Pealkirjata

See oli vist päris keskkooli alguses, kui avastasin enda jaoks Jää-ääre. Olid nad siis välja andnud alles mõned kassetid ning bänd polnud veel isegi laiali läinud (et hiljem taas kokku tulla). Igatahes oli Jää-ääre muusika lahutamatuks osaks ühe teatud seltskonna (hilis)õhtustel 'teejoomistele' ja kaardimängudele. Tegelikult oligi tee päris tee. Must. Ja hästi kange. Ohtra meega. Ja lisanditega. Sellised 'teeõhtud' oleksid mulle jätkuvalt mokkamööda olnud, kui koju minnes poleks riietel seda jubedat tubakahaisu küljes olnud. Just, lilled lõhnavad, toit lõhnab, sitt haiseb, tubakas haiseb. Aga mitte suitsetamisest me ei räägi täna. Hoopiski seesama Jää-äär andis hiljuti oma kontsertuuri raames ühe kontserti ka Jõgeva Kultuurimajas. Vaatamata sellele, et järgmisel päeval oleks saanud neid ka Tartus kuulata, oli vaja auto rattad Jõgeva poole keerata. Kontsertid väikekohtades on alati kuidagi enam mokka mööda olnud, kuid tihti lihtsalt mugavus maksab ning ikka ja jälle leiab end Tartus Sõbramajas või Kontsertimajas või Sadamateatris või mõnes väiksemas saalis jalga muusika rütmis tatsumas. Ning ikka ja jälle on laval Jää-äär või Dagö. Sõpradega või sõpradeta. Jah, aga siiani ei ole õnnestunud veel ühegi plaadi peale ühtegi kõverikku saada. Väga lihtsal põhjusel - pole olnud meeles kunagi riiulilt plaate kaasa krabada. Ja tegelikult isegi nüüd tänada vaid seda, et autoga läksime ja paar plaati kindalaekas juhtusid olema. Rohkem pole vaja, pilt räägib iseenda eest.