How are you, sir?

Me kõik oleme sügiseti korjanud pangede viisi punaseid sõstraid ning neid mahlaks aurutanud, et talvel hea morsimaterjali võtta oleks. Ja pangede all ei pea ma silmas pisikesi lastemängukanne, vaid tõsiseid 10-liitriseid ämbreid.
Täna nägin poes värskeid punaseid sõstraid. Pakitud pisikestesse 150-grammistesse pakkidesse. Kilohinnaks suures laastus 700 Eesti krooni. Vot teile, Eesti marjatootjad ja muidu sõstraarmastajad.

Eile vaatasime sellist filmi nagu seda on Hollywood Homicide. Harrison Fordi detektiivist tegelane kamandas lihtsa politseiohvitseri endale võileiba tooma. Vaene mees tuli tagasi aga vale leivaga ning sai selle eest vastu pead kohe. I'm sorry, sir. - I'm not a sir, I earn my own living. Ei Harrison Ford ega tema näideldud tegelane pole sir'id. Ja ükski mitte-Britt ei saagi kunagi sir'iks saada.
Õnneks austraallased ei ole ameeriklaste jälgedes läinud seda kutsume-iga-mees-isikut-sööriks hullusega. Samas meeldib austraallastele iga iga asja eest ette ja taha vabandada. Kui keegi möödub Sinust poole meetri kauguselt, on neil juba jubedasti kahju, et Sinu isiklikku ruumi on häirinud ning sorry kukubki ära. Kui Sa aga vabandad tühja-tähja kogu aeg, kaob selle sõna tagant igasugune sisu ning mõte. See on peaaegu sama tobe, kui nad küsivad siin pidevalt, how are you? Kas see tõesti huvitab Sind? Sest tegelikult Sa ju ei taha teada kuidas mul läheb ning kui vastuseks kõlab midagi muud kui good või how are you, on neil hämming ning keegi ei tea, mis edasi teha. Parimal juhul tuleb mõlema osapoole näole selline ebalev ja mittemidagiütlev naeratus. Jah, mina mõtlen, et lihtsalt tere või teist osapoolt tunnustav noogutus või pisuke naeratus on täiesti piisav ning absoluutselt ma ei usu, et kellelgi tõesti südamest kahju on, kui teisele otsa peaks jooksma, sest see sõna on lihtsalt midagi, mida neile on kästud öelda iga teise lause lõppu. Noh, nii igaks juhuks.
Aga võib-olla ma olen lihtsalt ebaviisakas.