitu tulla. End saunalaval veel üles sulatada ning kuuma teed või kakaod juua ning paksu teki alla kerra tõmmata. Mõnel päeval hakkan ma siin isegi asju nägema. Ümbes nagu mõnes salakonspirasioonifilmis, kus peategelane hakkab igal pool salanõusid nägema. Näiteks aegajalt tundub igal pool minu ümber olevat kõik sini-must-valge. Tänavakivid, reklaamid, terved hooned. Isegi inimesed käivad sini-must-valges. Ja kõik, kellega juttu teed, tunnevad kedagi, kes töötab Tallinnas või käis just läinud nädalal Eestis. Kui maailm nii väike on, siis miks ma ometi ei saa korraks lihtsalt koju astuda.
Madiselt sain täna väga hea uudise. Ma olen uue Dagö DVD uhke omanik. Lausa eriväljaande. Nüüd on ainult üks pisike probleem veel - tarvis see plaat kuidagi Eestist siia saada. Et see võtab aega kuni mitu nädalat, on vaja kindlat elukohta. Või kasutada ära inimesi, kellel on kindel elukoht olemas:) Enne oodakem aga ära, mis saab meist homme. Sest homme jätame Melbourne selleks korraks selja taha ning liigume tagasi põhja poole mõned sajad kilomeetrid. Shepparton on linnake, kus me veel käinud ei ole, kuid millega me teeme võib-olla pikemaajaliselt tutvust. See võib tähendada ka seda, et järgmise internetiseerumiseni võib kuluda rohkem aega, kui me ehk tahaks.

Batmani linn

Melbourne. Meie teine suurlinn Austraalias. Sydney järel. On vist ka suuruselt teine. Sydney järel. Aga mulle meeldib tunduvalt rohkem. Jaa, tudnuvalt südamelähedasem linn, kui Sydney. Ainult rannad ei ole ehk nii uhked kui ooperimaja -linnas. Aga mulle soolane ookeanivesi nii ehk naa väga ei istu.
Nõnda me siis siin Melbournes juba teist nädalat elame suurlinnaelu. Meie ja ülejäänud ligi 4 miljonit asukat. Kui kõrvutada siinset elu Youngi-suguse väikelinnaga, siis ühelt poolt tundub kõik justkui hästi samasugune, samas hoopis isemoodi. Suurima erinevusena hakkab silma ehk siinne erinevate rahvuste rohkus. Kuid seda saab vist kõigi maailma suurlinnade kohta öelda. Igatahes on siin inimesi vist igasat maailma nurgast. Teinekord on kohe täitsa vahva jääda neid lihtsalt jälgima tänaval. Enamusel tundub olevat hästi kiirekiire. Kui mitte muul põhjusel, siis lihtsalt selle pärast, et siin on nõnda kombeks. Kõigil on kiire. Ainult tänavamuusikutel tundub olevat terve maailma aeg käe pärast. Nemad lihtsalt seisavad või istuvad tänaval, müts või pilli-kast endi ees ning tegelevad musitseerimisega. Mõnedel tuleb see paremini välja kui teistel, kuid kõik nad vähemalt üritavad. Mõned ka laulavad. Teised peavad ehk targemaks seda mitte teha. Kuid mine tea, äkki nad siiski võiks proovida. Paljud on üksi, kuid vähemalt teist sama palju on ka kahekesi. Või kolmekesi. Või suisa suurema kambaga. Mõned teevad lihtsalt pulli, kannavad kostüüme ja parukaid. Teised suhtuvad asjasse täie tõsidusega. Enamik piirdub pilli ja enda häälega, teised jällegi aga on kaasa võtnud terve autotäie helitehnikat ning siis näeb asi välja rohkem kontserti moodi. Isegi kodukootud instrumentidega musitseeritakse. Näituseks üks mees oli teinud pangedest-kopsikutest löökpillid. Ja päris uhkelt mängis teine. Ja kui mõnel on väga suur soov esineda, kuid elevant on kõrva(de)le astunud, siis on alati võimalus ju miimina või klounina või tänavakoomikuna toimetada. Kõigil on lõbus ja väikese raha teenib pealegi. Või no mis ta nüüd nii väike ongi. Mõnel on lätu sees rohkem dollareid, kui meie terve päevaga teenisime. Nõnda me Matiga otsustasimegi, et kui ükskord mõnes suurlinnas taas kohtume, siis tema puhub tolmu oma vilepillilt ning mina.. no mina lubasin, et ostan endale kitarri ja õpin seda mängima. Olen ju seda ammu juba tahtnud ja siin on suurepärane võimalus sellega natukene tegeleda. Eriti kusagil kaugel eemal farmides tööd tehes, kus õhtutega ei ole niikuii suurt midagi tarka pihta hakata. Ja tüdrukud võiksid laulda. Midagi Eestimaist. Jaa - see oleks kindlasti vahva ettevõtmine.
Mõne päeva eest käisime uuesti Melbourne muuseumis. Lihtsalt viimane kord jäi nii palju nägemata. Ja täitsa tore, et läksime, sest uurimata jäi tunduvalt rohkem kui me arvasime. Et tol päeval oli siin jälle 40 kraadi sooja, siis lihtsalt pidi püsima siseruumides. Väljas oli vastik saun, selline kõva tuuletõmbega, ja kuiv. Ja mulle üldse ei meeldi riietega saunas käia. Nõnda me siis külastasime ka Melbourne parlamendihoonet. (Muideks üks põhjusi, miks Melbourne mulle väga meeldib, on see, et linn on teinud kõik, et omadel ja külalistel oleks siin tore ja mugav. Nt on siin hästi palju avalikke ning tasuta wc-sid. Sydneys tuli alati selle eest maksta. Teiseks on siin linn pannud oma raha eest tasuta sõitma linna tutvustavad bussi- ning trammiliinid. Lihtsalt hüppa peale ja naudi sõitu. Sydneys oli ka taoline võimalus linnaga tutvuda, kuid mäletan, et see ei olnud sugugi odav lõbu. Kolmandaks on siin päris palju asutusi, mille külastamise eest ei küsi keegi raha ning teinekord tehakse isegi tasuta tuurid iga mõne aja tagant. Üks, paraku liiga paljude, lemmikkoht on Melbourne raamatukogu, mille kasutamine ei maksa midagi ei kohalikule ega turistile. Ja kus jagatakse isegi tasuta traadita interneti. Ole ainult hea ja kasuta. Nii palju kui kulub. Ja kui Sul oma arvutit ei ole, siis ole lahke ja vali mõni meie sajast PC-st, millest mõningatel on ajalimiit 15 minutit, teiste taga istu või terve päev) Igatahes sattusime selle kuumaga Melbourne parlamendihoonesse, kus meile tehti ringkäik ning tutvustati lühidalt hoone, linna ja riigi ajalugu. Ning tänapäeva ka. Seal me saime teada, et Victoria osariik (seesama, kus Melbourne asub, ning mis on oma nime saanud kuninganna Victoria järgi) ja pealinn Melbourne võlgnevad oma arengus suuresti siitleitud kullale. Nimelt 19 sajandi keskpaigas avastati siin tohutud kullavarud. Kümned tuhanded tulid omale uut elu taga ajama. Paremat elu. Ning siis ehitatigi üles Melbourne linn. Palju võimsam ja uhkem kui Sydney. Rikkus ajas nii palju üle ääre, et kulda kasutati siseviimistluses värvi asemel. Ja mitte mingit niisama kulda, vaid 23-karaadist. Ja lagesid kaunistavad võimsad kristall-lühtrid. Ja üleüldse pidi kõik olema palju suurejoonelisem ja uhkem kui mujal. Peale selle on Victorialased olnud väga eesrindlikud ka muus vallas. Näiteks see on esimene koht maailmas, kus turvavööde kandmine autoga sõites kohustuslikuks muudeti. Ja tänaval jalgrattureid jälgides peab tõdema, et 99% kannavad kiivreid. Liisi sai veel istuda osariigi valitsuse spiikri toolis (kõige tähtsam tool). Väga informatiivne ja lõbus üritus oli. Ahjaa, selline pisiasi ka veel. Meile võib ehk õige pisut kummaline tunduda, kuid valimisprotsent on siin riigis 97%. Kui keegi teab põhjust, antagu teada:D Meie juba teame:P
Mida muud veel teha, kui väljas on 40 kraadi sooja ning kõik lähedal olevad muuseumid, kirikud ja muud jahedamad hooned läbi joostud? Eks ikka sedasama, mida kõik kohalikud tunduvad suurema osa ajast tegevat - kolada mööda suuri ostukeskusi. Ja kui mõni tallinlane arvab, et neil on miskid suured ülemisted ja jurakad, siis pistku need omale p...e ja käigu mõnes tõeliselt suures linnas ära ja kus on muulaste hulgas ka muud rahvust kui ainult venelased. Igatahes on poodideskäigud teinekord kohe omaette elamused. Siin on lihtsalt selliseid kohti, kust saab osta sellist kraami, mida meilt ei leia parema tahtmise juures ka. Mulle on eriti meelt mööda kõik sellised, millest võib leida filme ja kõik-võimalikku-võimatut filmidega seonduvat kraami. Ja ühel toredal tänaval olid ridarobumisi 5-6 mootorrattapoodi. Kõige uhkem muidugi Harley-Davidsoni oma. Muidugi on siin lõputul hulgal kinosid ning päris mitmel korral oleme kuuma eest ka kinno jooksnud. Pilet maksab umbes ühe tunni palga (kus Eestis ühe tunni palga eest kinno saab?), aga kui kinno ei raatsi minna, saab poest 10-15 taala eest ka väga häid DVD pakkumisi. Nõnda olengi oma videoteeki siin täiendanud tasapisi. Kahjuks ei saa päris kõike korvi pista, sest keegi peab neid plaate ka endaga kaasas tassima hakkama edaspidi. Ja meie seljakotid ei ole päris põhjatud ka. Selleks tulebki auto muretseda:D

Pilt vol.4

Jaa. Olid toredad ajad.


Mõningad vaated Melbourne´le üle Yarra jõe.





Liisi kohtas Melbourne asutajat, John Batman´i.


:)


CSIRAC. Austraalia päris esimene päris oma arvuti. Neljas omasugune terves maailmas. Ja viimane töövõimeline, terves maailmas. Et natuke aimu saada, millise pilliga tegu, siis mõningad illustreerivad arvandmed: Processing speed 500-1000Hz; Memory capacity 2000 bytes; Size 40 sqm; Weight 2500 kg; Power consumption 30 000 watts; Technology 2000 valves.


Kuninganna Victoria, kelle auks on nimetatud terve osariik Austraalias. Pluss veel lõputul hulgal väljakuid, parke, tänavaid, allesid...


Liisi selles kõige tähtsamas toolis


Tramm nimega City Circle. Sellesamuse trammi peale võibki iga kell hüpata tasuta linnatuurile.

Video vol.1

Kui me veel Youngis vanas haiglas elasime, kaisime hospitali-hoones ka ringi kolamas. Et meil juhtus ka kaamera kaasas olema, pidi seda lihtsalt kasutama. Amatoorfilm nr.1 - Flower Room.



Peaaegu iga paev sai kaidud Youngi MacDonaldsis kambaga jaatist soomas ja karastusjookide koikvoimalikke segusid joomas. Ja vaatamata sellele, et moned vahest natuke liiale laksid, oli siiski vahva ja ilma rootslaste ja eestlasteta ei ole see enam kaugelt nii tore tegevus.



Johan tegi mulle reklaami SonyEricsson telefonile. Nimelt viimasega on see video tehtud. Siiski ma jaan truuks Nokiale.



Ikka samas Youngis. Seni nahtud tormidest tugevaim. Tanavatele tekkisid sona otseses mottes joed ning kanalisatsioonidest viskas vett mitmekumne sentimeetri korgusele. Eestis sellist asja naljalt ei nae. Kusjuures hetkel ujutavad mitmed Austraalia idakalda joed ule kallaste ning paljud inimesed on pidanud oma kodudest lahkuma. Seega ei ole suured vihmad uldsegi naljaasi siinmaal.

Melbourne Loomaaed

Melbourne Zoo


Mandrill
Mandrillus sphinx


Sumatran Tiger
Panthera tigris sumatrae


Asian Elephant
Elephas maximus


Koala
Phascolarctos cinereus victor


Southern Hairy-Nosed Wombat
Lasiorhinus latifrons


Red Kangaroo
Macropus rufus


Plains Zebra
Equus burchellii





Giraffe
Giraffa cemelopardalis rothschildi








Lion
Panthera leo


Ring-Tailed Lemur
Lemur catta


Jaguar
Panthera onca


Brown Bear
Ursus arctos syriacus


Golden Lion Tamarin
Leontopithecus rosalia rosalia


Red Panda
Ailurus fulgens fulgens


Goodfellow´s Tree-Kangaroo
Dendrolagus goodfellowi buergersi


Hamadryas baboon
Papio hamadryas

Happy New Year!

Veel eile õhtul valgel ajal tundusid Melbourne tänavad täitsa tühjad. Ei oleks justkui osanud aimatagi, et tegemist võib olla aasta viimase päevaga. VÕibolla oli selles süüdi ka ilm, sest termomeeter näitas peaaegu nelikümmend pügalat üle nulli. Isegi tuul oli kõrvetav. Justnagu väga kuiv leil, mis teinekord maja nurga tagant ootamatult vastu nägu lõi. Seega ei olnud see ehk just kõige arukam võtta ette tunniajane jalutuskäik randa. Seda enam, et me seal väga palju ei püsinud. Esiteks olime me juba väga väsinud sellest väikesest matkast ja eriti kuumusest. Teiseks, rannaliiv oli nii kuum, et ilma jalanõudeta ei olnud eriti mõistlik seal käia. Ja lõppeks tundus vesi päris jahe võrreldes õhuga, mis oli nii kuiv ja kuum, et jõudsid ära kuivad enne, kui rätikuni üldse jõudsidki, ja pärast oli terve keha soolane ning silmad kipitavad. Kuid ma ei kahetse üldse, et ära sai käidud, kuid oodatud maalilised liivarannad jäid nägemata. Tund enne aastanumbrivahetust uuesti välja minnes oli tänavatel aga hoopis teine pilt. Inimesi oli palju ning kõik liikusid jõe poole. Oleks olnud imelik mitte nendega liituda. Seda enam, et meil ei olnud õrna aimugi, kus suur pidu käib ja kuhupoole minema peaks. Kõigest mõnekümmend minutit hiljem istusime Yarra jõe kaldal ning ootasime huviga vägevat ilutulestikku. Aeg tundus liikuvat sama aeglaselt kui tööpäevade viimastel tundidel. Mõni minut enne hakkas rahvas juba häälekaks muutuma ja selleks ajaks ei olnud vähemalt jõekallastel küll enam vaba kohta istumiseks. Suure kärtsu ja mürtsuga algas saluut vähemalt minu kella järgi päris täpselt, kuid oodatud ja loodetud ahhetama panev tulevärk jäigi tulemata. Ma julgen väita, et läinud aastane Tartu saluut ei jäänud küll Melbourne omale suurt alla. Tartu suutis lõpus isegi pari eriti suure ja valju pauguga üllatada. Aga üks ülimeeldiv asi oli siiski siinse uue aasta vastuvõtmise juures - kui meil hakkasid tatikad ja muidu lapsemeelsed juba lõunast saadik tänavatel paugutama ja inimesi surnuks ehmatama, siis siin tundub olevat see poliitika palju karmim ning igaühele rakette ei müüda. Siiski oli kuumas suveöös uue aasta vastuvõtmine omamoodi elamus, mis jääb kindlasti elu lõpuni meelde.
Uuel aastal uue hooga. Melbourne oli taas rahulik ja meeldiv ning me jätkasime tema avastamist. Et väljas jätkuvalt kuum oli, suundusime Melbourne muuseumisse. Neli tundi möödusid kui hetk ning mitmesse kohta ei jõudnudki. Pärast läksime samas hoones asuvasse IMAX 3D kinno Beowulfi vaatama. Ja ma ei osanud uneski aimata, et see kogemus selline võib olla. Seda ei saa kirjeldada, peab saalis ise kohal olema. Ja ära ei tasu unustada ka fakti, et Melbourne IMAX omab maailma suurimat 3D kinoekraani, mis on tõesti tohutu. Sellised asjad siis siin Austraaliamaal. Ja tasapisi hakkab jahedamaks ka minema. Seda on hea teada.

Pilt vol.3

Melbourne muuseumis oli selline pisike stendike.


... ja sihuke suure männi ketas.


Iga väike kast kaalub 5 kg ning ühe aluse peale käib 168 kasti. Ja aluseid sai laotud teine päev mitukümmend. Ehk siis tonnide viisi kirsse sai tõstetud päevas.


Austraallaste huumor:D


Pilt räägib iseenda eest.


Neil on ikka tõesti kummaline huumorisoon...


Kui enam lihtsalt pillimänguga ei meelita, tuleb varrukast teine kitarr välja tõmmata ja publikumi jagub jälle mõneks ajaks.


Kirsside sortimine ei ole mingi naljaasi ning esimestel päevadel olid kõigil õlad ja seljad ikka päris kanged. Seega polnud sellised vaated sugugi kummalised.


Rootslased ja eestlased viinamarjaistanduses.


Liisi luges hiljuti raamatut siiami kaksikutest. Ja tal oli nii suur soov järgi proovida, kuidas selline elu tegelikult välja näha võiks. Teinekord on soovidel komme täituda.


Keegi peab Matile õpetama, kuidas habet kandes jäätist süüa tuleb.


Järjekordne näide sellest, et päikeseloojangud on siin ootamist väärt. Teinekord tundub päike lausa nii kiiresti kukkuvat, et seda on silmnähtavalt võimalik tajuda.


Sarah oli suutnud kodustada ühe mcphee, kes oli nõus isegi käe peal istuma ja inimeste käest süüa võtma. Igavesti vahva linnuke oli. Ja laulavad nagu häälest ära raadiod. Või sookured.


Sõbrad Anni ja Mati. Asjad ei ole alati nii nagu nad paistavad:)


Viinamarjaistandusi ehk Vinyard´e on Austraalias vist küll igal pool. Valmivad enamasti veebruari paiku ning päris suur osa neist läheb kohalikku veinitootmisse. Ja kui õlu on Austraalias kallis, siis veini saab siin küll vee hinnaga.


Veel üks pilt Sydney Hiina aiast, mille keskele oli rajatud tohutu suur looduslik akvaarium. Midagi sellist, mida Eestis ei ole paraku võimalik teha.


Kui eestis soditakse kõik seinad täis tobedusi, a´la Jaa bõl sdes ja Jüri armastab Marit, siis Sydneys oli tobedusi kirjutatud hoopis bambusepuhmasse.