Tere, 2006

Üks aasta on taas ümber saanud. Lõppes taas suure mürtsu ja kärtsuga nagu meite maal viimastel aastakümnetel ikka kombeks. Kui saluutifoobia,-maania kõrvalt mõnel aega jäi, siis meenutati ka möödunut. Ja möödunu on tore olnud, peab mainima. Samas inimestele jäävadki meelde just rõõmsad kogemused ja hetked. Halb ununeb rutem ära ja halba ei taha niikuinii keegi meenutada. Too käib ise painamas. Kui möödunud aastat maailmapildis vaadata, siis tundub kohati, et ma ei taha enam selles maailmas elada. Kuid samas on nii palju, mille nimel tasub pingutada ning vaeva näha. 2005. aasta tõi mulle mitu uut sõpra. Ma loodan, et nad tulid, et jääda. Ka tõi see aasta mulle uue kodu ning süvendas minu armastust oma kaasa vastu. Oleks liiga ebaaus, kui ma hakkaksin kurtma oma elu üle, sest tegelikult on mul KÕIK olemas, mida inimene võib tahta. Ma elan head elu ja kui vahest hakkavad mured üle pea kasvama, siis tuleb aeg maha võtta ning veeta mõni hetk sõprade ning lähedaste seltsis. Sest kui nemad ka ei suuda aidata, siis ei suuda seda miski.
Seega pean ma tänama kõiki, kes peavad mind oma sõbraks ja kes on mind toetanud ning erilised tänud Liisile, kes on mind ära kannatanud, rasketel hetkedel tagant utsitanud ning olnud igati toeks.
Siinkohal teile kõigile sisukat ning ettevõtlikku uut aastat.
Ning killuke päikest teie südametesse.

Hüvasti, 2005!
Tere, 2006!