Must, punane ja pruun

Ma tihti mõtlen, et Eesti tundub elamiseks ikka üks äärmiselt hea koht küll. Meil on seal kõik ilusad aastaajad oma külma ja kuuma, lume ja vihma ja päikesega; meil ei ole suuri üleujutusi ega maavärinaid; ainult üks mürgine uss, kes kardab inimest nagu tuld; ja vaatamata sellele, et meil ei ole päris oma suuri mägesid, on meil palju palju ilusaid künkaid ja voore ja järvekesi ning soid nende vahel. Ja meil on rebased ja hundid ja karud ja kõik need piltilusad pisisaared; ning need väikesed rannakesed järvede ja jõgede ja merede ääres, mis ei ole ehk nii suurejoonelised ja kullakarva liivaga täidetud kui mõnes kohas mujal, kuid neil on oma isiksus ja see ei tee neid meie silmis sugugi halvemaks.
Et kõike seda vääriliselt hinnata, tuleb vist tõesti minna kusagile, kus liivarannad oma palmipuudega ulatuvad üle paljude miilide; kus surmava mürgiga ussid ja ämblikud on Sinu tagahoovis sama tavalised kui vihmaussid; kus tulvaveed ujutavad üle terved linnad ning kus kestab igisuvi.
Ussid kardavad mootorsaagide kõva lärmi ja üldsegi nad suurlinnades niiväga hea meelega ei pesitse. Küll aga on siin Sydeys palju ämblikke. Ning mitmete puhul on välimus täiesti tasakaalus nende mürgilisusega. Võib-olla isegi agressiivsusega. Saapad, pikad püksid ning kindad tunduvad vaatamata 35 kuumakraadile täiesti mõistlik tööriietus ühtäkki. Ja ega vist ei möödugi päeva, mil mu tee ei ristuks mõne mürgise ämblikuga.


Neid ämblike näen konkurentsitult enim. Nad on ka kõige suuremad keda ma näinud olen, ulatudes ehk 5-6 cm-ni. Nende "kihvad" on aga liiga lühikesed, et läbi inimese naha ampsata ning sellest johtuvalt ei ole nende näol tegemist eluohtlike ämblikega. Küll aga näevad nad oma karvaste jalgadega päris jubedad välja. Võrku need ämblikud ei punu, küll aga ronivad puudes ja põõsastes niisama ringi ning neil on väga paha komme pähe või krae vahele hüpata ning Sinu külge kinni klammerduda.


Redback. Ehk punaselg. Nood on päris pisikesed võrreldes huntsmanidega. Ja pesitsevad varjulistes kohtades ning nende mürk on juba tappev, kuigi õigel ajal vastumürki saades pääseb vaid tugevate valudega:S. Fakt: emane pistab isase sugu tehes nahka. Just, mitte peale, vaid ajal. Nende ämblikega pole vist kõik kombes..


Funnel-web. Neid olen ma looduses näinud kõige vähem, kuid see eest on nad kõige meeldejäävamad. Sydney funnel-web ämblikud pesitsevad peamiselt maa all. Kasvavad kuni 5 cm pikkuseks ning on päris ägeda loomuga. Vastumürk on neilegi olemas, kuid kuna nende mürk on väga tugeva ning kiire loomuga, tuleb see leida paari tunni jooksul. Igatahes on nad väga kiired ning ohtu tajudes löövad oma kihvad välja ning esimesed käpad püsti, täpselt nagu pildil.

Ja selliste sõprade seltsis me siis päevast päeva töötame.
Nummi.