Kopp ees ja karjääriredel sõlmes

Viimastel kuudel ilmub kohalikus paber- ning internetiperioodikas aina enam kirjutisi, millel teemaks koolireform, -vägivald, õpilaste ja õpetajate suhted ning kõikvõimlikud muud koolieluga seonduvad valupunktid. Tihti on need kirjutised väga tõsise olemusega ning lausa karjuvad lahenduste järele. Internetis käivad foorumites ning kommentaariumites ägedad arutelud, mõistetakse hukka kõike ja kõiki, alates lapsevanematest, lõpetades riigiga. Vahele jäävad õpetajad, õpilased, direktorid, psühholoogid, ministeeriumid, muud haridus- ja sotsiaaltöötajad, või kasvõi naabrikoer - aga peaaegu eranditult jookseb läbi üks ühine joon - alati on kõik teised süüdi ning minu laps on ikka nii hea ja tore ning tema ei tee küll mitte midagi. Umbes nagu teadatuntud koeraomanike sündroom - minu koer küll kedagi ei hammusta, ta on ju nii sõbralik.
Mul on keskkooli lõpetamisest möödas juba aastat 5. Vähemasti. Kuid kodus käies hoitakse mind kursis koolielus toimuvaga. Käib mul ju õde ja vendi siiani koolis. Ning mulle tundub, et aasta-aastalt muutub koolielu aina enam kurnavamaks õpilastele. Ka õpetajatele ning lapsevanematele.
Alustame nullist. Tegelikult isegi enne seda. Kool algab lapse jaoks ju juba kodus. Esimesed sõnad, esimesed eneseväljendused, esimesed 'kõik' saavad ju tegelikult alguse kodust. Kuna lasteaiakohti meie vabariigis igal pool napib, jäävad paljud lapsed vanematest sõltumatutel põhjustel ilma sellest väga vajalikust perioodist. On ju lasteaed see, mis valmistab lapsi ette kooliks - läbi mängu, õppimise, teiste lastega suhtlemise. Lasteaias omandab ja kujundab laps oma esimese suurema maailmapildi, õpib arvestama teistega, omandab esimesed ühiskonnas kehtivad ning tähtsaimad eetilised tõekspidamised. Muidugi ideaalis peaks see kõik kodus alguse saama, aga tööd rügavad lapsevanemad ei suuda/oska/jaksa kõigele tähelepanu pöörata. Mitmetel puhkudel usuvad lapsevanemad tõsimeelselt, et nende lapsed on kõige paremad ning lasteaiatöötajad on ülekohtused, kiuslikud ning ebapädevad. Leidub kindlasti ka selliseid. Meie koolisüsteem eeldab, et esimesse klassi tulnu on lasteaiast saanud juba lugemisoskuse, ja heal juhul suudab isegi juba väiksemate arvude piires liita-lahutada, kuid tuleb siiski aru saada, et laps on laps ning tema põhitööks on mängimine ning läbi selle õppimine.
Mis on siis ikkagi pahasti?
Algkool.
Kooli minnes on lapsed väga erineva ettevalmistusega - ühed oskavad soravalt lugeda ja suudavad juba rehkendadagi, teised ei tunne veel tähtigi. Mõned on harjunud teiste lastega, samas kui on lapsi, kes on terve lapsepõlve üksi veetnud ning kes ei oska või pelgavad suhelda teistega. Õppekava kehtib aga kõikidele ühtemoodi. Esimene aabits on küll väga tore ja puha, aga tihti on nendes võõrapärased nimed ning pehmeltöeldes napakad illustratsioonid. Peale aabitsa antakse koolist kaasa veel terve hunnik õpikuid, tihti tugevakaanelised ning väga rasked. Füüsiliselt. Lisaks veel kõikvõimalikud töövihikud, mis tuleb kaasas kanda. Pluss joonistusvahendid ja muud tööõpetuseks vajalik, spordirõivad, vahetusjalanõud jpm., ning kuigi viimaseid ei tule igapävaselt kaasas kanda hakkab algkooli õpilasi vaadates kahju - seljakotid on ilmselgelt ülekoormatud. Vähemalt algkoolis peaks olema selline kord, et kodus õppida ei jäeta mitte midagi. Koolipäev, mis koosneb juba esimeses klassis viiest tunnist, teinekord enamastki, on lapsele väga kurnav ning kui koju minnes on vaja veel mitmeid tunde veeta koju jäetud töid tehes, jääb lapsel mängu- ja puhkamisajast vajaka ning tekib trots ning tahtmatus üldse midagi teha. Et kodutöid ära kaotada, tuleb sellevõrra kooliprogrammi paremini sisustada, st aga peamiselt seda, et õpetajal peaks jääma rohkem aega iga õpilase peale individuaalselt. Praeguste klasside puhul aga, kus on 30 ja rohkem õpilast, on see võimatu. Heal juhul suudab õpetaja klassi ees midagi kiirelt ette vuristada - teistkorda seletamiseks ei ole aega. Selle tarbeks on järelaitamistunnid, mis teevad koolipäeva veelgi pikemaks. Väsivad aga nii õpilased kui õpetajad. Ja väsinult ei jaksa keegi tööd teha ning õppimine on raske töö. Ehk siis pikk jutt lühidalt - klassid tuleb saada 10-15 pealisteks. Lisaks sellele tuleks kindlasti suurendada kehalise kasvatuse tunde. Kool ei peaks olema ainult kuiv teooria pähetagumine. Sport on kõvasti alatähtsustatud meie koolides. Vähemalt kord päevas peaks saama end füüsiliselt liigutada, ning mitte ei tohiks näha need tunnid välja sellised, kus õpetaja annab kätte palli, et minge mängige vutti. Peab õpetama õigesti sportima. Lisaks sellele juba algklassides tuleb hakata tegema selgitustööd, miks suitsetamine, narkootikumid, alkohol on halb, sest karm reaalsus on see, et juba nõnda noored suitsetavad. Mitte ainult lugemine ei ole tähtis, ega arvutamisoskus, vaid erinevatele situatsioonidele ja käitumistele õigete hinnangute andmine. Ja keskkoolis sellest rääkides on lootusetult hiljaks jäädud. Võõrkeeled - kui üldse midagi sisse võtta, siis kardinaalselt ümber korraldada. Õpetaja-klassi-ees-õpilased-järgi sõnade/väljendite korrutamine ning pähetuupimine ei ole keeleõppimine. Keelt saab õppida suheldes, teistega rääkides, sõnavara on kahtlemata väga vajalik, aga peab julgema ise rääkida, ükskõik kui vigaselt. Grammatika peab tulema hiljem. Ja kõigepealt peab suutma end väljendada korrektselt emakeeles - äärmiselt kummaline, kui eesti keele tunde on inglise keelest vähem. See ei ole normaalne.
Põhikool.
Puberteet. Õpetajatel käib ilmselgelt üle jõu 30-40 mässava noore ohjeldamine. Seda enam, et meie koolisüsteem ei luba õpetajal õpilast mitte mingil viisil karistada. Käskkiri on üks väheseid korrale kutsumise viise, kuid neid on mõnedel kümneid ning kui sellele mingit reaalset karistust ei järgne, hakkab õpilane tundma karistamatuse tunnet. See omakorda muudab julgemaks ning õpetajaid hakatakse järjest enam proovile panema. On korduvaid näiteid, kus õpetaja on õpilase korrale kutsumise eest ise politseile jalgu jäänud. On lausa juhuseid, mil õpetajale on määratud ühiskondlik-kasulikku tööd. Ja õpilane jalutab käed taskus minema, järgmisesse loengusse järgmise õpetaja närve kontrollima.
Põhikooli lastel enam nii raskeid seljakotte tassida ei tule, kuigi nendegi vanematel on tarvis igal aastal suurte summade eest välja osta töövihikuid, mida mõned õpetajad ei suvatsegi kasutada ning mis õppeaasta lõpuks leiavad teed ahju või prügikasti. Aga kirjastajad on jälle riigihankest suure kasumiga välja jalutanud ning juba järgmise aasta vihikud trükki saatnud. Meil peaks kooliharidus tasuta olema. Siiski igakuiselt toidurahad, töövihikud, vihikud, õpikute ümbrispaberid, päevikud, kunstiõpetuse vahendid (liimid, käärid, värvilised paberid, joonistusplokid, vildikad, värvipliiatsid jppm.), spordiriided, vahetusjalanõud ja veel kõikvõimalikku ja -võimatut. Ärme nimetame seda tasuta koolihariduseks, kui see tegelikkuses seda mitte ei ole. Eesti Vabariigis on kohustuslik ainult põhiharidus. See tähendab üheksa klassi. Peale seda on igaühe enda asi, mis ta edasi teeb või ei tee. Kuid riik on juba omajagu raha ja ressurssi igasse õpilasse investeerinu ning peaks olema riigi enda huvides see kuidagi tagasi saada kunagi - ehk siis maksuvõimelise kodaniku näol. Riik peab soodustama edasiõppimist, ükskõik kas kesk- või ametikoolis. Ametikoolid on muidugi täiesti omaette teema, tuleb kõvasti tööd teha, et nende mainet parandada. Praegu toodavad Eesti koolid halli massi, roboteid. Loogiline mõtlemisvõime ning loomingulisus ei ole olulised, peaasi, et plaani täis saab. Kuid kui õpilane oma paberitega ameti- või kõrgkooli ukse taha läheb, ei ole tal õrna aimugi, mida ta sealt tegelikult tahab. Informaatika on jube popp, palgad pidavat kõrged olema ja pealegi sõber läks ka sinna, on tüüpiline mõtlemine. Heal taibatakse ruttu, et on vale valik tehtud ning leitakse see õige suund, halvemal juhul alles mitme aasta pärast, mil õppelaenud juba võetud, kuid ei leita enam motivatsiooni eriala lõpetamiseks. Või lõpetatakse kõrgharidusega müüjana. Põhikoolis peaks olema vähemalt mingiski osas valikainetele põhinev. Ja mitte nii, et valida on teatriõpetuse, saksa keele või sõiduõppe vahel, vaid palju laiahaardelisem. Keda huvitab informaatika, see saab rohkem matemaatikat ning arvutiõpet, keelehuviline rohkem humanitaarsemaid aineid. Selliseid valikulisi mooduleid võiks olla valida 5-6 vahel. See aitaks kindlasti kaasa õpilasel endale sobiva ameti valimisel. Ja seda kõike peab alustama põhikoolist. 12-ndas klassis ei oma suurem osa õpilasi kindlat ettekujutust isegi sellest, mis valdkonnas nad hiljem tööd teha tahaksid.
Kui algklassides teevad suitsu veel õnneks ainult üksikud, siis põhikooli osas muutub see juba massiliseks ning aasta-aastalt kaasatakse sellesse rühma aina nooremaid. Ühed pahed viivad teisteni ning nii võimegi näha hommikupoolikul suuremates kaubanduskeskustes noori ringi jõlkumas. Kedagi ei huvita, miks nad koolis ei ole, neid endeid ammugi mitte. Lahe on ju hängida ja šopata. Põhjuseid ei viitsi keegi uurida. Täiskasvanutel ju omalgi mured - pangalaenud kaelas, pikad tööpäevad, stress ning viitsimatus. Leidub muidugi ka meeldivaid erandeid, kuid need inimesed on alati meeldivad erandid olnud. Noortele peab tänavaljõlkumisele leidma alternatiive. Enda väljaelamiseks leian ühe parima viisi sportimise näol. Koolivõimlad, -aulad ning spordiplatsid tuleb teha tasuta kättesaadavaks kõigile õpilastele väljaspool kooliaega. Maksab see riigile, mis maksab, seda tuleb toetada. Tihti lükatakse aga spordiplatsi väravad päeva lõppedes lukku või üüritakse seda suure raha eest välja. See ei ole jällegi normaalne.
Ehk siis taas sama probleem - klassid väiksemaks. Lisaks valikained ning alternatiivseid vabaajaveetmisvõimalusi pakkuda.
Keskkool.
On meil rangelt vabatahtlik. Kui ei meeldi, mine ära. Siiski hakkab alles siin mõistus koitma ning tekkima iseseisev mõtlemisvõime. Ning kuna see kooli osa ei ole enam kohustuslik, võib kool panna piirangud sinna pääsejatele. Enamus koole kasutab seda ka ära ning üldiselt on keskkooli osas klassid väiksemad ning probleemse käitumisega noored puuduvad. Erandeid jällegi leidub. Keskkooli osas on aga koolipäevad veninud 8-9-tunnilisteks, mis teeb juba iseenesest täispika tööpäeva. Koju jõutakse vanematega sama-aegselt. Kui käiakse veel ka trennis, huviringis või osaletakse mõnes muus ettevõtmises, siis tihti hiljemgi. Kuid kodutöid on ikkagi tarvis teha. Helgema peaga noortel on lihtsam, vähemhelgematel aga tükk tegemist, et järje peal püsida, sest kooliprogramm on tihe ning maha jäämine tasub ruttu kätte. Siiski võetakse keskkooli õpilasi tihti juba kui suuremaid inimesi ning leitakse õpetaja ja õpilase vahel ühine keel. Ka probleemide korral. Siiski on õpetajaid, kes päevast päeva kordavad õpilastele, kui lollid nad on ja kuidas nad ikka mitte millestki aru ei saa. Täiskasvanutele ei meeldi ju samuti, kui ülemus iga päev neile meelde tuletaks, kui saamatud nad on. Siiski võib õnneks tõdeda, et keskkoolis on olukord ehk mõnevõrra parem, kui alg- ja põhikoolis ent siiski tuleks kiiremas korras vastu võtta uus koolisüsteem. Senikaua, kuni õpetaja on koolis klienditeenendaja ning õpilane klient, kellel alati õigus, ning klasse väiksemaks ei tehta ja mingite mõttetute pseudoprobleemidega tegeletakse, saame veel ja veel lugeda neidsamu artikleid, millest sellesamuse kirjatüki alguses juttu oli.
Lihtsalt tundsin, et pean midagi ütlema.

Ahjaa.. eriti napakas on, kui nt matemaatikaõpetaja paneb 1 selle eest, kui õpilane matemaatika tunnis korda segab. Aga ju siis näitab see kuidagi õpilase matemaatika-alaseid teadmisi ikkagi ka.