Märts - kevadkuu, linnukuu, teatrikuu

Brødre i Blodet ('Verevennad' 1996) on kolmas raamat Ingvar Even Ambjørnsen-Haefs'i 'tetraloogiast'. Peategelane Elling on autist, kes on aastakümneid elanud koos emaga ning peale seda mõnda aega hooldusasutuses. Talle aga anti võimalus ümber asuda normaalsesse ühiskonda ning paigutati sotsiaaltöötaja hoole all elama sotsiaalkorterisse. Kuid mitte üksi ta seal ei ela, vaid koos lihtsameelse Kjell Bjarne'ga, kes oli koos Ellinguga samas hooldusasutuses. Nüüd peavad mehed omapead hakkama saama ning asjad võtavad eriti huvitava pöörde, kui mängu tuleb noor naisterahvas Reidun Nordsletten. 2001. aastal sai teoks raamat-filmiks projekt ning isegi nõnda edukalt, et Petter Næss'i lavastatud Elling esitati parima võõrkeelse Oscari kandidaadiks. Paraku pidi film alla vanduma Bosnia ja Hertsegoviina musthumoorilisele sõjadraamale Ničija Zemlja. Nagu kombeks, peavad ameeriklased jälle oma versiooni sellest tegema - ehk siis on tulemas midagi stiilis kaks lolli ameeriklast lähevad naisi lantima. Kuid enne kui Brødre i Blodet filmiks käänati, jõudis Axel Hellstenius selle lavalaudadele sobivaks vormida ning Vanemuise teatri lavastaja Ain Mäeots tõi selle ka eestlasteni. Nõnda võibki 16. antava etenduse jooksul nautida isesugust Norra huumorit ning Saksa Kultuuri Instituudi õdusat õhkkond. Tagumine aeg vaatama minna on 16. mai.

Koturn (kr.k. kothurnus) Antiik-Kreekat peetakse tänapäevase teatri aluseks. Me teame, millised olid tollal teatrid. Me teame ka seda, et naisi lavale ei lubatud. Ja me oleme kogu aeg arvanud, et puukotad leiutasid hollandlased. Tegelikult kandsid mitme tuhande aasta tagused kreeka näitlejad enda paremaks näitamiseks kõrgeid puutallaga kingi, millel nahast või kangast kinnise ninaga pealmine osa. Nad nimetasid neid koturnideks. Ja nüüd, enam kui kaks tuhat aastat hiljem, panid kuus noort Ugala teatri näitlejat taas vahepeal unustusse vajunud koturnid jalga ning marssissid koturnijatena lavalaudadele ning eestlaste südametesse. Maria Soometsa lavastatud tüki esietendus toimus juba 2005. aasta kevadel ning lisaks temale teevad kaasa veel Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Ott Aardam, Karol Kuntsel ja Priit Võigemast.
Kes tahab rohkem teada, vajutagu siia.

Éric-Emmanuel Schmitt'i Le Libertin ('Vabamõtleja' 1997) on erinevalt eelnevast kahest alles nägemisele tulev ning ma ei taha isegi mitte midagi teada selle kohta enne nägemist. Tean ainult täpselt nii palju, et peaosas on Jan Uuspõld. Muideks, suhtumine - mida-väiksemad-lootused-seda-väiksem-on-tõenäosus-et-peab-pettuma on end tõestanud ning ma kavatsen seda teinegi kord järgida.

Vabamõtlemiseni