Liisi oktoobrinädal

Kuidas läheb elu teiselpool maakera? Siin ikka endistviisi ja uutmoodi ka. Eelmise nädala esmaspäeval käisin komöödiaõhtul. Selline omamoodi üritus oli - umbes selline nagu telekatest nähtud. Toimumiskohaks pime keldribaar ning esinajaid oli kaks. Esimene mees oli isegi nii vilets, et hakkas naljakas. Oma etteaste lõpuks tuiskas ta lavalt solvunult minema. Järgnes pooletunnine vaheaeg. Siis tuikus lavale õllepudeliga kalkarist britt - ja see oligi meie teine etteastuja, kes naerutas rahvast ligi tund aega jutti.

Esmaspäevale järgnes terve igav töönädal. Nädalavahetusel oli minu jaoks aga üllatus varuks. Kõndisime niisama rannas basseini ääres ringi kui äkki mulle tool pähe kukkus! Kahjuks supervõimeid löögi tagajärjel ei tekkinud, õnneks ei ole ma ka muhu omanik. Läksime rannavalve juurde ja seal anti kohe jääkott kätte. Natukese aja pärast tulid kaks ehmunud last vabandust paluma. Olid teised mänguhoos mingi oksa ära murdnud, mispeale nende tool oligi alla basseini lennanud. Üks neist isegi päris, et kas ta saab mulle midagi tuua ja oli peaaegu poodi limpsi järgi minemas. Muidugi ei lasnud ma millelgi sellisel juhtuda ja lahku läksime sõpradena. Tundsin ennast kohe eriliselt äravalitud inimesena - Matil tekkis kohe kiusatus mind poodi lotopileti järgi saata.

No vot selline meenutus möödunud nädalast.

Pilt vol.23

Kevadine taimeriik läbi mobiilisilma.


Müüdipurustaja?


30 kraadi.


Isegi kõige tumedamast taevast võib leida sinist..


Manly rand


Siin rannas elavad pisikesed pingud. Seni pole kahjuks veel kokku trehvanud nendega.


Holly


ja Lucy. Boing-boing.


Manly jatsufestival.


Midagi Liisile

Elämä on..

Minu esimene kokkupuude wood chipperiga (ma ei ole suutnud leida sobivat eestikeelset vastet sellele) ei olnud just kõige meeldivam. See on äärmiselt lärmakas masin, mis kuumal ja kuival päeval lisaks kõigele veel kõvasti tolmu üles keerutab. Ning kui end veel korralikult liigutades (eba)meeldivalt higiseks saab, siis katab sind hiljem ebameeldiv higi-tolmu koorik ning ninast tuleb vähemalt paari tunni jooksul äärmiselt tumedat... eee.. asja. Ja loomulikult ei kandnud ma kiivrit, vaid kõigest kõrvaklappe. Ja ei olnudki tarvis kaua oodata, kuni üks kõver oks (surnud puude oksad võivad väga tugevad ja jäigad olla) end masinasse tõmmates keeras nõnda, et suure kaarega mulle täpselt lahipäehe lajatas. Esimese hooga tegelikult ei pannudki tähele suures tööhoos, kuid mõne minuti pärast hakkas obaduse saanud koht vaikselt hõõgama. Kiiresti lendas nokats kõige klappidega peast, veendumaks, et pää lõhki pole. Ei olnud. Aga suur muhk oli küll. Ja valus. Ai kui valus. Ning sinine. Ja must. Ja punane. Teate küll, iseenesest tavaline muhk. Ometigi võttis see oma nädalat paar, et täielikult ära paraneda. Tagantjärele kohe ei teagi, kas lõpetasin õnnelikumalt või mitte kui Evan, kes sai pika ning peene oksaga üle selja. Justkui piitsaga oleks lajatatud. Valusad õppetunnid. Kõige otsemas mõistes.
Hiljem rääkis Cameron mulle loo, kuidas ta aastaid tagasi lõikas maha ühe puu, mille tüve sees oli 20 cm pikkune raudkangi jupp (puude seest on leitud igast imelikke esemeid ning alati kui keegi saega mõnda järjekordsesse mittesaetavasse esemesse lõikab, saab ta selle vana-kivi-puu-sees-triki kaela ajada) Igatahes tookord ta saega sellesse ei lõiganud ja seega ei osanud keegi ka midagi karta ning nõnda see pakk wood chipperisse läkski. Õigesti arvasid need, kes pakkusid, et see ei lõppenud hästi. Tegelikult lõppes see lausa pahasti. Samas nii palju paremini kui oleks võinud. Nimelt on chipperi sees suur massiivne trummel, mille küljes on väga TERAVAD terad. Terade arv konkreetsete masinate puhul erineb, kuid antud hetkel oli neid kaks. Ning mõlemad lendasid raudkangi kokkupuute tagajärjel trumli küljest lahti ning sügavale masina enda korpusesse. Ning rauajupp ise keereldes välja sealt, kus tavaliselt puulaastud veoki kasti lendavad. Paraku oli see jupp lendamisega nii ametis, et ei mõistnud kastis pidama saada ning pani suure hooga kohe läbi juhikabiini, kaugele tänava peale. Vigastada sai sellel päeval ainult chipper ise.
Ilmselgelt toob see kõik pähe ainult ühe küsimuse.. Mis juhtub, kui inimene sealt läbi peaks minema. Need, kes on näinud Coen´i vendade filmi Fargo juba omavad ettekujutust (kes ei tea, neil soovitan 100% vaadata). Nii kurb ja jube kui see ka pole, lõppes üheksakümnendatel 30 inimese elu seda masinat kasutades. Ja nii mõnedki läksid läbi terve tee nagu nt see noormees. Teinekord juhtusid õnnetused vigase masina tõttu, teinekord aga töötajate endi kogenematuse ning rumaluse tõttu. Ja need 30 juhtu registreeriti ainuüksi USAs. Ka siin Sydneys on inimesed viimase asjana näinud chipperit. Mõni ime, et sellel alal töötades kindlustusfirmad sinult mitmekordset kindlustusraha nõuavad.


See on masin, mida meie enamasti kasutame. Kaks ja pool tuhat krooni tunnis:D.

Ja lõpetuseks üks pisuke teemakohane videoraport.


Nii et enne kui hakkate oma töö üle kurtma, võtke aeg maha ja mõelge järgi. Aga mina armastan oma tööd.

Tagasi tulevikku

Austraalial ei ole oma kööki. Täpselt nõnda nagu ei ole olemas austraallast. On aborigeenid (kes omakorda jagunevad tegelikult mustmiljoniks väga erinevaks hõimuks) ja siis on siin kõik muud rahvused, kes selle maamuna peal elavad. Austraalia on tegelikult nagu maailma parim loomaaed, kus on esindatud enim liike. Ja kuna kõik need erinevad liigid söövad väliselt justkui sama, on kõikide toidulaud ikka väga erinev ning kokkuvõttes kogu selle loomaia söökla justkui miski segasummasuvila. Mis iseenesest on absoluutselt tore nähtus. Hmm.. täna õhtul tahaks midagi Mehhikost. Või ehk hoopis mõni veidra nimega hõrgutis indiast. Äkki hoopiski Hispaania kööki täna?.. Mulle tegelikult absoluutselt ei meeldi otsuseid vastu võtta. Kuid nii väga meeldib, kui on valik ja vabadus valida. Samuti ei meeldi mulle see nõutu olemise tunne kui jälle mõnes eksootilises restoranis vaatad enda nina ette ja ei tea kohe kuidagi kust otsast või kuidas alustama peaks. Vaikselt siis piilud, mida inimesed kõrvallauas teevad. Või kui oleb koos sõpradega, siis küsib neilt nende jaoks iseenesest mõistetavat ning ilmselget. Ja vastust saades saad aru kui iseenesest mõistetav ning ilmselge see oligi.
Paraku tundub liiga tihti, et Austraalia on rohkem ja rohkem muutumas "mini-ameerikaks", kus iga nurga peal on mäkktoonalds ja kokakoola ja kui jalgpalli (jah, austraallastel on ka oma jalgpall, nagu ameeriklastelgi, kus jalaga puudutatakse palli väga harva ning peamiselt jooksevad suured liibuvas dressis mehed palli süles hoides üksteisele otsa nii tugevasti ja kiiresti kui suudavad. Manades samal ajal ette kõige tobedama näo) finaalmängud on, läheb rahvas peast justkui lolliks. Ja austraallased nii väga pelgavad, et varsti tabab ka nende majandust midagi, mis põhjustab paljudes inimestes depressiooni. Sest nad on täiesti teadlikud, et elavad "pisikeses ameerikas". Samas oma vigadest õppimine tundub kuidagi nõnda magus olevat, et kohe patt oleks kuidagi kellegi teise omadest õppust võtta.
Juba enam kui nädala eest läks Austraalia üle suveajale (vähemalt suures osas, sest vähemalt Queensland keeldub selle tralliga kaasa minemast). Kuna Austraalias käivad paljud asjad Euroopa omadest vastaspidises suunas, siis maist oktoobrini on ajavahe Euroopaga 7 tundi, ning ülejäänud ajal 9. Vahepeale jääb veel nii kevadel kui sügisel 8-tunnine ajavaheperiood, kuna Austraalias hakatakse aega ja valgust "säästma" mitmed nädalad varem. See tähendab seda, et kuni oktoobri viimase pühepäevani on Austraalia Euroopast kaheksa tunniga ees. Jee... me juhime ja meie edumaa on kohe varsti kasvamas... Böö.. Mitte et see mind absoluutselt rõõmsaks teeks, sest inimesed Maa põhjapoolusel saavad nüüd kauem magada hommikuti, samas kui meie peame end tunni võrra varem maast lahti ajama. Aga ükskord tuleb jälle see päev, mil meie naerame. Igal juhul ükspuha kui heaks või halvaks see meie elu teeb või ei tee, lennudispetserite nahas mina küll olla ei tahaks sellel perioodil. Kui kedagist peaks see asi natukest huvitama, siis sellelt aadressilt http://www.webexhibits.org/daylightsaving/c.html leiab ühtteist huvitavat. Paraku peab mõistma inglise keelt.

Septembrikuu (aruanne minu [Liisi] hetkemõlgutustest)

Kuidagi ei taha uskuda, et see kuu juba läbi on. Esimesel nädalal olin tööl Blackmores´i vitamiinivabrikus ja pakkisin. Tänu sellele tean kuidas vitamiinikarpe kokku volditakse ning kuidas pudelid kileümbristesse saavad. Viimane töö kusjuures võib päris valus olla - kiiresti pudeleid kiletades hakkavad näpuotsad narmendama; hea on see, et mõne aja möödudes muutuvad sõrmed tuimaks niikuinii, paha on see, et õhtul koju minnes on ette näidata koledad sõrmed. Pärast kiletamist saadetakse pudelid korra ahjust läbi, et ümbris kenasti oma kohale sulaks. Õnneks ma väga pikalt selle töö peal ei olnud ning üldiselt jäid vabrikutööst palju toredaid mälestusi - inimesed olid toredad ning köögis oli lisaks tavalisele teele veel mingi miljon erinevalt maitsestatud teed.
Teisest nädalast alates hakkasin tööle Modern Staris andmiesisestajana. Selle ameti peal peaksin olema kuni aasta lõpuni. Inimesed tellivad kataloogist oma lastele nänni ja mina toksin selle kõik arvutisse, kontrollin arvutamist ja tegelen tšekkide ning krediitkaartidega. Õnneks paljud inimesed ikka veel arvutada ei oska ja tööd on mul omajagu. Mõned on peastarvutamist paberinurgale teinud ning üldiselt valed tulemused saanud. Kohe kiusatus tekib mõnele lapsevanemale mänguasjade asemel hoopis taskuarvuti saata... Mainimest ehk väärib tõsiasi, et töö on ikka päris üheülbaline - päeva tipphetked on kaks 10-minutilist pausi, lõunapaus ja hetk, mil kell näitab 16:00 ja siis hakkab võidujooks kontoriuksest välja ja kodupoole. Kuna alguses oli kontoris üsna vaikne, sai rahus igasugu asjade peale mõelda: kelleks ma suureks kasvades tahan saada; kui ma kirjanik oleks, siis milliseid raamatuid ma kirjutaksin; mis teeb eestlasest eestlase ja austraallasest austraallase, kuidas moos kommi sisse saab ... ??? Nüüd õnnestus meil mingid kõlarid kuskilt saada ja kuulame siis seda, mis keegi jälle oma mängijaga tööle kaasa toonud on.
Töölt tulles on ikka tore jälle märgata, et elame ranna lähedal. Kui näiteks tuleb tahtmine kell 9 õhtul randa jalutama minna, siis tuleb ainult mees kaasa tirida ja 10 minuti pärast oledki rannas.
Ühe asja tahaks veel ära mainida. Nimelt kuumade ilmadega tahavad inimesed ikka külmasid jooke juua. Siin on sellised Boosti-putkad kus saab lasta endale igasugu jäiseid puuviljamehusid teha. Kui aga kuuma ilmaga sellist väga külma jooki suurem lonks neelata, siis on hetkeks tulemuseks see, mida kohalikud kutsuvad ´brainfreeze´ks. Minigil põhjusel meenub mulle sellel ajal Pangalaktika Kuristusklõmakas (raamatust Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas): ... pangalaktika kuristusklõmaka joomise mõju on säärane, nagu löödaks teil ajud välja sidrunilõiguga, mis on keeratud ümber suure kullakangi...
Eile käisime loomaaias ja kuna täna on siin mingil põhjusel suur riigipüha siis saan täna kodus istuda ja tunni aja pärast loodetavasti Manly jatsufestivalise end vedada. Elu on selline. Suvi ikkagi algamas ja see tähendab, et saab ennast igasugu huvitavatesse üritustesse segada. Väsisingi ära. Noh, ehk kuu aja pärast jälle.

Kohvikusse ja loomaaeda

Täna juhtusime käima Sydney Taronga loomaaias. Ülepäeviti töötame me selle vahetus ümbruses ehk Mosmani linnaosas ning päris tihti on kuulda ahvide ja muude elukate kõva lärmi.
Igatahes sai vaatamata sombusele ilmale end lõpuks kokku võetud ning peab tõdema, et täiesti tore üritus oli. Kuid üks asi pani mind pisut muigama. See loomaaed nimetab end üheks maailma suurimaks omataoliste seas. Kuid Tallinna Loomaaed lööb Sydney oma vähemalt 10 enama eri liigiga ning konkreetsete isendite arv on meie omas Eesti loomaaias lausa kaks korda suurem. Ja suhkruvatti siin ka ei müüdud:S


Ent vaatega lööb Sydney loomaaed ilmselt küll suuremat osa maailma loomaaedu. Parem ikka kui vaade Mustamäele. Või kus iganes sealt Tallinnast näeb.


Gallus gallus ehk et koduse kuke vaarisa.


Vaade trossraudteelt. Mis sõitis üle loomaaia.


Sellised kirevad kevadised lillepeenrad.


Raskekaalumaailmameister.


Ah et selline ongi see jänese ja rebase hübriid.


Elevant nimega... ee... Londiste


Lõvikuningas


Vaata.. Pingviin lendab. Vee all.


Deep blue sea. Ja suur hüljes selle sees.


Lucy: They look exactly like humans.


Lolo: (või Pepe?) Lolllaakaaad.


See on üks äärmiselt kummaline veelind. Erinevalt kõikidest teistest saavad nende suled täiesti märjaks ning peale sukeldumist, milles on nad tegelikult äärmiselt osavad, istuvad nad nõnda tiivad laiali kuni kuivaks saavad. See õnnetu isend on paraku oma vasema tiiva kusagile kaotanud.


Mida Sina vahid?

Pilt vol.22

Selle rattaga sõitmine on ausõna õnnetuse otsimine. See lihtsalt kulgeb nõnda lihtsalt ja kiirelt ja kergelt ja pidama ei saa kohe kuidagi kui hoog korra juba sees.


Üks sajast projektist, mis hetkel käsil. Paremal on näha, milline kõik see varem välja nägi.


Läbilõige palmipuust


Mmmmaasikad. Kui see ei ole kevade märk, siis ma ei tea, mis on.

Ükskord ammuammu üht tööd tehes krabasime endaga kaasa paar kobarat banaane. Tundub, et liiga vara oli neid siiski maha lõigata, sest kohe kuidagi ei taha nood ühtlaselt valmida.


Projekt, mis pidi esialgu võtma kolm päeva, kuid mis sai valmis põhimõtteliselt ühe päevaga. Ja just siis, kui me jälle suurte puudega üle hulga aja pihta hakkasime, otsustas suvi saabuda ning meid 35 kraadise kuumaga kostitada. Kohe mitu päeva järjest.

Sama puu mõned tunnid hiljem.


.. ja natuke veel hiljem..


.. ja õige väheke veel..


Sellest oleks toreda laua saanud.


Või vankriratta:D