Happy New Year!

Veel eile õhtul valgel ajal tundusid Melbourne tänavad täitsa tühjad. Ei oleks justkui osanud aimatagi, et tegemist võib olla aasta viimase päevaga. VÕibolla oli selles süüdi ka ilm, sest termomeeter näitas peaaegu nelikümmend pügalat üle nulli. Isegi tuul oli kõrvetav. Justnagu väga kuiv leil, mis teinekord maja nurga tagant ootamatult vastu nägu lõi. Seega ei olnud see ehk just kõige arukam võtta ette tunniajane jalutuskäik randa. Seda enam, et me seal väga palju ei püsinud. Esiteks olime me juba väga väsinud sellest väikesest matkast ja eriti kuumusest. Teiseks, rannaliiv oli nii kuum, et ilma jalanõudeta ei olnud eriti mõistlik seal käia. Ja lõppeks tundus vesi päris jahe võrreldes õhuga, mis oli nii kuiv ja kuum, et jõudsid ära kuivad enne, kui rätikuni üldse jõudsidki, ja pärast oli terve keha soolane ning silmad kipitavad. Kuid ma ei kahetse üldse, et ära sai käidud, kuid oodatud maalilised liivarannad jäid nägemata. Tund enne aastanumbrivahetust uuesti välja minnes oli tänavatel aga hoopis teine pilt. Inimesi oli palju ning kõik liikusid jõe poole. Oleks olnud imelik mitte nendega liituda. Seda enam, et meil ei olnud õrna aimugi, kus suur pidu käib ja kuhupoole minema peaks. Kõigest mõnekümmend minutit hiljem istusime Yarra jõe kaldal ning ootasime huviga vägevat ilutulestikku. Aeg tundus liikuvat sama aeglaselt kui tööpäevade viimastel tundidel. Mõni minut enne hakkas rahvas juba häälekaks muutuma ja selleks ajaks ei olnud vähemalt jõekallastel küll enam vaba kohta istumiseks. Suure kärtsu ja mürtsuga algas saluut vähemalt minu kella järgi päris täpselt, kuid oodatud ja loodetud ahhetama panev tulevärk jäigi tulemata. Ma julgen väita, et läinud aastane Tartu saluut ei jäänud küll Melbourne omale suurt alla. Tartu suutis lõpus isegi pari eriti suure ja valju pauguga üllatada. Aga üks ülimeeldiv asi oli siiski siinse uue aasta vastuvõtmise juures - kui meil hakkasid tatikad ja muidu lapsemeelsed juba lõunast saadik tänavatel paugutama ja inimesi surnuks ehmatama, siis siin tundub olevat see poliitika palju karmim ning igaühele rakette ei müüda. Siiski oli kuumas suveöös uue aasta vastuvõtmine omamoodi elamus, mis jääb kindlasti elu lõpuni meelde.
Uuel aastal uue hooga. Melbourne oli taas rahulik ja meeldiv ning me jätkasime tema avastamist. Et väljas jätkuvalt kuum oli, suundusime Melbourne muuseumisse. Neli tundi möödusid kui hetk ning mitmesse kohta ei jõudnudki. Pärast läksime samas hoones asuvasse IMAX 3D kinno Beowulfi vaatama. Ja ma ei osanud uneski aimata, et see kogemus selline võib olla. Seda ei saa kirjeldada, peab saalis ise kohal olema. Ja ära ei tasu unustada ka fakti, et Melbourne IMAX omab maailma suurimat 3D kinoekraani, mis on tõesti tohutu. Sellised asjad siis siin Austraaliamaal. Ja tasapisi hakkab jahedamaks ka minema. Seda on hea teada.