Batmani linn

Melbourne. Meie teine suurlinn Austraalias. Sydney järel. On vist ka suuruselt teine. Sydney järel. Aga mulle meeldib tunduvalt rohkem. Jaa, tudnuvalt südamelähedasem linn, kui Sydney. Ainult rannad ei ole ehk nii uhked kui ooperimaja -linnas. Aga mulle soolane ookeanivesi nii ehk naa väga ei istu.
Nõnda me siis siin Melbournes juba teist nädalat elame suurlinnaelu. Meie ja ülejäänud ligi 4 miljonit asukat. Kui kõrvutada siinset elu Youngi-suguse väikelinnaga, siis ühelt poolt tundub kõik justkui hästi samasugune, samas hoopis isemoodi. Suurima erinevusena hakkab silma ehk siinne erinevate rahvuste rohkus. Kuid seda saab vist kõigi maailma suurlinnade kohta öelda. Igatahes on siin inimesi vist igasat maailma nurgast. Teinekord on kohe täitsa vahva jääda neid lihtsalt jälgima tänaval. Enamusel tundub olevat hästi kiirekiire. Kui mitte muul põhjusel, siis lihtsalt selle pärast, et siin on nõnda kombeks. Kõigil on kiire. Ainult tänavamuusikutel tundub olevat terve maailma aeg käe pärast. Nemad lihtsalt seisavad või istuvad tänaval, müts või pilli-kast endi ees ning tegelevad musitseerimisega. Mõnedel tuleb see paremini välja kui teistel, kuid kõik nad vähemalt üritavad. Mõned ka laulavad. Teised peavad ehk targemaks seda mitte teha. Kuid mine tea, äkki nad siiski võiks proovida. Paljud on üksi, kuid vähemalt teist sama palju on ka kahekesi. Või kolmekesi. Või suisa suurema kambaga. Mõned teevad lihtsalt pulli, kannavad kostüüme ja parukaid. Teised suhtuvad asjasse täie tõsidusega. Enamik piirdub pilli ja enda häälega, teised jällegi aga on kaasa võtnud terve autotäie helitehnikat ning siis näeb asi välja rohkem kontserti moodi. Isegi kodukootud instrumentidega musitseeritakse. Näituseks üks mees oli teinud pangedest-kopsikutest löökpillid. Ja päris uhkelt mängis teine. Ja kui mõnel on väga suur soov esineda, kuid elevant on kõrva(de)le astunud, siis on alati võimalus ju miimina või klounina või tänavakoomikuna toimetada. Kõigil on lõbus ja väikese raha teenib pealegi. Või no mis ta nüüd nii väike ongi. Mõnel on lätu sees rohkem dollareid, kui meie terve päevaga teenisime. Nõnda me Matiga otsustasimegi, et kui ükskord mõnes suurlinnas taas kohtume, siis tema puhub tolmu oma vilepillilt ning mina.. no mina lubasin, et ostan endale kitarri ja õpin seda mängima. Olen ju seda ammu juba tahtnud ja siin on suurepärane võimalus sellega natukene tegeleda. Eriti kusagil kaugel eemal farmides tööd tehes, kus õhtutega ei ole niikuii suurt midagi tarka pihta hakata. Ja tüdrukud võiksid laulda. Midagi Eestimaist. Jaa - see oleks kindlasti vahva ettevõtmine.
Mõne päeva eest käisime uuesti Melbourne muuseumis. Lihtsalt viimane kord jäi nii palju nägemata. Ja täitsa tore, et läksime, sest uurimata jäi tunduvalt rohkem kui me arvasime. Et tol päeval oli siin jälle 40 kraadi sooja, siis lihtsalt pidi püsima siseruumides. Väljas oli vastik saun, selline kõva tuuletõmbega, ja kuiv. Ja mulle üldse ei meeldi riietega saunas käia. Nõnda me siis külastasime ka Melbourne parlamendihoonet. (Muideks üks põhjusi, miks Melbourne mulle väga meeldib, on see, et linn on teinud kõik, et omadel ja külalistel oleks siin tore ja mugav. Nt on siin hästi palju avalikke ning tasuta wc-sid. Sydneys tuli alati selle eest maksta. Teiseks on siin linn pannud oma raha eest tasuta sõitma linna tutvustavad bussi- ning trammiliinid. Lihtsalt hüppa peale ja naudi sõitu. Sydneys oli ka taoline võimalus linnaga tutvuda, kuid mäletan, et see ei olnud sugugi odav lõbu. Kolmandaks on siin päris palju asutusi, mille külastamise eest ei küsi keegi raha ning teinekord tehakse isegi tasuta tuurid iga mõne aja tagant. Üks, paraku liiga paljude, lemmikkoht on Melbourne raamatukogu, mille kasutamine ei maksa midagi ei kohalikule ega turistile. Ja kus jagatakse isegi tasuta traadita interneti. Ole ainult hea ja kasuta. Nii palju kui kulub. Ja kui Sul oma arvutit ei ole, siis ole lahke ja vali mõni meie sajast PC-st, millest mõningatel on ajalimiit 15 minutit, teiste taga istu või terve päev) Igatahes sattusime selle kuumaga Melbourne parlamendihoonesse, kus meile tehti ringkäik ning tutvustati lühidalt hoone, linna ja riigi ajalugu. Ning tänapäeva ka. Seal me saime teada, et Victoria osariik (seesama, kus Melbourne asub, ning mis on oma nime saanud kuninganna Victoria järgi) ja pealinn Melbourne võlgnevad oma arengus suuresti siitleitud kullale. Nimelt 19 sajandi keskpaigas avastati siin tohutud kullavarud. Kümned tuhanded tulid omale uut elu taga ajama. Paremat elu. Ning siis ehitatigi üles Melbourne linn. Palju võimsam ja uhkem kui Sydney. Rikkus ajas nii palju üle ääre, et kulda kasutati siseviimistluses värvi asemel. Ja mitte mingit niisama kulda, vaid 23-karaadist. Ja lagesid kaunistavad võimsad kristall-lühtrid. Ja üleüldse pidi kõik olema palju suurejoonelisem ja uhkem kui mujal. Peale selle on Victorialased olnud väga eesrindlikud ka muus vallas. Näiteks see on esimene koht maailmas, kus turvavööde kandmine autoga sõites kohustuslikuks muudeti. Ja tänaval jalgrattureid jälgides peab tõdema, et 99% kannavad kiivreid. Liisi sai veel istuda osariigi valitsuse spiikri toolis (kõige tähtsam tool). Väga informatiivne ja lõbus üritus oli. Ahjaa, selline pisiasi ka veel. Meile võib ehk õige pisut kummaline tunduda, kuid valimisprotsent on siin riigis 97%. Kui keegi teab põhjust, antagu teada:D Meie juba teame:P
Mida muud veel teha, kui väljas on 40 kraadi sooja ning kõik lähedal olevad muuseumid, kirikud ja muud jahedamad hooned läbi joostud? Eks ikka sedasama, mida kõik kohalikud tunduvad suurema osa ajast tegevat - kolada mööda suuri ostukeskusi. Ja kui mõni tallinlane arvab, et neil on miskid suured ülemisted ja jurakad, siis pistku need omale p...e ja käigu mõnes tõeliselt suures linnas ära ja kus on muulaste hulgas ka muud rahvust kui ainult venelased. Igatahes on poodideskäigud teinekord kohe omaette elamused. Siin on lihtsalt selliseid kohti, kust saab osta sellist kraami, mida meilt ei leia parema tahtmise juures ka. Mulle on eriti meelt mööda kõik sellised, millest võib leida filme ja kõik-võimalikku-võimatut filmidega seonduvat kraami. Ja ühel toredal tänaval olid ridarobumisi 5-6 mootorrattapoodi. Kõige uhkem muidugi Harley-Davidsoni oma. Muidugi on siin lõputul hulgal kinosid ning päris mitmel korral oleme kuuma eest ka kinno jooksnud. Pilet maksab umbes ühe tunni palga (kus Eestis ühe tunni palga eest kinno saab?), aga kui kinno ei raatsi minna, saab poest 10-15 taala eest ka väga häid DVD pakkumisi. Nõnda olengi oma videoteeki siin täiendanud tasapisi. Kahjuks ei saa päris kõike korvi pista, sest keegi peab neid plaate ka endaga kaasas tassima hakkama edaspidi. Ja meie seljakotid ei ole päris põhjatud ka. Selleks tulebki auto muretseda:D