Lõpp...

Ma ei tea, kuidas neid linde eesti keeles nimetatakse, kuid inglise keeles on nad Brush Turkey ehk siis võsakalkun ning soome keeles Isojalkakana ehk et Suure jalaga kana. Viimane iseloomustab neid minu arvates tunduvalt paremini, kuna nad käituvad ikka täiesti kanadena. Ehk et neil peab olema seal punase pea sees kanaaju. Kanadest neid siiski eristab tugevalt üks fakt - pääle munemist ei istu nad mitte munade otsas ja ei hau neid oma kehasoojusega vaid isased veavad kokku suure hunniku rämpsu, lehti, oksakesi ja igast muud kõdu, millesse siis munad peidedakse ning vajadusel hunnikule natuke juurde lisatakse või maha kraabitakse, et munad ikka õigel temperatuuril püsiks.


Puu juur.


Läbi vihmase metsa


Lõpp. Mitte päris.


Pea pilve sees. Pilved on justkui segu udust, peenest vihmast ning suitsust, võttes enamuselt neist head omadused ainult. Kummaline kogemus igatahes. Kohati muideks tundus nagu sajaks vertikaalselt vihma, aga küllap see pidi olema pilve enda liikumise suund.


Sõjaväe-laigulise motivatsiooni allikas?


Vihmane palmimets. Ainult vihma polnud.


Justnimelt - need puud kasvavad vees. Ja mitte lihtsalt vees, vaid väga soolases ookeani vees.


...on uue algus.