Siiinineee ja mustt ja vaalgeeeee...

Asjadel ei ole kombeks kuldkandikul meie ette ilmuda. Tuleb vahest end liigutada natukene. Natukesekenegi. Nii natukene, et peaeagu nagu ei liigutakski. Siis kohe teist korda veel. Ja kolmandat.. ja neljandat. Ja nõnda palju kordi järjest saabki juba pikem liigutamine. Veri hakkab liikuma, jume muutub kahvatuhallist tooni võrra roosakamaks. Tunned, kuidas elu hakkab sisse tagasi tulema.
---Ja oledki lauani jõudnud ning telekapuldi kätte saanud ning tuleb ette võtta sama pikk ja vaevarikas tee tagasi diivanile.

Tugitoolisport ei ole õige asi. Vähemalt juhul, kui tugitoolist kaugemale ise ei jõuagi. Olümpiamängud on toredad ja ühendavad maailmarahvaid ning toovad paljudesse pere- ning sõpruskondadesse rõõmu. Poolel maailmal on silmad teleka külge kinni naelutatud ning argimured tunduvad niii kauged ja tühised. Lahe ju. Ainult ehk presidendil on käedjalad tööd täis. Vaja ju ikkagi otsustada, kes on sõbrad ja keda mittekutsumisega solva(ma)ta (jätta). Täna õhtul suruvad taaskord ei-tea-mitmendat-korda presidendi väljavalitud temal kätt, poetavad mokaotsast paar sõna ja lähevad siis kallist šampust jooma. Samas kui piltnikud igast paarist fotomälestuse endale võtavad ja naljahambad üritavad mõelda välja, kes mida presidendile ütles ja mida vastuseks sai. Kehakeelest, näoilmest ja hoiakutest on, mida välja lugeda.
Millegipärast kipun arvama, et täna õhtul ei lenda sugugi niipalju šampusepudelikorke mööda Eestimaad ringi, kui näiteks õhtutel, mil Šmigun ning Veerpalu panid omale kullad taskusse.
Elu näitab, mis tuleb.

Palju õnne, Eesti Vabariik