Parem ja pahem

Kui me märtsis oma esimese paremal pool asuva rooliga auto ostsime, olin ma enne seda ainult korra Austraalia teedel roolis istunud. Nagu enamuse meie ettevõtmistega siinmail, nii juhtus ka autoga - me justkui plaanisime seda nii ehk naa teha, kuid lõppeks tuli ost ikka oodamatult ning mitte ehk päris see, mida tagantjärele oleks ostnud. Ma ei kahetse muidugist midagi. Auto on meid ausalt teeninud ning ligi 15 aastat vanalt romult väga palju oodata ei olegi mõtet. Vähemalt oleme saanud minna sinna, kuhu bussidega kuidagi ei oleks pääsenud. Ja minna just siis kui tahame minna. Selline vabadus maksab tegelikult oma hinna ning see on täiesti väärt pisikest lisakulu. Igatahes, esimese hooga oli teispool teel sõita äärmiselt kummaline, kuid sellega harjub kiiremini kui arvata võib. Juba mõne päeva möödudes juba tundub mõte kodusest liiklemisest kuidagi "vale". Praeguseks on aga kokku kärutatud meie Fordiga juba palju tuhandeid kilomeetreid ning oleme autosse investeerinud ainult paarkümmend taala uue ventikarihma eest. Ja kordagi ei ole veel juurde valanud ei mootori- ega käigukastiõli. Muidugist on ohtralt kütust sinna põhjatusse paaki valatud, kuid ei tasugi loota, et 4-liitrine mootor Sul väikese januga oleks. Mitmed kuud hiljem Sydneys paigale jäädes lisandus minu autoparki teine auto. Sedapuhku töömasin, millel peab käiku vahetama manuaalselt. Esimese hooga tundus see sama veider kui kunagi oli teisel pool teed sõitma hakkamine. Aga kõigega harjub ning sedapuhku võttis see aega kõigest mõnisada meetrit. Ja ma pean tunnistama, et mulle meeldib ise käiku vahetada, et ehk ma eelistan manuaalkasti automaadile iga kell. Ükskord koju jõudes tuleb kõik see taas läbi käia ning ma olen sada protsenti kindel, et esimestele nädalatel hakkavad pöördeid sooritades kojamehed kahtlaselt tihti tööle.