Tapjatomatite rünnak

Me olime juba päris pankrotis poole varbaga ja tööd ei paistnud tulevat ega tulevat. Ja meie lollid rõõmustasime, kui ühel päeval vihma sadas - oh kui tore, nüüd hakkavad küll virsikud kiiresti kasvama, sest nii kaua järjest on olnud liiga kuum ja vihma ei olnud ammu sadanud. Nüüd aga tuli üleöö nii palju vihma, et kõik virsikud läksid hukka ja isegi kohalik väike järv, mis aastaid kuivanud, sadas vett täis. Nõnda lükkus puuviljade korjamise hooaeg jälle edasi ja auk rahakotis polnud ikka veel kinni õmmeldud. Õnneks me avastasime, et kui tööbüroole iga päev korduvalt närvidele käia, siis tõstetakse Sinu pabereid selles suures hunnikus Sinu jaoks soodsamale kohale. Ja meid saatiski edu (mis hiljem muundus küll ebaõnneks). Meile pakuti tööd tomatifarmi. Umbes 25 km Sheppartonist. Kahjuks ei mõistnud ma kohe uurida, kes selle farmi omanikud on. Edaspidi alustan just selle küsimusega, sest kui teist korda ka iraaklased pealikud on, siis ma jalutan küll kohe minema. Ükskõik kui väga ma ei ürita ka nende inimeste koha eelarvamusi mitte lasta tekkida, on nad ise kärmed tõestama, kui väga ma nende suhtes õigesti olen mõelnud. Need inimesed on lollid. Mitte halvad ega kiuslikud ega midagi. Lihtsalt lollid. Et ma endale midagi sellist ette ei kujuta, siis umbes kümmekond inimest (peamiselt sakslased), kes juba mõne nädala enne meid siin on olnud kinnitasid omalt poolt ka seda. Peale lollid olemise on nad ka lapsikud, laisad, väga lärmakad (eestlaste kõnekäänd ´nagu sada venelast´ tundub väga ebaaus) ja veel kord lollid. Ilmselt tõestab seda natuke ka fakt, et vaatamata sellele, et nad on siin elanud juba mitukümmend aastat või nooremad terve elu, räägivad nad inglise keelt ikka veel algtasemel. Ja iga päev tulevad ikka ja jälle küsima, kes me oleme, kust tuleme ja kõik need muud küsimused, mida nad homme jälle küsivad. Kuldkala sündroom ehk. Selle kõik kannatakse ehk isegi välja, kuid kui nad juba nädal aega sakslasi tomatitega olid loopinud, siis läksid asjad eile nii kaugele, et kõige suurem pomo lasi ühe iraagi tatika lahti töölt. Meie majutaja, kes on ise ka kusagilt sealtkandist, arvas, et nad loopisid teisi meelega, et rahvas uut tööd läheks otsima ja nemad rohkme oma tsurkadest sõpru saaksid siia tööle võtta. Vot sellised inimesed on need iraaklased siis.
Tomatite korjamine aga kujutab endast jälle hoopis teistsugust tööd kui ma alguses arvasin. Iga tööga seni on tegelikult nõnda olnud. Korjatakse kahes rühmas kahe traktori peal. Tegelikult meenutavad need traktorid rohkme mingeid vägeva fantaasiaga kunstniku kosmoselaevu. Kuna töö on äärmiselt nüri ja elamine on siin peris kallis, siis me ühe nädala katsume ära kannatada. Siis tagasi Sheppartoni ja jälle saatuse kätesse. Aga kui hästi läheb leiame juba siin olles endale uue tööotsa. Loodetavasti kusagile pirne või midagi korjama. Enamus puuvilju ikka maitsvamad kui tomatid:) Mitte et tomatid halvad oleksid. Aga pirne või virsikuid või ploome või miskit oleks ikka meeldivam süüa põllul.
Yks pisike asi veel. Kui te poest puu-, juur- v6i aedvilju ostate, PESKE NEED ENNE PUHTAKS, sest p6llul n2eb teinekord asju, mis v6iksid vabalt n2gemata j22dagi (loe: iraagid teavad isiklikust hygieenist ja headest kommetest vastavalt oma intelligentsitasemele)