Ei saa Ei või Ei taha Ei viitsi Viimased päevad on möödunud "suurepärasuse" tähe all. Sessile sai pandud ametlikult ja mittepidulikult punkt. Kuigi ei saa öelda, et pidu ei oleks olnud. Lihtsalt see ei olnud tähistamaks edukat sessilõppu, kui hoopiski oli tegemist jõulupeoga. Natukene küll hiljaks jäänud, aga sauna tehti, salatit söödi ning kinki saadi ja jagati. Nalja ka tehti ning isegi lumesõda sai maha peetud. Et aga järgnevatel päevadel oma aega arukalt sisustada, tuli ette võtta paar projekti, millest huvitavaimaks kujunes senisest suurimamahulisim savimultika tegemine. Materjalid on nüüd "linti võetud" ja ees ootab pikk ja keerukas töötlus ning montaaz ja helindamine. Sisust ehk niipalju, et peaosades on sedapuhku taaskord Darth Vader ning uustulnukana võlur Gandalf. Üks üllatuskülaline ka;) Nõndaks siis. Aegajalt mõjub päris rahustavalt vanades asjades tuhlamine. Täna võtsime ette oma kunstiande. Ja et andes otseselt ei saa ilmselt sorida, siis tuli ette võtta kõik paberile ja kartongile maalitud-kleebitud-kraabitud kunst. Ehk siis algklasside tööõpetuses tehtu. Lausa üllatav, kuidas lapsena nägid maailma hoopis teistmoodi. Või ehk siis lapse käsi lihtsalt ei olnud veel nii vilunud tegemaks piisavalt sirgeid sirgeid või kõveraid kõveraid. Aga tegelikult võiks suurem osa neist piltidest võistelda tänapäeva moodsa kunstiga, mida kunstiinimesed kõrgelt hindavad ja võhikud aja-, raha- ja inimressursside raiskamiseks peavad. Nii mõnegi pildi võiks ära raamida ning seinale panna.. Aga äsjatehtud remont ning uus tapeet ei lase lihtsalt seina naela lüüa... nõnda jäävadki need pildid taas tolmu koguma ning järgmist dekaadi ootama, et siis ehk juba veelgi suurema eufooriaga avastada taas endas laps ning tunne haarata jälle kord pintsli järgi.
Elu on just nii kummaline kui meile meeldib seda kummaliseks mõelda ning elust kummalisemate unenägude nägemine ei tee reaalsuse ning ebareaalsuse vahel vahet tegemist lihtsamaks mitte grammigi. Mõte. Positiivne. Saan Võin Tahan Äkki isegi viitsin.. Äkki
Ma ei vaata telekat. Lihtsalt ei tunne, et pean istuma igal õhtul elutoas suures tugitoolis ning õhtu otsa vaatama pisikesest kastist vastu kumamas saateid, mis ei paku mulle suuresti mitte mingisugust huvi. Seda enam, et kui seal isegi vahest tuleb mõni filmi, mis mulle ehk tõesti ka huvi pakuks, siis suure tõenäosusega olen seda juba kinos või digitaalsel kujul nautida saanud. Siiski vaatamata telerivaenulikkusele juhtub kord kuus ikka pult kätte ning võimalus need kolm kanalit läbi klõpsida. Ühest tuleb tõsielusari, teisest seebiooper, kolmandast lahatakse mõnda mõttetut probleemi või näidatakse halba USA filmi (järjekord ei ole üldsegi vastavuses kanalinumbritega). Siiski juhtusin hetkeks ETV kanalilt kuulma tuttavat häält. Lugemas saatetutvustusi. See ei olnud mingi suvaline hääl, vaid väga rahustav ning sellise seletamatult mõnusa kõlaga. Me oleme teda harjunud ehk rohkem kuulma raadiost laulmas "...ma aasal niidan maasikaid ja laulan vaikides...". Selliseid asju on tore avastada. Ning kuigi ma üksvahe ei arvanud ETV-st kuigi hästi, on asjad muutumas paremuse poole, sest just meie ainus riigikanal on see, kust tuleb ka tõsiselt häid filme aegajalt. Igatahes Saatpalu häält on alati hea kuulda ning kui kunagi peaks juhtuma, et arvuti hakkab oskama inimkeeles suhelda arusaadavalt, siis minu arvuti hakkaks olema suure tõenäosusega just Saatpalu Lauri häälega. Võibolla ka isegi auto:) Lauri Saatpalu uusim (julgen arvata, et avalikkuseni pole hetkel ühtegi uuemat jõudnud) lugu, Muusik, mängib juba ei tea mitmendat korda. Ja isegi vaatamata võibolla natuke ebaharilikumale keelekasutusele on Muusik väga dagölik Dagö lugu. Joonistatud mees tõotab tulla eelneva loominguga vähemalt sama hea. Kui mitte parem.
Et igasugused beibed ja blondiinid, kes te seda lehte kindlasti samuti suure huviga loete(:S), ka sellest jutust aru saaksite, siis eelnev lõik ka teile arusaadavas keeles.
laury aamh.. zaatpalu uuzim ( julgen arwata , 2t nagu awalikqz2ny p0lee h2tk2l üht2gy uu2mat jõudnud ) :$ lugu , muuzik , mängib juba yyy! 2y tea mitm2ndat k0rda . ja iz2gy waatamata :D:D:D wõib0lla natuk22 ebahariliqmalee yyy! keelekazutuzelee 0n muuzik wäga dagölik dagö eee.. lugu . kammoon j00niztatud meez kammoon tõ0tab tulla 22ln2wa l00minguga wähemalt zama ici hea . ici qy mitt22 parem . :D:D:D:D:D:D :D:D:D:D:D:D
Et ma eelmise sissekande ajaks ei olnud veel pilte kaamerast arvutisse laadinud, siis alles nüüd lisan juurde ka pildi sellest "maailma kõike õnnelikumast mehest".
Elu ON. Inimesed ka ON. Teinekord rõõmsad.. teinekord kurvad.. teinekord imelikud. Näituseks juhtusin täna pealt tunnistama järgmist sündmust: Tartu kesklinnas - Kaarsilla Raekoja poolse otsa lähedal on bussi ootepaviljon. Selline klaasis nagu nad siin Tartus ikka on. Ja seal ootepaviljonis oli üks mees. Esmapilgul täiesti tavaline töömees oma täiesti tavapärases sinises töökombenisoons. Lähemale jõudes märkasin, et ta askeldab midagi.. pani endale tossusid jalga. Okei, teinekord endalgi saabas tänaval ära võetud mõne seal sees leiduva ebameeldiva pinnu või tüütu kivikese tõttu. Seega nagu mitte midagi imelikku. Mees tõusis püsti ning tõmbas kapuutsi pähe ning astus otse Vabaduse puiesteele. Ühtegi autot ei olnud liikumas hetkel ning peale selle polnud vaateulatuses ka ühtegi teist inimest märgata. Siis aga nägin midagi, mida minu silmad ei ole veel näinud. Keset tavalist tööpäeva inimtühjal tänaval suurel sõiduteel viskas mees hundiratta ning jalutas nagu muuseas üle muru lähedalasuva maja poole. Jõudes maja veers olevale kõnniteele viskas ta veel ühe ratta... ja siis veel ühe.. ja veel ühe. Ning juba ta oligi nurga taha kadunud. Sellised inimesed siis heade mõtete linnas.
Mul on juba pikemat aega mõlkunud peas mõte plastiliinimultikast. Sai siis mindud poodi sellesamuse plastilise liini järgi ning poele mitukümmend raha loovutatud ja õnneliku liini omanikuna koju mindud. Kuna samal õhtul oli tarvis teha koolitööd, siis sai hakatudki kohe voolima. Voolisin ja voolisin, kuni kuju võtsid kaks humanoidi. Justnimelt humanoidi, sest nad on inimesele tõesti natukene sarnased. Igatahes sai ideed ammutatud klassikaks saanud Tähesõdade saagast. Eeskujuks "ReinuVader'i" poeg Darth Vader ning Luke "Tähelkõndija" Skywalker. Vatitikkudest valgusmõõgad pihku ning action võis alata. Hiljem veel teist samapalju (või rohkemgi veel) madistasin photoshopiga ning edasine on juba ajalugu. Oma silm on kuningas ehk siis
Inimese lollusel ei ole ikka mitte mingeid piire. Kohe kindlasti mitte. Kui inimene uksest sisse astub, siis eeldatakse, et ta vajutab ka ukselingi alla. Mitte ei hakka läbi ukse kõndima. Nagu mina seda täna üritasin. Uskuge mind, see ei õnnestu. Isegi parima tahtmise juures. Kui te just Jean-Arnold "Terminaator" McStallone ei ole. Mida te ilmselt ei ole. Et siis läbi ukse minemiseks kasutage ukselinki, et avada uks ja sealt seejärel alles siseneda või väljuda või mis iganes teil ka plaanis ei ole.
Miks on nõnda et parem on parem ja vasak on halvem ehk siis pahem. Ja ainult mitte eesti keeles ei ole see nõnda.. Right tähendab ju ka õiget. Ning left lahkuma või maha jätma, ehk siis midagi negatiivsemat. Ja ka soome keeles on parem oikea, mis tähendab ka õiget. Ehk siis kas keegi suudaks rahuldavalt ära seletada, miks on see nii?
Ning Stargate SG-1 püsib konkurentsitult minu lemmiksarjade edetabelis auväärsel esimesel kohal. Jack O'Neill on lihtsalt veel kordades parem tegelaskuju kui MacGyver. Sellest kunagi ehk lähemalt. Ent väikese vahega järgnevad väga tihedalt rebides Tuvikesed ning Simpsonid. Kaks ameerika musterperekonda. Nii sarnased ent samas nii erinevad. Kuid siiski vastupandamatult naljakad. Naer on terviseks. Naerge rohkem, mu sõbrad. Naerge südamest. Naerge nii, et pisarad silmis. Sest elu on naljakas.
On see nüüd ilmast või sellest, et pean õppima hakkama või veel millestki muust, aga mind vaevavad täna väsimus ja tüdimus ja absoluutne teotahte puudumine. Tund aega ühe koha peal istumine ja teist kohta vaatamine tundub täiesti mõistlik tegevus olevat. Äraütlemata kehv olukord.
"Valitsust tuleb sundida lõpetama lindude rändamine, ei mingeid rändeid enam, las jäävad sinna lõunasse, tuleb maha lasta kõik linnud, üles rivistada kõik meie mehed, sõjavägi Sotšist Krimmini, kõikvõimalikud lindude ülelennud peavad jääma sinna, kust algavad". Kas see on normaalse inimese jutt? Nõnda kõneles sm Žirinovski, kes lubas kõik rändlinnud surnuks ära tappa:S Meenutab NLiidu poliitikat, kus lubati jõed panna tagurpidi voolama ning päike panna ainult ühe kuuendiku maakera peale paistma (teadagi millise kuuendiku). Väidetavalt ressursside puudulikkuse tõttu jäid neil tollased plaanid siiski katki:S Aga kole kehv lugu oleks, kui aetaksegi kevade hakul püssimehed viimset kui lindu maha laskma. Kas tõesti saab olla nii lühinägelik ja loll? Mina isiklikult loodab, et ei saa. Aeg teab paraku paremini seda vastust.
Teinekord leiab veebis ringi kolades sellist, mis ajab ühte pidi naerma, teist pidi nutma. Näituseks üks http://finsoft.city.ee/?d=Ratelog#bottom selline lehekülg. Ehk siis üks tüüp, kes nimetab end FinSoftiks, tegi väikese katse. "Rates olin realistlik hindaja, hindasin enamusi kasutajaid hinnetega 4-5, harvemini 3,2 ning väga harva hindega 1 , seitsmeid panin väga tihti (boonuspunkte polnud kunagi üle) ning lisaks ei sõimanud ega solvanud kunagi kedagi, üldiselt ei kippunud teiste pilte isegi kommenteerima, profiilis oli ära toodud väga üksipulgi milliseid pilte ma halvemini hindan ja miks, siin on siis kogu kuidas inimesed objektiivsest hindamisest arvavad..." Nõnda ta siis hindas reitikontoomanikest vastassoo kodanikke (ehk siis naisi). Rate.ee enda statistikast lugesin välja vaid, et naisi on kasutajate hulgas 51% ning mehi 49%. Keskmise vanuse kohta ma suurt teada ei saanud, kuid julgen pakkud kusagile 16-17 kanti. Nõnda FinSoft siis hindas inimesi nii nagu ta hindas ning inimesed avaldasid arvamust tema hindamise kohta järgnevalt: *** krdi pedofiil.. mix sa mulle 3 panid?ma just yritan sin topis ylespoole saada..a sina sittusid mu 12 http://www.rate.ee/users/crizzu54 *** TYRA J2LLE SA LAMMAS SITTUD MU SKOORI T2IDS....K2I NAHHUI ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! ! http://www.rate.ee/users/BabyPink *** mine putsi kuradi pervar http://www.rate.ee/users/Must-Panthera *** pane põlema ennast ome ühtetega... jaaaaa.....ma ei oleks selline...aga mul oli mega hää skoor aga nyyd daaa äge kyll fuck you and have nice day.... http://www.rate.ee/users/vahukommike *** TÄNAN SIND SITAKAS ... http://www.rate.ee/users/tydruk006 *** NO, MINE PUTSI MEES....VAATA, MILLINE SA OLED:s http://www.rate.ee/users/DreamyLiiz
Siin siis kõigest mõned näited noorte eesti naiste kõnepruugist, sõnavarast ning mõttetegevuse(tuse)st. Sellest on paganama kahju. Ning terve rate.ee on selliseid täis. Nende jaoks on see reaalsus. Mõni satub masendusse ja mõtleb enesetapu mõtteid või lubab kandid kallale saata, kui keegi talle ühe paneb. Ükskord tuleb see päev, mil keegi tõesti end "1" pärast ära tapab või vähemalt proovib seda. Võibolla siis saavad meite lapsevanemad aru, et rate.ee ei ole mõeldud kasvavale lapsele. Tegelikult ei ole see üldse mitte kellelegi mõeldud. Reitipeded seebiks
Et siis sellised teemad täna.. Järgmisel korral ehk juba midagi rõõmsamat:D
Üks aasta on taas ümber saanud. Lõppes taas suure mürtsu ja kärtsuga nagu meite maal viimastel aastakümnetel ikka kombeks. Kui saluutifoobia,-maania kõrvalt mõnel aega jäi, siis meenutati ka möödunut. Ja möödunu on tore olnud, peab mainima. Samas inimestele jäävadki meelde just rõõmsad kogemused ja hetked. Halb ununeb rutem ära ja halba ei taha niikuinii keegi meenutada. Too käib ise painamas. Kui möödunud aastat maailmapildis vaadata, siis tundub kohati, et ma ei taha enam selles maailmas elada. Kuid samas on nii palju, mille nimel tasub pingutada ning vaeva näha. 2005. aasta tõi mulle mitu uut sõpra. Ma loodan, et nad tulid, et jääda. Ka tõi see aasta mulle uue kodu ning süvendas minu armastust oma kaasa vastu. Oleks liiga ebaaus, kui ma hakkaksin kurtma oma elu üle, sest tegelikult on mul KÕIK olemas, mida inimene võib tahta. Ma elan head elu ja kui vahest hakkavad mured üle pea kasvama, siis tuleb aeg maha võtta ning veeta mõni hetk sõprade ning lähedaste seltsis. Sest kui nemad ka ei suuda aidata, siis ei suuda seda miski. Seega pean ma tänama kõiki, kes peavad mind oma sõbraks ja kes on mind toetanud ning erilised tänud Liisile, kes on mind ära kannatanud, rasketel hetkedel tagant utsitanud ning olnud igati toeks. Siinkohal teile kõigile sisukat ning ettevõtlikku uut aastat. Ning killuke päikest teie südametesse.
