Kevadised rõõmud

Nädala jagu päevade eest kogunesid suured rahvamassid nii Tallinnas kui Tartus. Tallinn, minu jaoks jätkuvalt äärmiselt ebasümpaatse linnana kinnitas end taas kohana, kuhu ma lähen tagumisel juhul. Ausõna, kui oleks mõni lihtsam moodus Soome reisimiseks Tallinnat läbimata, kasutaksin seda kindlasti. Tartu tudeng (ja linnarahvas vist ka) suutis vaatamata Kevadpäevadel kehtivale kuivale seadusele kaine mõistuse säilitada ning kevadest rõõmu tunda. Kunnar Karu on taaskord tõestanud end suurepärase organisaatorina ning minu tänud ka kõigile kaaskorraldajatele, sest ma tean, et teie töö ei ole kerge ning teie palgaks on ju peaasjalikult ainult tegemisrõõm. Nii palju kui ma sel aastal üritustest osa
võtsin, sujus kõik veelgi loomulikumalt ja mõnusamalt kui varem. Pühapäeva hommik andis lootust, et saab ehk isegi paadirallil päikest näha, kuid siiski neljas aasta järjest tuli paat vette lükata vihmaootuses (mida siiski õnneks ei tulnud). Enam kui kuuskümmend paatkonda, konkurentsitult suurim publik, 26-kraadine vesi:D ning roosad põrsamaskid. Kui oleks antud auhind kõige rõvedama kostüümi eest, oleks Tina kindlasti üks kandidaat olnud. Peaks ettepaneku tegema. Ehk järgmine aasta. Lestad on muideks väga tänuväärne leiutis ning ligi veerand tundi ´soojas´ vees supeldes ei hakanud kordagi külm ega kuum. Tarmo haud kindlasti ei pahanda, et tema pilt siin minu juttu illustreerib, aga ma ei leidnud paremat pilti ühtedest meie pearivaalidest:) Kadri, sarnaselt Antile (kes ei viitsinud ka väga palju aerudega vehkida) nautis niisamuti niisama olekslemist. Kadri pakkus siiski jõe peal mulle kooki, seega teda ma ei tohi kritiseerida:P Igatahes tuleb ilmselt ka
tuleval aastal paadilt tolm pühkida ning aerud vihaseks ajada. Siiski ei olnud paadiralli sugugi esimene kord sel kevadel, mil sai Emajõe vetes käidud. Kaks päeva varem osales Raisk teistkordselt ekstreemspordil. Lõpptulemus tollel võistlusel ei olnudki oluline, sest kõik Raisad võitsid endale koha tünnisauna. Ja sellised võidud loevadki ning teevad kevadpäevad eriliseks. Juba ainult nende hetkede pärast peaaegu et tasub üliõpilane olla.