Täpselt kümme aastat hiljem linastus valgel kangal samanimeline põnevusfilm, Sylvester Stallone'ga nimiosas. Kuigi Stallone oli selleks ajaks juba filmimaailmas tuntud nimi on Rocky osatäitmisega, ei olnud ta veel põnevusfilmikangelasena läbi löönud. Filmi produtsentideks olid Mario Kassar, kes mitmel korral koostööd teinud teiste Hollywoodi märulistaaridega (Total Recall, Terminator 2: Judgment Day, Universal Soldier, Stargate) ning Andrew George Vajna, kes on olnud kaastegev Visa Hing ja Terminaatori kolmandate jagude juures. Raamat-filmiks tee ei olnud seegi kord konarusteta. Enne kui Stallone filmi vastu huvi üles näitas olid juba mitmed käsikirjad prügikasti lennanud. Rocky-staaril oli aga oma nägemus filmist ning see erines raamatust sedavõrd, et esialgu kolonel Trautmani rolli plaanitud Kirk Douglas loobus osast (raamatu lõpus tappis Trautman Rambo, ehk hr Douglas tahtis ka sama teha, kuid SS otsustas, et ei taha surma saada filmi lõpus). Siiski enesetapu stseen võeti filmilindile, kuid ei jõudnud kunagi monteerimistoast kaugemale. 14 miljoni dollariga üles võetud film tõi kassadest tagasi peaaegu kümme korda enam ning edu aitas kaasa nii Stallone karjäärile kui lootust järgedele. Kui esimene Rambo film üritas kahe jalaga maa peal püsida ning enam-vähem reaalsuse piires püsida, siis järjed olid juba üks-mees-vs-terve-sõjavägi-filmid, kus Rambo niitis kuulipildujaga vaenlasi nagu surm vikatiga. Naljamehed on kokku lugenud, et teises osas tappis Rambo 61 vaenlast kuid pilgutas terve filmi peale silmi vaid 24-l korral. Seega ei saa päris öelda, et tappis nii et silm ka ei pilkunud. Muuseas kirjutas esialgse käsikirja teisele osale ei keegi muu kui James Cameron ise, kuid kahjuks (või õnneks?) Sylvester Stallonele seal midagi ei meeldinud ning lõpptulemus olla ikka väga erinev saanud. Tegelikult on see ilmselt isegi hea, sest Cameronilt ilmus aasta varem ja hiljem Terminaator ja Tulnukad, mis on mõlemad kahtlemata paremad filmitükid. Muideks Rambo II vaadates on ka Hideo Kojima mitu ideed kõrva taha pannud ning hiljem neid (edukalt) Metal Gear Solid mänguseerias kasutanud. Vaatamata tohutule kassaedule õnnestus Rambo II-l teha põhimõtteliselt puhas töö anti-Oscarite ehk Kuldse Vaarika auhinnajagamisel. Kui teise osa täispealkiri on Rambo: First Blood Part II, siis kolmas juba 'originaalselt' lihtsalt Rambo III. Selle filmi üheks reklaamlauseks oli "God would have mercy, John Rambo Won't!" (ehk siis jumal annab armu, John Rambo mitte) ning seekord saatis Rambo manalateele juba 108 pahalast. Muideks ühe huvitava faktina, hobune, keda Rambo kaltsupeadega mingit eriskummalist loobime-surnud-koera mängu mängides kasutas, on toosama, kellega Harrison Ford aasta hiljem Indiana Jonesi (seni) viimases filmis ratsutas. Nende kolme filmiga (mis on järjest enam vägivaldsemaks muutunud) on Rambo nimi saanud tuttavaks kõigile filmihuvilistele ja muutunud vägivaldse filmi sünonüümiks ka paljudele, kes sellistest filmidest suurt ei pea. Igatahes 20 aastat saab tuleval aastal viimasest filmist ning Stallone, kellel viimastel aastatel filmikarjäär sugugi ei edene enam, on otsustanud tolmu pühkida 'vanadelt headelt kangelastelt'. Rocky Balboa jõudis kinodesse selle aasta alguses. Nüüd on kord John Rambo käes (mõlemad järjefilmid on nimetatud peategelase järgi, kenasti ees- ja siis perenimi. Rocky 6 olekski vist liiga imelikult kõlanud). Veebruari lõpus alustati John Rambo võtetega ning mai lõpuks on jõutud juba nii kaugele, et esimene (teaser)trailer väljaski ning tolle põhjal võib öelda, et filmisaaga jätkab traditsiooni iga-osaga-verisemaks. Ja Stallone paistab väsinud. Eks otsustage ise:
No ei saa noh. Ma üritasin kõigest väest, aga ühel hetkel hakkas juba närvidele käima.. Kaua võib? Tegelikult oli uudishimul ka oma osa. Iga päev kuuleme tänaval mõne rullnoka pemmi lõugamas või ehk kusagilt pubist lärmakat süldimuusikat. Aga mitte iga päev ei kostu tänavalt väga tugevat ooperimuusikat. Jaa, seda pidi minema vaatama.. Ja enda püsti ajamine oli sedapuhku seda väärt. Aknast avanes vaade tänavale, otse ühe pisikese pubi õuele. Selline täiesti tavaline, metallpinkidega ning mõne õllereklaamiga päikesevarjuga. Täpselt sihuke mittemidagiütlev. Isegi inimesed, kes seal istusid olid mittemidagiütlevad. Tavalised. Peaaegu. Nad kõik kuulasid suure huviga. Kuulasid, kuidas üks hilises keskeas meesterahvas laulis väga tugeval häälel midagi, mis minu jaoks seostub kohe ooperitega. Oli vist itaalia keeles. Siis ta lõpetas, kummardus õrnalt ning istus omale kohale õlleklaasi taha. Kaaspubilised aplodeerisid ning üks tõusis püsti ja läks laulikust sõbrale uut kesvamärga välja tegema. Vot sellist baarielu elavad meie sõbrad soomlased.
Esmaspäeva hommikul tegi oma viimased hingetõmbed meie sõber Kuld, kes juba pikka aega vaevles mingi salapärase haiguse kallal ning otsustas lõpuks siiski alla anda. Võib-olla oligi nõnda parem. Nüüd puhkab ta oma viimast puhkust Emajõe voogudes ning me oleme kindlad, et talle nii oleks nõnda meeldinud. Sõbra puudumist tajus ruttu ka Kala, kes terve esmaspäeva nurgas mossitas. Eile tõime talle uue seltsilise, kellel nime veel ei ole. Aga see-eest on tal tohutu palju energiat ja särtsu ning Kala on ka justkui uuesti sündinud.
Meie uus sõber on ülal ning vaatamata sellele, et pildil tunduvad ühesuurused, on Kala tegelikkuses peaaegu poole kogukam.
Räägivad, et Ollivuudi on viimastel aastatel vallutanud järgedemaania. Kõikvõimalikud maatriksid ja bätmänid ja supermänid ja piraadid ja saed ja isegi väikese-eelarvelised b-õudukad. Tundub, et iga film, mis on natukenegi omadega kasumisse jõudnud, saab järje. Tegelikult on järjefilme tehtud ju ometigi ammustest aegadest ja ei ole järjed sugugi viimase aja moeröögatus. Paraku kipub olema filmimaailmas nii, et mida suurem on number filmi taga, seda kahvatum ta eelkäijatega võrreldes on. Väikeste eranditega võib ehk välja tuua James Bondi seiklustest pajatavad lood, mille kvaliteet on ikka natuke siia-sinna kõikunud, kuid mis ei ole ka otseselt üksteise järjed. Lisaks ka Tähesõdade eeposed, mis on lihtsalt klass omaette. Sama lugu Sõrmuste Isandaga. Siis veel üksikud parem-kui-esimene-või-teine-osa filmid nagu nt Terminaator 2: Judgment Day, Indiana Jones and the Last Crusade ning veel mõned, mis kohe ei meenugi. Paraku on need üksikud erandid. Hiljuti sai ühe hooga läbi vaadatud Kuubi triloogi (Cube, Cube 2 Hypercube, Cube Zero). Tegemist siis mainstreamist väheke kõrvalekalduvate Kanada ulmeõudukatega. Esimese filmi puhul suudeti väga väikese eelarve juures maha saada täiesti vaadatava filmiga, kuid paraku järjed enam millegi uuega üllatada ei suutnud ning tagantjärele mõeldes oleks võinud siiski oma uneaega mitte nende võrra lühendada. Seda enam, et üldiselt ma ei ole gore (filmid, kus väga detailselt kujutatakse inimeste katki tegemist) fänn. Täpselt sama kehtib tegelikult ka Sae (Saw) triloogia kohta. Esimene film oli täiesti põnev vaadata, kuid järjed olid üles ehitatud järjest uhkematele ja rõvedamatele inimhakkimistele. Paraku selline see filmimaailm juba on. Kuna keskmise eestlase filmimenüü koosneb vast 90% ulatuses Ollivuudi popkornifilmidest (millest mingi osa on siiski täiesti vaadatavad ja kohati isegi väga head) ei osatagi muud kino üldse tahta ning Ameerika film = üks õige film. Kuna aga meie kinod-telekanalid-videolevid eriti muud ei näitagi kui SuureOnuSämmi kodumaal vändatud filme, siis ei jää tõsisemal filmihuvilisel muud üle kui tellida kalli raha eest amazonist plaate või tuhnida natuke interneti avarustes, kust leiab praktiliselt kõike. Palju sellistki, mida isegi amazonist ehk ei saa. Nõndaks ongi saamas (mis saamas, juba ammu saanud) internet filmifriikide pühamuks. Ja kuniks leidub nõudjaid, leidub ka Robin Hoode, kes nõudjatele vastu tulevad lahkelt. Leidub isegi vabakutselisi tõlke, kelle sulest saavad eestikeelseks sellisedki filmid, millest 95% Eesti kodanikke kunagi kuulnudki ei ole. Jah, kui Eesti telekanalid näitaksid teinekord ka tõsiselt häid filme, hakkaks ma ehk isegi teleri soetamisele mõtlema. Seniks aga naudin reklaamidevaba digitaalset filmimaailma (mis ei olegi päris reklaamivaba. Nimelt neil veekaaholdingu ja muude Eestisse filmide tarnijate odavatel DVD-käkkidel on pahatihti alguses mingid lollakad reklaamklipid, mida ei saa vahele jätta ega edasi kerida. Ja väga harva leiab mõne eestikeelse topeltplaadi, millel oleks tõesti korralikud lisad kaasas) Igatahes, kui otsite häid filmielamusi, siis siit leiati kindlasti midagi, mis vaatamist väärt.
See oli vist päris keskkooli alguses, kui avastasin enda jaoks Jää-ääre. Olid nad siis välja andnud alles mõned kassetid ning bänd polnud veel isegi laiali läinud (et hiljem taas kokku tulla). Igatahes oli Jää-ääre muusika lahutamatuks osaks ühe teatud seltskonna (hilis)õhtustel 'teejoomistele' ja kaardimängudele. Tegelikult oligi tee päris tee. Must. Ja hästi kange. Ohtra meega. Ja lisanditega. Sellised 'teeõhtud' oleksid mulle jätkuvalt mokkamööda olnud, kui koju minnes poleks riietel seda jubedat tubakahaisu küljes olnud. Just, lilled lõhnavad, toit lõhnab, sitt haiseb, tubakas haiseb. Aga mitte suitsetamisest me ei räägi täna. Hoopiski seesama Jää-äär andis hiljuti oma kontsertuuri raames ühe kontserti ka Jõgeva Kultuurimajas. Vaatamata sellele, et järgmisel päeval oleks saanud neid ka Tartus kuulata, oli vaja auto rattad Jõgeva poole keerata. Kontsertid väikekohtades on alati kuidagi enam mokka mööda olnud, kuid tihti lihtsalt mugavus maksab ning ikka ja jälle leiab end Tartus Sõbramajas või Kontsertimajas või Sadamateatris või mõnes väiksemas saalis jalga muusika rütmis tatsumas. Ning ikka ja jälle on laval Jää-äär või Dagö. Sõpradega või sõpradeta. Jah, aga siiani ei ole õnnestunud veel ühegi plaadi peale ühtegi kõverikku saada. Väga lihtsal põhjusel - pole olnud meeles kunagi riiulilt plaate kaasa krabada. Ja tegelikult isegi nüüd tänada vaid seda, et autoga läksime ja paar plaati kindalaekas juhtusid olema. Rohkem pole vaja, pilt räägib iseenda eest.
Neil päevil, mil ma vahetaks õppimise ükskõik mille muu vastu välja, oleks mul patt pahandada oma väikevenna peale, kellele samuti sõna kool tekitab tagurpidiseid tundeid. Temal aga aastaringselt, minul sesside aegu. Minul on lõpuspurt, temal kõik alles ees. Seega ei tasu väga imestada, kui poiss tahab vähemasti koolivälisel ajal tegeleda kõige muuga ning koolist üldse mitte midagi kuulda. Ja ei saa ju öelda, et ta loll oleks. Ei, üldsegi mitte. Teda lihtsalt ei huvita õpetajate kuiv teooria. Täpselt nagu mindki. Me mõlemad tahame midagi teha. Oma kätega valmis. Aga nii kõrgele, kui tema mõtted lendavad, minu omad tihti ei küündi. Sõna otses mõttes...
Nädala jagu päevade eest kogunesid suured rahvamassid nii Tallinnas kui Tartus. Tallinn, minu jaoks jätkuvalt äärmiselt ebasümpaatse linnana kinnitas end taas kohana, kuhu ma lähen tagumisel juhul. Ausõna, kui oleks mõni lihtsam moodus Soome reisimiseks Tallinnat läbimata, kasutaksin seda kindlasti. Tartu tudeng (ja linnarahvas vist ka) suutis vaatamata Kevadpäevadel kehtivale kuivale seadusele kaine mõistuse säilitada ning kevadest rõõmu tunda. Kunnar Karu on taaskord tõestanud end suurepärase organisaatorina ning minu tänud ka kõigile kaaskorraldajatele, sest ma tean, et teie töö ei ole kerge ning teie palgaks on ju peaasjalikult ainult tegemisrõõm. Nii palju kui ma sel aastal üritustest osa võtsin, sujus kõik veelgi loomulikumalt ja mõnusamalt kui varem. Pühapäeva hommik andis lootust, et saab ehk isegi paadirallil päikest näha, kuid siiski neljas aasta järjest tuli paat vette lükata vihmaootuses (mida siiski õnneks ei tulnud). Enam kui kuuskümmend paatkonda, konkurentsitult suurim publik, 26-kraadine vesi:D ning roosad põrsamaskid. Kui oleks antud auhind kõige rõvedama kostüümi eest, oleks Tina kindlasti üks kandidaat olnud. Peaks ettepaneku tegema. Ehk järgmine aasta. Lestad on muideks väga tänuväärne leiutis ning ligi veerand tundi ´soojas´ vees supeldes ei hakanud kordagi külm ega kuum. Tarmo haud kindlasti ei pahanda, et tema pilt siin minu juttu illustreerib, aga ma ei leidnud paremat pilti ühtedest meie pearivaalidest:) Kadri, sarnaselt Antile (kes ei viitsinud ka väga palju aerudega vehkida) nautis niisamuti niisama olekslemist. Kadri pakkus siiski jõe peal mulle kooki, seega teda ma ei tohi kritiseerida:P Igatahes tuleb ilmselt ka tuleval aastal paadilt tolm pühkida ning aerud vihaseks ajada. Siiski ei olnud paadiralli sugugi esimene kord sel kevadel, mil sai Emajõe vetes käidud. Kaks päeva varem osales Raisk teistkordselt ekstreemspordil. Lõpptulemus tollel võistlusel ei olnudki oluline, sest kõik Raisad võitsid endale koha tünnisauna. Ja sellised võidud loevadki ning teevad kevadpäevad eriliseks. Juba ainult nende hetkede pärast peaaegu et tasub üliõpilane olla.
Kui mul töötuju peale tuleb, ei huvita karvavõrdki, kas väljas särab kõrvetav päike või sajab rahet või keerutab tormine tuul tolmu näkku. Mul on töötuju ja ma tunnen kõike muud trotsides töötegemisest rõõmu. Ja iseäranis suureks venib suu pähe, kui töö tulemus on silmaga selgelt nähtav või käega katsutav. Üks õige eestlase kodu on vist selline, mis ei saa mitte kunagi valmis, sest kui ühest otsast hakkab juba looma, teine ots salamisi laguneb või minetab oma otstarbe või lihtsalt ei ole enam mokka mööda. Ja siis kõik need kevadised aastast-aastasse tööd. Mõnus. Selliselt vaikselt nokitsedes võin end päevadeks täiesti ära unustada. Kevadiste koristustöödega leiab igal aastal ikka ja jälle sellist kraami kuuri alt, mille olemasolu on kas unustatud või millest pole ehk kunagi teadlikki olnud. Jaa. Näiteks üks kilekott. Kilekott nagu iga teinegi, kuid selle sees olid kivid. Needki nägid välja täiesti tavalised kivid. Sellised vähe lapikud ja kirjud. Täpselt parajad lutsu viskamiseks. Näpuotsaga oli jämedamat liiva ka kotipõhjas. Iga normaalne inimene oleks need ehk kusagile augutäiteks ära valanud, aga mul hing ei andnud rahu, tõstsin kõrvale ja uurisin hiljem välja, miks on kivid kotis. Tuli välja, et meie puukuuris oli tükike Hiiumaad. Päris ehedat Hiiumaist kivi. Et need kivid nõnda kaunid on ja ikkagi kaugelt toodud, tuli neile väärikas kodu leida. Tammepuust raami vahele kaks klaasi ja koti sisu takkajärgi. Nüüd ripub omapärane kunstitaies sauna esikus seina peal. Oligi ennist kole tühi sein.
