Elämä on..

Minu esimene kokkupuude wood chipperiga (ma ei ole suutnud leida sobivat eestikeelset vastet sellele) ei olnud just kõige meeldivam. See on äärmiselt lärmakas masin, mis kuumal ja kuival päeval lisaks kõigele veel kõvasti tolmu üles keerutab. Ning kui end veel korralikult liigutades (eba)meeldivalt higiseks saab, siis katab sind hiljem ebameeldiv higi-tolmu koorik ning ninast tuleb vähemalt paari tunni jooksul äärmiselt tumedat... eee.. asja. Ja loomulikult ei kandnud ma kiivrit, vaid kõigest kõrvaklappe. Ja ei olnudki tarvis kaua oodata, kuni üks kõver oks (surnud puude oksad võivad väga tugevad ja jäigad olla) end masinasse tõmmates keeras nõnda, et suure kaarega mulle täpselt lahipäehe lajatas. Esimese hooga tegelikult ei pannudki tähele suures tööhoos, kuid mõne minuti pärast hakkas obaduse saanud koht vaikselt hõõgama. Kiiresti lendas nokats kõige klappidega peast, veendumaks, et pää lõhki pole. Ei olnud. Aga suur muhk oli küll. Ja valus. Ai kui valus. Ning sinine. Ja must. Ja punane. Teate küll, iseenesest tavaline muhk. Ometigi võttis see oma nädalat paar, et täielikult ära paraneda. Tagantjärele kohe ei teagi, kas lõpetasin õnnelikumalt või mitte kui Evan, kes sai pika ning peene oksaga üle selja. Justkui piitsaga oleks lajatatud. Valusad õppetunnid. Kõige otsemas mõistes.
Hiljem rääkis Cameron mulle loo, kuidas ta aastaid tagasi lõikas maha ühe puu, mille tüve sees oli 20 cm pikkune raudkangi jupp (puude seest on leitud igast imelikke esemeid ning alati kui keegi saega mõnda järjekordsesse mittesaetavasse esemesse lõikab, saab ta selle vana-kivi-puu-sees-triki kaela ajada) Igatahes tookord ta saega sellesse ei lõiganud ja seega ei osanud keegi ka midagi karta ning nõnda see pakk wood chipperisse läkski. Õigesti arvasid need, kes pakkusid, et see ei lõppenud hästi. Tegelikult lõppes see lausa pahasti. Samas nii palju paremini kui oleks võinud. Nimelt on chipperi sees suur massiivne trummel, mille küljes on väga TERAVAD terad. Terade arv konkreetsete masinate puhul erineb, kuid antud hetkel oli neid kaks. Ning mõlemad lendasid raudkangi kokkupuute tagajärjel trumli küljest lahti ning sügavale masina enda korpusesse. Ning rauajupp ise keereldes välja sealt, kus tavaliselt puulaastud veoki kasti lendavad. Paraku oli see jupp lendamisega nii ametis, et ei mõistnud kastis pidama saada ning pani suure hooga kohe läbi juhikabiini, kaugele tänava peale. Vigastada sai sellel päeval ainult chipper ise.
Ilmselgelt toob see kõik pähe ainult ühe küsimuse.. Mis juhtub, kui inimene sealt läbi peaks minema. Need, kes on näinud Coen´i vendade filmi Fargo juba omavad ettekujutust (kes ei tea, neil soovitan 100% vaadata). Nii kurb ja jube kui see ka pole, lõppes üheksakümnendatel 30 inimese elu seda masinat kasutades. Ja nii mõnedki läksid läbi terve tee nagu nt see noormees. Teinekord juhtusid õnnetused vigase masina tõttu, teinekord aga töötajate endi kogenematuse ning rumaluse tõttu. Ja need 30 juhtu registreeriti ainuüksi USAs. Ka siin Sydneys on inimesed viimase asjana näinud chipperit. Mõni ime, et sellel alal töötades kindlustusfirmad sinult mitmekordset kindlustusraha nõuavad.


See on masin, mida meie enamasti kasutame. Kaks ja pool tuhat krooni tunnis:D.

Ja lõpetuseks üks pisuke teemakohane videoraport.


Nii et enne kui hakkate oma töö üle kurtma, võtke aeg maha ja mõelge järgi. Aga mina armastan oma tööd.