Üks suur plaan

Ma ei ole viimasel ajal väga palju autoga ringi kärutanud ja seega ei ole ka tanklatesse justkui asja olnud. Ja kui sinna asja pole, siis ei pööra väga tähelepanu ka sellele, mis seal toimub. Seega sain nagu nuiaga vastu pead kui nädala eest nägin tabloo peal Unleaded taga numbrit 104. See teeb Eesti kroonides suures laastus 10, pluss-miinus vastavalt Eesti Panga hetkekursile. Igatahes sai täna üle mõne aja tankimispüstol autosse suratud jälle ning nii meeldiv oli näha, kuidas dollari ja liitri numbrid näidiku peal sõbralikult pügal-pügala võrra üksteise kõrval ülespoole rühkisid. Samas ma ei taha propageerida autoga sõitmist, ning kui Sydneys oleks pooltki nii head jalgrattateed kui Eestis ükskõik kus kohas, siis ma sõidaks rattaga ilmselt veelgi enam. Paraku austraallane jalgratast ei armasta. Ega jalgratturit. Tegelikult on austraallased enam ameeriklaste moodi kui nad arvatagi oskavad oma autoarmastusega. Üldiselt kehtib reegel, et pereemmed sõidavad suurte linnamaasturitega (on ikka äärmiselt tobe sõna küll, aga noh, manab teile silme ette pildi ning täidab sellega oma eesmärgi) erinevalt Eestist, kus selliste autode roolist leiab uusrikkuritest ärimehed ning muidu uhked isased. Ning needsamused pereemmed Eestimaal roolivad pigem Toyota Corollasid ja muid pisikesi Jaapani autosid. Kehtib veel teine reegel. Pereemmede ja nende autode vahel on ilmselgelt seos - mida kobedam emme, seda kobedam auto. Ja nõnda nad siis vuravad nende autodega mööda linna ringi. Hommikul pisipõnnid kooli ukse ette (mida lähemale uksele saab, seda uhkem), siis vuratakse sisseostusid tegema ja õhtul vuratakse põngerjaid koolist üles korjama. Ahjaa, veel üks tähelepanek - ükskõik kui uhke Su auto on, see ei ole võimeline ise sõitma ning tihti tundub, et need tibid emmed on oma autod koos lubadega soetanud.

Viimatisel ajal on siit ja sealtpoolt küsitud, et millal me siis ikkagi Eestisse tagasi tuleme. Vaadake, sellele küsimusele ei saa ma ausalt vastata, sest ma ei tea. See võib olla iga päev tänase ja tuleva aasta 20. novembri vahel. Kuigi peab tunnistama, et pigem kaldub see sinna novembrikuule lähemale kui tänasele päevale. Aga elu on täis üllatusi ning kunagi ei tea, kuna üks jälle sülle kukub. Praegu ma elan ühe suure plaani järgi ja selleks on "ei mingeid plaane". Ja mulle meeldib see. Ja mulle meeldib suurt (ja ka väikest) vastutust mitte omada. Ja ma arvan, et ma olen oma eluga täiesti rahul sellisel kujul nagu ta on. Jah, ma arvan, et ma võin end õnnelikuks inimeseks lugeda.