Tere ise ka

Juba ammu enne aastavahetust otsustasime, et me ei taha Sydneys olla ei vahetult enne, pärast ega ammugi mitte sellesamuse aastavahetuse ajal. Esimese hooga ei olnud meil endil mingeid kindlaid mõtteid kuhugi minemise ega millegi tegemise suunas, seega sai kohe enda nõusolek antud, kui Min käis välja idee minna Sinimägedesse. Tagantjärele oleksime ehk mõelnud enne, sest peale meie oli tulemas veel kaks noort pere oma pisipudinatega. Ehk siis palju väikeseid ja veel väiksemaid lapsi. Igatahes ei olnud kellelgi aimu, kuhu me täpselt läheme või milline see koht välja näeb. Teada oli ainult, et tegemist on kellegi tuttava farmiga, keda mina ilmselt ei tunne. Kohale jõudes oli aga ilmselge, et see üritus ei saa välja kujunema selline nagu see minu peas ette nägi. Kuigi koht iseenesest oli väga ilus, oli kogu üritus justkui kellegi maja hoidmine, mitte mõnus laager ja lõkketuli ja värgid nagu mina olin lootnud. Nojah, tuli siis kiiresti enda plaane ümber teha, sest vaatamata sellele, et mulle lapsed väga meeldivad, mina küll neli päeva ei taha hunniku võõraste jõnglastega keset mittekusagit lõksus olla. Sellistes oludes on äärmiselt meeldiv omada autot ning laagris saigi oldud seal kõigest kaks esimest ööd. Esimesel päeval me kusagile kaugele ei läinud, sai ainult naaberlinnas õhtustamas käidud ning natuke niisama sihitult ringi tatsatud. Teisel päeval krabasime kaasa piknikukorvi ning sidusime jalga matkasaapad ja sõitsime järgmisesse orgu. Tegelikult olime seal juba käinud. Eelmine kord, kui Mini ja perega Sinimägedes käisime. Kuid tookord me päris alla orgu ei läinudki, sest nappis aega ja poleks lastega see eriti kõne alla nii ehk naa tulnud. Sedapuhku sai aga ette võetud poolepäevane jalutuskäik, mis algas järsu laskumisega mööda kaljuseina alla orgu. Polnud sugugi kaugele veel jõudnud kui nägime ühe vaateplatvormi peal üht paarikest, kes üksteisest pilte tegid oru taustal. Me sellised tagasihoidlikud nagu me oleme ning ei tahtnud teisi segama hakata ning tatsasime lihtsalt mööda ning poleks tagasi vaadanudki kui mitte poleks nad meid kõnetanud. Eesti keeles. No tere ise ka. Maailm on ikka pisike küll.. mida teie siin teete?.. ja nõnda edasi.
Tolle päeva lõpuks andsid jalad end päris hästi tunda ning pisuke väsimus oli ka kallal. Kuid just see päev juhtus olema aasta viimane ning magamaminek ei tulnud vaatamata väikesele unele eriti kõne alla. Sai keskööni väikese uinaku abil siiski välja venitatud, kuid loodetudi lutulestik lähimast linnast jäi nägemata. Kuid see-eest oli taevas täis tähti nii nagu ta varem pole olnud. Ning see meeldis mulle tunduvalt rohkem kui mistahes tulevärk. Sel aastal uue-aasta-lubadusi ei andnud - üks asi vähem mille pärast muretseda, sest ma tean, et ma ei suuda sellistest asjadest niikuinii kinni pidada. Igatahes, tere 2009.
Hommikul proovisin 9 ja 10 vahel Eestisse helistada. Ei õnnestunud. Pakkisime hoopsiki telgi ja kodinad kokku ning läksime tagasi samasse orgu, kus eelmine päev käisime. Võtsime ette uue raja, mis alguses kattus eelmisel päeval läbituga. Seekord läksime aga kaugemale edasi ning jäime ööseks laagrisse päris all sügaval orus. Jõe ääres. Blue Gum metsas. Sai oma 800 m umbes laskutud ning 7-8 km läbitud. Peab tunnistama, et mäest allaminek mõjub minu jalgadele tunduvalt kehvemini kui ülesminek. Sain end lohutada sellega, et hommikul ootab meid ees lühike, kuid väga järsk tõus:) Mulle meeldib ronida.
Tollel õhtul sinna laagrisse jäädes avastasime, et meil oli tuli maha jäänud. Proovisime igast kividega sädet saada ning pulkade-värkidega, aga tuld ei õnnestund oma matka-gaasi-vidinale külge saada. Olime juba nõus vaatama mööda hoiatusest jõevett keetmata mitte juua ning sööma õhtusööki külmalt. Siis aga juhtus see, mida me olime terve õhtu oodanud ja lootnud - me ei olnud seal enam üksi. Sai kohe juttu tehtud ning tikke või tulemasinat küsitud. Saimegi. Mitu minutit juttu ning tuli ära küsimus, mis enamasti küsimata ei jää - Where are you from? Estonia. No tere tere. :D
Kui suur on tõenäosus kohata tartlasi keset tohutusuurt metsa Austraalias. Tundub, et suurem kui võimatu. See õhtu venis igal juhul tunduvalt pikemaks kui esialgu arvatud ning käes oli juba suur pimekui magama sai mindud. Enne aga kui päris pimedaks läks, kuulsime rohus kedagi krabistamas. Taskulambiga hääle suunas valgust näidates nägin esialgu ainult silmi hõõgumas. Esimese hooga mõtlesin, et rebane, aga hoopiski dingo oli. Väga lähedale ei tulnud, kuid tegi laagrile ringi peale ning kadus sama kiiresti kui välja ilmus. Mina olin öösel ainuke, kes ei kuulnud dingode ulgumist telgi taga. Küll aga kuulsin suurt oksa alla kukkumas puult. Ja väljas ei olnud tuult ollagi. Eülalüptidel on ju komme oma vanu oksi lihtsalt maha visata. Sellised puud siin. Hommikul sai veel õhtust juttu jätkatud ning aeg läks nii kiiresti, et jäime oma plaanitud lahkumisgraafikust tunni jagu maha.
Nüüd jäi üle vaid kõik see laskutud maa tagasi mäkke tõusta ning suure ringiga tagasi algpunkti kõndida. Mmm.. mõnus matk oli.