Pilt vol.3

Melbourne muuseumis oli selline pisike stendike.


... ja sihuke suure männi ketas.


Iga väike kast kaalub 5 kg ning ühe aluse peale käib 168 kasti. Ja aluseid sai laotud teine päev mitukümmend. Ehk siis tonnide viisi kirsse sai tõstetud päevas.


Austraallaste huumor:D


Pilt räägib iseenda eest.


Neil on ikka tõesti kummaline huumorisoon...


Kui enam lihtsalt pillimänguga ei meelita, tuleb varrukast teine kitarr välja tõmmata ja publikumi jagub jälle mõneks ajaks.


Kirsside sortimine ei ole mingi naljaasi ning esimestel päevadel olid kõigil õlad ja seljad ikka päris kanged. Seega polnud sellised vaated sugugi kummalised.


Rootslased ja eestlased viinamarjaistanduses.


Liisi luges hiljuti raamatut siiami kaksikutest. Ja tal oli nii suur soov järgi proovida, kuidas selline elu tegelikult välja näha võiks. Teinekord on soovidel komme täituda.


Keegi peab Matile õpetama, kuidas habet kandes jäätist süüa tuleb.


Järjekordne näide sellest, et päikeseloojangud on siin ootamist väärt. Teinekord tundub päike lausa nii kiiresti kukkuvat, et seda on silmnähtavalt võimalik tajuda.


Sarah oli suutnud kodustada ühe mcphee, kes oli nõus isegi käe peal istuma ja inimeste käest süüa võtma. Igavesti vahva linnuke oli. Ja laulavad nagu häälest ära raadiod. Või sookured.


Sõbrad Anni ja Mati. Asjad ei ole alati nii nagu nad paistavad:)


Viinamarjaistandusi ehk Vinyard´e on Austraalias vist küll igal pool. Valmivad enamasti veebruari paiku ning päris suur osa neist läheb kohalikku veinitootmisse. Ja kui õlu on Austraalias kallis, siis veini saab siin küll vee hinnaga.


Veel üks pilt Sydney Hiina aiast, mille keskele oli rajatud tohutu suur looduslik akvaarium. Midagi sellist, mida Eestis ei ole paraku võimalik teha.


Kui eestis soditakse kõik seinad täis tobedusi, a´la Jaa bõl sdes ja Jüri armastab Marit, siis Sydneys oli tobedusi kirjutatud hoopis bambusepuhmasse.