Killuke Hiiumaad

Kui mul töötuju peale tuleb, ei huvita karvavõrdki, kas väljas särab kõrvetav päike või sajab rahet või keerutab tormine tuul tolmu näkku. Mul on töötuju ja ma tunnen kõike muud trotsides töötegemisest rõõmu. Ja iseäranis suureks venib suu pähe, kui töö tulemus on silmaga selgelt nähtav või käega katsutav. Üks õige eestlase kodu on vist selline, mis ei saa mitte kunagi valmis, sest kui ühest otsast hakkab juba looma, teine ots salamisi laguneb või minetab oma otstarbe või lihtsalt ei ole enam mokka mööda. Ja siis kõik need kevadised aastast-aastasse tööd. Mõnus. Selliselt vaikselt nokitsedes võin end päevadeks täiesti ära unustada. Kevadiste koristustöödega leiab igal aastal ikka ja jälle sellist kraami kuuri alt, mille olemasolu on kas unustatud või millest pole ehk kunagi teadlikki olnud. Jaa. Näiteks üks kilekott. Kilekott nagu iga teinegi, kuid selle sees olid kivid. Needki nägid välja täiesti tavalised kivid. Sellised vähe lapikud ja kirjud. Täpselt parajad lutsu viskamiseks. Näpuotsaga oli jämedamat liiva ka kotipõhjas. Iga normaalne inimene oleks need ehk kusagile augutäiteks ära valanud, aga mul hing ei andnud rahu, tõstsin kõrvale ja uurisin hiljem välja, miks on kivid kotis. Tuli välja, et meie puukuuris oli tükike Hiiumaad. Päris ehedat Hiiumaist kivi. Et need kivid nõnda kaunid on ja ikkagi kaugelt toodud, tuli neile väärikas kodu leida. Tammepuust raami vahele kaks klaasi ja koti sisu takkajärgi. Nüüd ripub omapärane kunstitaies sauna esikus seina peal.
Oligi ennist kole tühi sein.