Ookeani maailm

Sellel samal pühapäeval kui me pähklitega peast lolliks läksime, käisime ka Manly Ocean World'is. See üritus kujutab endast midagi Helsinki Sea World'i sarnast. Viimane on ehk vist
isegi suurem. Igatahes oli informatiivne ning lõbus pealelõunak.


Hai. Kui mu mälu mind ei peta (mida ta kuramuse tihti ikka teeb), siis see on see hai, mida (õigem oleks vist öelda keda) fish and chips'i tellides saab.


Vaatamata sellele, et see hai on oma paar-kolm meetrit vähemalt pikk, omab ta täiesti null ohtu inimesele. Peamiselt sellepärast, et ta hambad kasvavad suunaga sissepoole ning ta ei ole võimeline oma saaki närima, vaid lihtsalt kugistab selle alla ning inimene on kaugelt liiga suur suutäis. Küll aga on põhjust haidel karta inimest, sest maailmas leidub paraku idioote, kes on nõus maksma raha hai uime eest oma supilurri sees. Eriti kurvaks teeb selle tõsiasi, et uimel endal puudub peaaegu igasugune maitse ning teeb suppi ainult paksemaks oma seal olemisega.


Paratamatult tulid neid haisid vaadates meelde varasemad Bondi filmid.


Konn kilbi sees.


Liisi silmarõõm. Oi kui kaua ta on tahtnud krokut puutuda. Kusagil metsas ma seda ilmselt heaks ei kiidaks, kuid selline lemmik võiks endal kodus olla küll. Kui nad ainult suureks ei kasvaks.


Stonefish. Kivikala.


Stoned. Huvitav, mis küll selle kala peas toimub.


Kräsupea.


Peab.. minema.. sukelduma..


Minu kalad liigituvad järgmiselt - need, mida ma julgeks süüa ja need, mida ma mitte oma söögilaua näha ei tahaks. Oot, see oli topelteitus. Ah saite aru küll.


Pikk kala.


Ma vist hakkan aru saama, miks James Cameron nii palju aega on vee all veetnud.