Mel Bourne

"Aga hommikul tuli mulle Peter(omanik-aga ma ajan asju tavaliselt tema naisega) r66msalt vastu ja s6itsime m66da banaane, et ma saaksin talle ikka selgitada, mis minu t88yl. on. Mingil ajal hakkas yks suur ‘’k2nguru’’ mehe auto ees hyppama ja loomulikult aeti ta alla. Paraku ei saanud loom kohe surma vaid murdis jala ja j2i abitult p6llule komberdama. Sellepeale k2skis Peter mul autost v2lja hypata ja vigane loom auto ette hirmutada, et ta saaks siis tast uuesti yle s6ita ning surmata. Ma l2ksin v2lja kyll aga ma ei suutnud k2nguru peale karjuda ja kui Peter aru sai, et must pole vist asja, tuli ta ise ja l6i looma labidaga maha"

Kõigile Kängurusõpradele. Nõnda kirjutas kaaseestlane Austraalias Külli kolmapäeval, 9. jaanuaril, 2008
http://vandersell.blogspot.com/

See peab olema rekord. Ma ei ole kaks kuud järjest saunas käinud. Ihu on kohe kuidagi imelik. Õnneks leevendab seda kohutavat olukorda natukenegi asjaolu, et siin on teinepäev peaaegu sama soe kui mõne mehe saunas. Ehk siis nii 40 kraadi kanti. Ja et samaaegselt ka niiske on, siis higi jookseb tõesti mehe moodi. Kuid soojad päevad muutuvad kiiresti mitte-nii-soojadeks ning siis muutub saun jälle mingiks müstiliselt heaks, ja paraku ka kättesaamatuks, kohaks. Peaks ehk miski vana telgi kusagilt muretsema ja telksauna üles lööma.
Ükskõik kui hoolikalt ma ka pole otsinud, mina ei ole siin poodides musta leiba veel näinud (v.a. banaanileib, mis näeb välja täpselt nagu tüüpiline eesti vormileib, kuid mida ma vaatamata sellele ei ole söandanud veel proovida. Oleks ehk aeg?). Eriti kummaline on, et siitsealt eestlastelt olen kuulnud, et pidavat ikkagi leiduma õiget rukkileiba ka siinmaal. Vähemalt oskavad nad eestlase maitsele hapukoort teha ning seda me oleme ikka ohtralt salatite ja muu söögi tegemise juures kasutanud. Üldiselt on siin üldse nõnda, et kui natukene aega ja viitsimist poodides ringi vaadata, siis leiab kõik esmatarbekaubad ja toiduained samas hinnaklassis, mis Eestis. Kui aega aga napib ja viitsimist ei ole, siis siinsete palkade juures ei ole ka mingi probleem lihtsalt meelepärast toiduainest korvi pista. Sest kui kõrvutada palku ja hindu, siis on siin asjad tõesti kordades odavamad kui Eestis (muidugi peale-jõulu-järgne soodusmüükide kampaania pani isegi Liisil suu vett jooksma, sest kingakesed ja kleidikesed, mis on siin muide palju ilusamad ja suuremas valikus, kui Eestis, antakse lausa poolmuidu ära). Mis tundub samaaegselt nii kummaline kui ka masendav. Kahju hakkab kodustest. Eriti kui lugeda uudiseid, sest hinnad muudkui tõusevad. Kütus ees ja kõik muu järgi. Paraku peab mainima, et Eesti uudiseportaalid on äärmiselt kehvad informatsiooniallikad, sest suurem osa "uudist" ei kvalifitseeru paraku uudise alla ning tundub, et eestlased on sama klatsihimulised, kui austraallased, kelle teleuudised koosnevad 70% ulatuses Britney Spearsi eraelu üksipulgi lahti harutamisest.
Viimased nädal aega oleme elanud päris Melbourne kesklinnas. Kõigest mõne minuti tee igale poole. Ja jõgi jookseb ka peaaegu akna alt läbi. Ja kui ma nüüd ütlen, et 4000 krooni üüri maksame, siis ilmselt mõtlete, et kus nt Tartus/Tallinnas sellise raha eest elada saaks kesklinnas. Njah, aga kui ma ütlen, et see ühe nädala üür, siis ilmselt mõtlete, et me oleme kuuma käes lolliks läinud, et sellist raha siin välja käime. Samas kui me teenime kahepeale selle kõigest paari-kolme päevaga, siis ma ei näe väga probleemi. Muidugist teist sama palju läheb veel söögi, kultuuri, transpordi jm peale, kuid kui ma viimati kontrollisin, siis Eestis ei saanud 3 nädala farmitööga kaks nädalat Tartus/Tallinnas vabalt ära elatada end. Ja nõnda ma ei imestagi, kui Ivar küsis, mitu aastat Eestis peab töötama, et endale maja osta... ja meie lolli näoga vahtima jäime ning mõtlesime, et umbes kolm eluiga või nii. Siin on normaalne, kui noorpere teeb 5-10 aastat tööd, paneb mõistlikult säästusid kõrvale ning ostab omale siis maja. Sellise 3-4 magamistoaga ja mõnusa tagahooviga. Võib-olla on bassein ka. Ärge siis väga imestage, kui me võib-olla otsustame siia pikemaks ajaks jääda. Oleks palju lihtsam, kui mulle Eesti nii väga ei meeldiks. Mitte Eesti kui riik, vaid Eesti kui maa. Eestimaa. Oma nelja aasta-aja ning soode ja madalate küngastega.
Igatahes nõnda me oleme siin Melbournes viimast õhtut. Oma 9-korruse toas. Ja me oleme nii eeskujulikult ainult treppe kasutanud. Tarvis ju end ka puhkuse ajal kuidagi vormis hoida. Üksvahe me tahtsime ka õhtul päikeseloojangul minna mõne Melbourne pilvelõhkuja katusele vaadet nautima. Et aga selle eest ka raha küsiti, lükkasime mitmel korral üritust edasi. Või oli asi väsimuses? Igatahes oleks ma tahtnud vähemalt üritada katusele jõuda mööda treppe. Iseasi, kas valvelaua-onkel seda lubanud oleks. Aga siis oleks vähemalt ülesjõudes tunne, et oled selle torni ise vallutanud. Umbes selline tunne ehk, mida mägironijad järjekordset tippu vallutades tunnevad. Aga koos Melbourne Aquariumiga lükkub see üritus edasi järgmisesse Melbourne külastusse. Sest see on tõesti kaunis linn ja ma loodan siia veel kunagi tagasi tulla. Ehk koos Matiga. Ja pillidega.
Seal oma 9-korruse toas oleme mitmel õhtul vaadanud ka telekat. Tegevus, mis on meie jaoks midagi mitte-igapäevast. Eriti nõnda ringi reisides. Tegelikult veel enam tagasi Tartus kodus olles. Igatahes mind pani imestama, kui palju riik ja kohalik valitsus on ostnud reklaamiaega teles. Peamiselt puudutavad need reklaamid inimeste tervist. Aga ka nt loodust ning meie suhtumist sellesse. Kaks reklaami on aga pannud mind asju siin teistmoodi nägema. Üks on nahavähist. 4000 inimest igal aastal (mis on tohutu suur summa isegi sellise suure riigi kohta) haigestuvad nahavähki. Ning mitte kõiki neid ei suudeta päästa. Nõnda annab riik 5 lihtsat nippi, kuidas seda riski minimeerida - püsige varjus, kandke pikki rõivaid, kasutae päikesekreemi, kandke peakatet ning päikeseprille. Seda kõike räägib kirurg parasjagu nahavähki opereerides. Paneb mõtlema. Ja tegutsema.
Teine reklaam algab tekstiga "49% austraallastest on ülekaalulised". Ja kui tänaval ringi vaadata, siis tõesti on paksusid palju. Liiga palju. Võib-olla tunnevad nad end endi kehades mugavalt, aga mulle ei mahu ikkagi pähe, kuidas võib nii suureks saada. Ja nõnda me eeskujulikult mööda treppe liigumegi.
Ma ei häbene üldse tunnistada, et aegajalt valdab mind jube koduigatsus. Mõni võib mõelda, et olen lollakas kui tahan pool polaaröösse tagasi. Külma ja masendava ilma kätte. Nojah, küllap natukene ebanormaalne olengi. Aga nii mõnus on ju külmast tuppa sooja kätte peitu tulla. End saunalaval veel üles sulatada ning kuuma teed või kakaod juua ning paksu teki alla kerra tõmmata. Mõnel päeval hakkan ma siin isegi asju nägema. Ümbes nagu mõnes salakonspirasioonifilmis, kus peategelane hakkab igal pool salanõusid nägema. Näiteks aegajalt tundub igal pool minu ümber olevat kõik sini-must-valge. Tänavakivid, reklaamid, terved hooned. Isegi inimesed käivad sini-must-valges. Ja kõik, kellega juttu teed, tunnevad kedagi, kes töötab Tallinnas või käis just läinud nädalal Eestis. Kui maailm nii väike on, siis miks ma ometi ei saa korraks lihtsalt koju astuda.
Madiselt sain täna väga hea uudise. Ma olen uue Dagö DVD uhke omanik. Lausa eriväljaande. Nüüd on ainult üks pisike probleem veel - tarvis see plaat kuidagi Eestist siia saada. Et see võtab aega kuni mitu nädalat, on vaja kindlat elukohta. Või kasutada ära inimesi, kellel on kindel elukoht olemas:) Enne oodakem aga ära, mis saab meist homme. Sest homme jätame Melbourne selleks korraks selja taha ning liigume tagasi põhja poole mõned sajad kilomeetrid. Shepparton on linnake, kus me veel käinud ei ole, kuid millega me teeme võib-olla pikemaajaliselt tutvust. See võib tähendada ka seda, et järgmise internetiseerumiseni võib kuluda rohkem aega, kui me ehk tahaks.