Issand türben

Teinekord on ikka nii hea vaadata filmi, mis ei eelda Sinult mitte mingisugust ajutegevust. Võib-olla isegi üldse aju olemasolu. Midagi sellist, kus Sa ei pea ootama pool tundi, et teada saada, kes on kes, sest see ei olegi oluline. Sest juba selle esimese poole tunni jooksul on pooled tegelased oma otsa leidnud. Tavaliselt väga vägivaldse. Või jabura. Või vägivaldselt jabura.
Näpuotsaga huumorit, tagaajamised teedel ning igal pool mujal, kõvasti tulevahetust, tulevahetust autodest tagaajamiste käigus, plahvatusi, plahvatusi keset tagaajamist, plahvatusi keset tagaajamist, tagaajamist keset tulevahetust, ja selle kõige vahel nalja visates ning - loomulikult - enda järel maa varemetes ning leekides maha jättes. Muidugi vanad head mano a mano rusikavõitlused kuuluvad ka asja juurde. Nagu ka kohustuslik killuke romantikat ning võib-olla ka natukene poolpaljast naiseihu, sest tegemist on siiski mehepoegadele mõeldud madinafilmiga, mis ei eeldab null-ajutegevust, vähemalt 5 plahvatust minutis ning palju katkiseid autosid ning külm- ja tulirelvi. Ja mootorsaage võib-olla ka.
Kõige parem on muidugi selliste filmide juures see, kui nad teavad, mida nad teevad - ehk siis tobedat suurtele väikestele meestele mõeldud jaburat äksjonit. Ning kui pahalaseks on valitud alati-hea Robert Patrick, siis peab olema tegemist väga hea halva filmiga. Eriti kui filmi peategelane arvab, et on Terminaator, kes ei tea, et ajab taga T-1000.
Jaa. Guilty pleasure.

Sünnipäevad on täiesti ülehinnatud. Mulle meeldib kingitusi saada ka ülejäänud 364-l päeval aastas.

Natuke kummaline, et meie poolteise aastase Austraalias olemise parimad kogemused ja mälestused ei olegi Austraalias kogetud ja mällu mälestusteks mäletatud. Hoopiski sai seda tehtud Uus Meremaal. Mitte, et Austraalia oleks pettumuse valmistanud. Lihtsalt Uus Meremaa üle ootuste meeldivalt üllatas.
Just. Poolteist aastat. Üks ja pool. See tähendab, et juba kuus kuud tagasi pidime kodus olema. Aga plaanid on selleks, et neist mitte kinni pidada. Samas kui pole plaani, siis pole ka millesti kinni pidada ning see ongi parim plaan. Teinekord küll tundub, et ei oleks paha omada plaani. Aga nii palju seadusi ütleb, et asjad niikuinii plaanide järgi ei käi ning plaanil endal on ka ükskõik, sest teda ei pea sünnipäeval keegi meeles.

Mandariinid ning külm. Justament. Need ongi jõulud. Kui need kolm on juuni alguses, kas siis on jõulud liiga hilja või liiga vara?

Teinekord mulle tundub, et ma tõesti tahaks mõnel mandariinil kaela kahekorra väänata. Aga neil ei ole kaela ning pealegi maitsevad nad nii kuradima head, et lihtsam on neile lihtsalt hambad sisse lüüa. Aga Liisi sai vähemalt mis tahtis. Kui eksootiliste viljadega toimetamine on muidugi see, mida ta tahtis. Ja muidugi see, kas mandariinid ja apelsinid ja sidrunid eksootilised on, on ka vaieldav. Siinpool maakera tundub kõik teispool maakera eksootilised tundunud asjad palju vähem eksootilised. Ja vastupidi. Lumi on siin eksootiline näiteks. Eesti sokolaad ka. Samas midagi erilist on tõesti selles, kui astud oma karavanist välja, nopid kohe ukse tagant peotäie mandariine ja sööd end mandariiniks. Jaa. Kodus seda teha ei saa.