Üks sõna on parem kui tuhat pilti

Terve meie Austraalia-reis põhineb ühel ja ainult ühel plaanil - plaani pole. Hommikul pistad sõrme suhu, tõstad käe üles ning vaatad, kuhu suunas tuul puhub. Ning lähed täpselt vastupidises suunas. Nõnda võib peaaegu kindel olla, et hommikul ei tea, kuhu õhtuks jõuad. Mitte et see üldse oluline olekski. Kuigi peab mainima, et need vähesed korrad kui Sa tead, et õhtul ootab ees voodi puhaste linadega ning meeldiv soe õhtusöök, siis päev tundub kohe kuidagi värvilisem. Samas ei või selles kunagi kindel olla.
Umbes natukene rohkem kui kaks nädalat praegusest päevast tagasi helistas Anti ja küsis küsimuse, mida ma teadsin juba ammu oodata tulevat, kuid mis siiski tuli kuidagi ootamatult.
Loetud tunnid hiljem olid meil Uus Meremaa lennupiletid taskus. Ja loetud päevad hiljem olime Brisbane lennujaamas ning ootasime seda lendu, mille piletid meil jätkuvalt taskus olid.
Täpselt sama hea nagu on hea teada, et õhtul ootab Sind ees voodi puhaste linade ja sooja söögiga, on hea ka teada, et keegi ootab Sind võõral maal lennujaamas vastas. Meie õnneks ei olnud seekord meie need, kes teisi ootasid, vaid teised need, kes meid ootasid. Ja neil oli auto. Ja kell oli peaaegu kesköö. Ning nii hea oli teada, et ei peagi lennujaama põrandal, mis vaatamata sellele, et on kaetud vaibaga ja millise ümber leidub küllaliselt õdusaid nurgakesi, millistes end seina najal enam-vähem mugavasti magama saaks heita, magama. Paraku ei oodanud meid ka ees ei voodid ega soe õhtusöök.
Esimene päev Uus Meremaal sai olema õige lühike. Kõigest pool tundi kui täpne olla. Ja sai tegelikult lausa esimesest päevast otse teise päeva üle mindud. Päris mitme tunni jagu. Umbes nii palju, et end Christchurchist (enam tobedamat nime ei oskaks ma küll ühele linnale välja mõelda) autoga välja liigutada ning esimesel puhkealal telk püsti panna.
Muidugist öö pimeduses me ei teadnud, mida me teeme ning öösel sai suure ehmatusega üles ärgatud, arvates et rong kohe meie telgist läbi sõidab. Hommikuvalges näevad asjad ikka teistsugused välja ning nii tore ju, et oskasime end sättida raudteest vaid loetud meetrite kaugusel laagrisse.
Lisaks tuli välja, et auto oli viinud meid linnast lõunasse. Ei olnud me päris selle tee peal, millise peal me oleks tahtnud olla, kuid tihti tundub seal eemal hoopis parem kui siin samas. Ja mäed olid ka seal eemal palju suuremad ja uhkemad. Palju uhkemad kui meie vahetus ümbruses, kus ei olnudki mingeid mägesid ning ausalt öelda poleks osanud aru saadagi, kas sõidad Eestis või Uus Meremaal. Ainult kui kaugel taamal, seal kus kõik tundub ilusam ja uhkem olevat, ei oleks olnud uhkeid ja lumiseid mäetippe paistmas.
Et meil suure plaani järgi ühtegi konkreetset plaani ette polnud nähtud, tuli liikuda taas tuulele vastupidises suunas. Aga kuna meil ei olnud õrna aimugi, kust suunast tuul puhub, tuli minna sinna, kuhu auto läks. Ehk siis sinna, kuhu Anti autorattad roolis. Ehk siis lõunasse.
Ehk siis edelasse kui päris täpne olla. Edelas ei olnud üldsegi paha muideks. Need samad mäed, mis ennist tundusid nii kauged ja kättesaamatud, said nüüd päris lähedasteks ning peaaegu kättesaadavateks. Ja nende mägede vahel olid ilusad järved. Tekapo ja Pukaki olid nende nimed. Ja ilusad olid nad tõepoolest. Ja sinised. Hästi sinised. Ning tuul puhus kõvasti üle nende järvede. See kõik nägi tegelikult välja natukene nagu Vooremaa, kus pikkade voorte vahel on sama pikad järved. Ainult Vooremaal ei ole vesi nii sinine ning mäed ei ole ka nii kõrged ja üldsegi tundub Vooremaa päris lauge ja madal ja vähem maaliline selle kõige kõrval. Üldsegi mitte vähem ilus, vaid vähem maaliline. Ehk.
Pukaki järve põhjatipus oli üks kõrge mägi. Lausa nii kõrge, et tipp oli pilvedes peidus suurema osa ajast. Tegelikult olid ka madalamad tipud suurem osa ajast paksu udu taga. Vihma sadas ka. Ent vaatamata sellele, et päris mäe tippu ei näinud, sai aru, et tegemist on väga kõrge mäega. Tegelikult kõige kõrgemaga, mida minu või ma julgen arvata, et ka minu kaasreisijate silmad on oma senise elu jooksul näinud. On see ühtlasi ka kõige kõrgem mäetipp mida need Uus Meremaalased, kes kunagi oma kodumaalt ei ole lahkunud, on näinud. Seal samusel mäejalamil me ka oma telgi tuult ning vihma trotsides üles panime ning öö veetsime.
Sedapuhku ei olnud hommik õhtust targem. Vähemalt selle koha pealt mis puutus mägedesse ning sellesse tihedasse valgesse udusse, mis neid ümbritses. Kui üldse midagi oli muutunud, siis see udu oli hoopis tihedamaks muutunud ning allapoole kolinud. Seekord ei olnud tarvis väga enda pead vaevata mõttega, kuhu edasi minna, sest ainuke tee viis tagasi lõunasse piki Pukaki kallast. Viis Queenstown'i.
Uus-meremaalased väidavad, et nemad leiutasid bungy. Paljud inimesed väidavad üldse paljusid asju. Kui juba palju palju aastaid enne neid ei oleks Vanuatu pärismaalased endale vääte jalgade ümber sidunud ning kõrgetest tornidest alla heitnud, siis võiks neid ehk isegi uskuda. Muidugist väädid ei veni just teab mis palju ning paljud noored mehed tegid endale - tõestades hüpates, et nende näol on tegemist mehega - ilmselt haiget. Väga palju haiget.
Ei saa päris väita, et moodne kummi-hüpe 100% ohutu oleks. On olnud juhuseid, kus kumm on liiga pikk olnud ning hüppaja on kohtunud maaga. Väga kiiresti. Liiga kiiresti. Samas kui Sinu all on vesi, võib sellest leida natukenegi lohutust. Muidugi eeldusel, et selle vee all väga madalal ei ole hunnikuid teravaid kive. Või krokodille.
Inimestele on meeldinud juba iidsetest aegadest saati end üle kõrge serva alla heita ning tunda seda tunnet, mida saab tunda ainult siis kui end kusagilt kõrgelt alla heidad. Ja moodsale inimesele meeldib ka seda kõike teha. Aga moodne inimene teeb seda moodsalt. Moodne inimene ei ripu väädi otsas ning ei visku kõrgelt alla lootuses, et väät on just paraja pikkusega või et see väät üldse tema raskusele vastu peab. Ning et see tal jalgu otsast ei rebi. Moodne inimene punub tuhandetest pikkadest peenikestest kumminiitidest jämeda kumminööri ning viskub alla selle otsas. Pea ees. Selg ees. Jalad ees. Kanuu sees. Ja tunneb seda tunnet, mida ainult need tunnevad, kes end gravitatsiooni helladesse kätesse on andnud.
Sellel päeval me ei hüpanud. Läksime hoopiski Queenstown'i. Ja uurisime, kus hüpata saaks. Uurisime seda ka, kus oleks võimalik suured seljakotid seljas ilusate ja kõrgete mägede otsa end oimetuks ronida. Et siis poolsurmas sealt alla vaadata ja kõike seda ilu nautida. Nad ei teadnud. Küll aga teadsid nad kedagi, kes teavad. Ning selle teadmisega võis end rahulikult Wakatipu järve kaldale laagrisse seada.
Kolm ööd Uus Meremaal. Kolm ööd telgis. Neist kaks järve kaldal. Mägede vahel. Karges sügiseõhus.
Kawaru sild Queenstown'i külje all peab end moodsa bungy sünnikoduks. See ei ole kõige kõigem koht ehk kogenud bugy hüppajale. Ja kohe kindlasti ei ole see kõige kõrgem hüpe. Tegelikult on see lausa madal oma 43 meetriga. Küll aga on see koht kõige esimene. Kõige esimene, kus raha eest igaüks hüppama sai. Igaüks, kel käed jalad küljes ning vanust rohkem kui.. Rohkem kui 10, sest 10 on kõige noorem hüppaja, kes seal on hüpanud. Kui 94 oli kõige vanem. Või oli see 93.
Mul ei tulnud kordagi pähe, miks ma siin olen, kui ma seal olin. Seal üleval. Ja sealt alla vaatasin. Ega Sulle palju aega ei anta ka. Sest siis Sa hakkad mõtlema ning see ei pruugi hästi lõppeda. Järgmisel hetkel olid juba teel alla. Ja järgmisel põlvedeni vees. Pea ees. Värskendav oli.
Mis Liisi peas toimus seal üleval olles, enne hüpet, seda peab Liisi käest küsima.
Küll aga võis nii mõnegi teise hüppaja näost lugeda, mis nende peas toimus. Tundub, et nemad mõtlesid, miks nad seal üleval on. Ning see ei olnud just kõige parem mõte.
Taas lõunasse. Järgmine väikelinn. Järgmine järv. Järgmine öö telgis.
Sedapuhku küll Family Park'is. Ja seal oli saun. Ei ole tarvis mingit geeniust, et pakkuda, kes sellest kõige enam pöördesse läks. Tegelikult oli see vist üldse üks parimaid Caravan Park'e, kus me oleme end ajutiselt majutanud. Ehk siis telgitanud. Ning vaatamata sellele, et pool sauna elektrikerisest ei tahtnud kuidagi kuumaks minna, oli siiski meeldiv ning kosutav. Ja sellele kõigele aitas kaasa tõsiasi, et järgmisel hommikul ärgates oli maa härmas. Ja telk oli härmas. Telgiukse sai lahti lükata nagu päris ukse hingedel.
See päev oli see päev, mil talv algas. Ja esimest korda poolteise aasta jooksul tuli kodune tunne peale. Selline tõsiselt õige kodune tunne. Mitte selline liba kodune tunne, mis mind Austraalia mägedes valdas. Ning mis tollal ajas asja ära lihtsalt sellel põhjusel, et midagi paremat polnud võtta.
Järgmised päevad olid erinevalt eelmistest suhteliselt läbimõeldud tegevuskavadega. Üks päev mäkke. Üks päev mäel. Üks päev allamäge. Üks päev laeval. Pool päeva veel laeval. Ilusad mitu ja pool päeva olid.
Sõitsime hommikul Te Anau'st välja. Lõunasse.
Mitte väga kaugele lõunasse. Kotid olid varahommikul juba pakitud. 67 km ootas käimist. Ja need on kohe kindlasti kõige ilusamad 67 km, mida mina oma elus olen ühe jutiga maha käinud. Muidugist ei ole ma varem kunagi 67 km ühe jutiga käinud, aga see ei olegi oluline. Kõige ilusamad olid nad vaatamata sellele. Kes ei usu, need on uskumatud.
Lisaks kõige pikemale vahemaale, mida ma olen oma elu jooksul ühe hooga maha käinud, sai ka kõige kõrgemale mindud. Ei mäletagi kui kõrgele täpselt. Aga päris kõrgel oli see küll. Poolteist km või nii. Siinkohal ma ei oska rohkem midagi asjalikku nende mägede kohta öelda. Mitte, et midagi poleks öelda, vaid ma lihtsalt ei oska. Vaadake parem pilte ning saate palju parema ülevaate.
Viimane päev mägedes läks allamäge. Sellepärast et.. no mäest alla läks. Kott oli ka juba gramm kergem, kuna omajagu oli sealt nahka söödud. Ja allamäge on ikka kergem minna ning keegi väga ei kurtnud, et nad enam ülesmäge ei saa minna. Mäe jalamil veetsime viimase öö Manapouri järve kaldal. Ning kolmandat ööd järjest magasime telgis. Ning kolmandat õhtut järjest tegime üles tule. Ning kolmandat õhtut järjest oli meeldiv ning tuli tõdeda, et elu on tõestigi ilus.
Neljanda päeva hommikul tuli koera sabast kergelt üle astuda ilma koera ärritamata, oma suured seljakotid seljast visata ning end kõige selle ilu nautimise eest premeerida. Ja mis on veel parem viis end looduse nautlemise eest premeerida kui veel kaunimat loodust nautida. Ilma raskete seljakottideta. Ja tohutu õhtusöögiga. Ja puhaste linadega voodiga.
Doubtful Sound ei ole üldsegi sound. On hoopis fjord. Uus Meremaa fjordid on fjordid nagu Norra fjordidki, kuid ma ei saa päris kindlalt öelda, sest ma ei ole kunagi Norra fjordides käinud. Küll aga tekkis vastapandamatu isu peale Uus Meremaa fjorde nähes leida põhjus ühel päeval ka Norra fjorde külastada. Mõned ütlevad, et Milford Sound, mis on üks teine Uus Meremaa fjordidesse kuuluv valesti-nimetatud fjord on palju ilusam kui Doubtful sound, kuid ma kipun arvama, et paljud neist ütlejatest ei ole ka Doubtful Soundis käinud. Või kui ongi, siis oli seal väga paha ilm ja nad peitsid end kõik see aeg kajutis patja kallistades.
Samas on väike võimalus, et neil on õigus.
Igal juhul võib seda õhtud ning sellele õhtule järgnevat hommikut pidada parimaks õhtuks ning sellele järgnenud hommikuks üle väga-väga pika aja. Vähemalt üle paari aasta. Tõenäoliselt üle palju pikema aja. Kuid kõik head asjad saavad otsa. Ja tavaliselt seda kiiremini, mida vähem Sa seda otsa ootad. Ja kuigi ma väga üritasin lõpu peale mitte mõelda ja ammugi ma seda ei oodanud, ta siiski saabus.
Samas sama kindlalt kui iga asi leiab ükskord oma otsa, saab peale seda otsa alguse midagi uut. Millel on oma ots, mis samuti ükskord otsa saab, kuid millise ja käesoleva hetke vahele jääb veel nii mõndagi näha/teha. Nõnda oligi meie Uus Meremaa otsani jäänud ainult mõned päevad. Kuid nii palju veel teha/näha. Ning sugugi ei aita kaasa teadmine, et ükskõik kui palju aega või raha Sul ei ole, kõik ei jaksa nii ehk naa. Siiski me pidime vähemalt üritama anda endast parim, et seda siiski teha ning kuna väga kaugele lõunasse enam ei olnud võimalik sõita, keerasime autorattad kakku ning seejärel lausa itta. Järjekordne öö vee ääres. Sedakorda soolase vee ning ilma lõkketa. Lihtsalt ei olnud midagi, millele tuld otsa panna. Ning voodi kõige linadega oli taas taandunud telgiks ning magamiskotiks. Kuid uni oli vaatamata sellele hea. Kui mitte lausa veider. Mitte, et kõik mu unenäod veidrad ei oleks, vaid hoopiski teisel põhjusel sedakorda. Nimelt oli Karin mu unenäos. Ka see ei ole iseenesest midagi tavatut, sest on ta mind unes varemgi külastanud. Küll aga oli see tavatu, mida Karin tegi seal. Mitte et seegi tegelikult tavatu oleks. Karin ostis sokolaadi koostisosiseid. Et küpsetada sokolaadiküpsiseid. Ja tal oli neid osiseid tarvis nõnda palju, et lausa mitmekümne kilo jagu ning talle lubati nad koju kätte saata. See kõik on väga Karini moodi ning kui me ei oleks järgmisel päeval Dunedin'is otsustanud Cadbury sokolaadivabrikusse tuurile minna, poleks see unenägu olnud väga veidram minu teistest veidratest unenägudest.
Mina ise ostsin ka sokolaadi koostisosi. Näpuotsaga. Neid kõige paremaid.
Selle päeva õhtul, kui mine nimetet linnas sokolaadivabrikus nimetet sokolaadivabrikus käisime, läksid meie teed Anti ja Kariniga ajutiselt lahku. Meil ei olnud enam raha ning neil oli ainult natukene rohkem kui üldse mitte midagi. Ning nad tahtsid selle natukese veel siia jätta.
Meie tahtsime veel mägedes ronida. Ja mina sain midagi, mida ma ammu enne seda tahtsin. Ja hästi palju seda sain. Lausa nii palju, et mõneks ajaks peaks kohe küll olema. Uus mägi ootas vallutamist ning vallutatud ta saigi. Peaaegu.
Nimelt jäime teistest maha Mt Somersis. Öö veetsime mäejalamil ning enne pimeduse saabumist käisime veel vanu ja hüljatud söekaevandusi kaemas. Tegelikult kaevandusi ei näinudki. Ainult sissekäik ning palju musta pinnast ümber selle. Ning tund aega mäkke ning sealt alla ronimist.
Hommikul aga avanes siis see vaade, mis minul südame soojaks tegi - Külm lumi.
Tegelikult pigem märg lörts. Aga mida kõrgemale mäkke me ronisime, seda tahkemaks ning külmemaks seal läks. Päeva lõpuks olime juba mäeharjal ning lumi oli kohati puusadeni. Enam ei jaksanud ning rajatähised olid kadunud kõige selle lume all. Tagasi. Ja kiiresti. Enne kui suur pime peale tuli. Jõudsime poolel teel mäetipu ning alguspunkti vahel olevasse nime poolest hütti, kuid mis pigem pisike mägimajake. Ja mis eriti meeldiv, koos küttepuuga. Sest riided olid kaenlani märjad ning saapapaelad seisid kenasti püsti nagu oleksid nad traadist. Meeldiv õhtu oli. Ja salapärane öö. Täiskuuga. Ja külm oli. Ja valge oli. Ja lumi oli.
Hommikul oli meil ainult üks mure. Kuidas Antile ja Karinile teada anda, et me ei ole seal, kus me olema peaksime. Telefonid ei tööta ja isegi kui levi oleks, siis akud on kõigil tühjad. Varakult alustades kulgesime rahulikult mööda alternatiivset rada eelmise päeva alguspunkti, mõeldes vaid, et seal mõtleme edasi mida teha. Ja mõtlesimegi, kui olime ükskord sinna jõudnud. Mõtlesime, et hakkame mööda teed ümber mägede kokkusaamispunkti jalutama. Ja jalutasimegi. Sest hääletamine ei kandnud sugugi vilja. Ja jõudsimegi. Peaaegu. Sest lõpus võeti meid siiski peale. Ühe väga tuttava auto poolt. Ja selles tuttavas autos olid kaks tuttavat nägu.
Ma ju ütlesin.
Ning nüüd kiiresti kiiresti tagasi Kristusekirikusse (kõlab ju äärmiselt tobedalt), sest auto pidi õhtuks seal olema ning kaks neljast pidid lennujaamas olema. Meile oli jäänud veel üks päev.
See üks päev oli täis vihma. Mulle meeldis lumi palju rohkem. Ja mulle meeldis telgis magada ka rohkem kui lennujaama põrandal. Vaatamata sellele, et seal oli vaip maas ning hulgaliselt nurgakesi, kus sai mööda vaipa sibavate jalgade eest peitu minna ning silma looja lasta. Kõht oli ka tühi.
Aga see-eest Brisbanes oli soe. Ning lennukis üks hea inimene andis meile banaani ka. Ning oma viimased Uus Meremaa dollarid vahetasime lennujaamas sokolaadi vastu. Hea sokolaad oli.
Hea reis oli ka.