Tagasi tulevikku

Austraalial ei ole oma kööki. Täpselt nõnda nagu ei ole olemas austraallast. On aborigeenid (kes omakorda jagunevad tegelikult mustmiljoniks väga erinevaks hõimuks) ja siis on siin kõik muud rahvused, kes selle maamuna peal elavad. Austraalia on tegelikult nagu maailma parim loomaaed, kus on esindatud enim liike. Ja kuna kõik need erinevad liigid söövad väliselt justkui sama, on kõikide toidulaud ikka väga erinev ning kokkuvõttes kogu selle loomaia söökla justkui miski segasummasuvila. Mis iseenesest on absoluutselt tore nähtus. Hmm.. täna õhtul tahaks midagi Mehhikost. Või ehk hoopis mõni veidra nimega hõrgutis indiast. Äkki hoopiski Hispaania kööki täna?.. Mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi otsuseid vastu võtta. Kuid nii väga meeldib, kui on valik ja vabadus valida. Samuti ei meeldi mulle see nõutu olemise tunne kui jälle mõnes eksootilises restoranis vaatad enda nina ette ja ei tea kohe kuidagi kust otsast või kuidas alustama peaks. Vaikselt siis piilud, mida inimesed kõrvallauas teevad. Või kui oleb koos sõpradega, siis küsib neilt nende jaoks iseenesest mõistetavat ning ilmselget. Ja vastust saades saad aru kui iseenesest mõistetav ning ilmselge see oligi.
Paraku tundub liiga tihti, et Austraalia on rohkem ja rohkem muutumas "mini-ameerikaks", kus iga nurga peal on mäkktoonalds ja kokakoola ja kui jalgpalli (jah, austraallastel on ka oma jalgpall, nagu ameeriklastelgi, kus jalaga puudutatakse palli väga harva ning peamiselt jooksevad suured liibuvas dressis mehed palli süles hoides üksteisele otsa nii tugevasti ja kiiresti kui suudavad. Manades samal ajal ette kõige tobedama näo) finaalmängud on, läheb rahvas peast justkui lolliks. Ja austraallased nii väga pelgavad, et varsti tabab ka nende majandust midagi, mis põhjustab paljudes inimestes depressiooni. Sest nad on täiesti teadlikud, et elavad "pisikeses ameerikas". Samas oma vigadest õppimine tundub kuidagi nõnda magus olevat, et kohe patt oleks kuidagi kellegi teise omadest õppust võtta.
Juba enam kui nädala eest läks Austraalia üle suveajale (vähemalt suures osas, sest vähemalt Queensland keeldub selle tralliga kaasa minemast). Kuna Austraalias käivad paljud asjad Euroopa omadest vastaspidises suunas, siis maist oktoobrini on ajavahe Euroopaga 7 tundi, ning ülejäänud ajal 9. Vahepeale jääb veel nii kevadel kui sügisel 8-tunnine ajavaheperiood, kuna Austraalias hakatakse aega ja valgust "säästma" mitmed nädalad varem. See tähendab seda, et kuni oktoobri viimase pühepäevani on Austraalia Euroopast kaheksa tunniga ees. Jee... me juhime ja meie edumaa on kohe varsti kasvamas... Böö.. Mitte et see mind absoluutselt rõõmsaks teeks, sest inimesed Maa põhjapoolusel saavad nüüd kauem magada hommikuti, samas kui meie peame end tunni võrra varem maast lahti ajama. Aga ükskord tuleb jälle see päev, mil meie naerame. Igal juhul ükspuha kui heaks või halvaks see meie elu teeb või ei tee, lennudispetserite nahas mina küll olla ei tahaks sellel perioodil. Kui kedagist peaks see asi natukest huvitama, siis sellelt aadressilt http://www.webexhibits.org/daylightsaving/c.html leiab ühtteist huvitavat. Paraku peab mõistma inglise keelt.