teisipäev, 17. jaanuar 2006

Tartu - Kummaliste Inimeste Linn


Elu ON. Inimesed ka ON. Teinekord rõõmsad.. teinekord kurvad.. teinekord imelikud. Näituseks juhtusin täna pealt tunnistama järgmist sündmust: Tartu kesklinnas - Kaarsilla Raekoja poolse otsa lähedal on bussi ootepaviljon. Selline klaasis nagu nad siin Tartus ikka on. Ja seal ootepaviljonis oli üks mees. Esmapilgul täiesti tavaline töömees oma täiesti tavapärases sinises töökombenisoons. Lähemale jõudes märkasin, et ta askeldab midagi.. pani endale tossusid jalga. Okei, teinekord endalgi saabas tänaval ära võetud mõne seal sees leiduva ebameeldiva pinnu või tüütu kivikese tõttu. Seega nagu mitte midagi imelikku. Mees tõusis püsti ning tõmbas kapuutsi pähe ning astus otse Vabaduse puiesteele. Ühtegi autot ei olnud liikumas hetkel ning peale selle polnud vaateulatuses ka ühtegi teist inimest märgata. Siis aga nägin midagi, mida minu silmad ei ole veel näinud. Keset tavalist tööpäeva inimtühjal tänaval suurel sõiduteel viskas mees hundiratta ning jalutas nagu muuseas üle muru lähedalasuva maja poole. Jõudes maja veers olevale kõnniteele viskas ta veel ühe ratta... ja siis veel ühe.. ja veel ühe. Ning juba ta oligi nurga taha kadunud.
Sellised inimesed siis heade mõtete linnas.

Mul on juba pikemat aega mõlkunud peas mõte plastiliinimultikast. Sai siis mindud poodi sellesamuse plastilise liini järgi ning poele mitukümmend raha loovutatud ja õnneliku liini omanikuna koju mindud. Kuna samal õhtul oli tarvis teha koolitööd, siis sai hakatudki kohe voolima. Voolisin ja voolisin, kuni kuju võtsid kaks humanoidi. Justnimelt humanoidi, sest nad on inimesele tõesti natukene sarnased. Igatahes sai ideed ammutatud klassikaks saanud Tähesõdade saagast. Eeskujuks "ReinuVader'i" poeg Darth Vader ning Luke "Tähelkõndija" Skywalker. Vatitikkudest valgusmõõgad pihku ning
action võis alata. Hiljem veel teist samapalju (või rohkemgi veel) madistasin photoshopiga ning edasine on juba ajalugu. Oma silm on kuningas ehk siis

1 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Võibolla on see sama mees, keda ma nägin sügisel. Rulaga. Sõitis äärekivini, astus rulalt maha, veeretas selle edasi ja lasi hundiratta järgi.

Tead, ma ei imestaks kui see ongi maailma kõige õnnelikum mees.

17 jaanuar, 2006 23:17  

Postita kommentaar

<< Home