Bon Terre pirnid ja virsikud

Ja tõesti on. Virsikud maitsevad otse puult korjates palju paremad kui eales varem. Ja isegi pirnidel on hoopis teine maik, vaatamata sellele, et nood veel päris küpsed ei ole. Igal juhul on mul väga hea meel, et pääsesime sealt tomatifarmist. Iraagid tahtsid meist vist nii väga lahti saada, et isegi oma jumala nimel olid valmis vanduma, et nemad ei ole näinud kedagi tomateid loopimas ega ammugi ise loopinud ja hakkasid hoopistükkis prantsalasi süüdistama. Ja kuna meil olla sama jumal, siis me justnagu peaksime neid uskuma ja nõnda. Ja kuna ülemus oli neil miski onu või midagi, siis käis terves selles farmis üks onupojapoliitika vist. Mul ei jäänud muud üle kui kõige suuremale ülemusele samal päeval öelda, mis mina ja sakslased arvame. Loopiku nüüd nii palju tomateid kui kulub, sest meie otsustasime, et selliste inimestega koostöö ei ole see, mille pärast me Austraaliasse tulime. Et me nüüd justkui töötud olime, pidime hakkama jälle uut otsa otsima. See aga oli lähemal kui me arvasime. Meie majutaja (kes oli ka araablane, kuid hoopis hästi tore inimene) ütles, et mõistab meid meie mures, kuid ei saa aidata muud moodi, kui meile uut töökohta pakkuda. Tegelikult isegi mitut. Mina esialgu väga positiivselt meelestatud ei olnud, kuid mul on tõsiselt hea meel, et me oleme nüüd tema isa farmis tööl. Väikese üllatusena tuli sinna jõudes see, et isa on hoopiski kasuisa ja täiesti kohalik taat. Täpselt selline farmer nagu nad siin on. Meie otseseks ülemuseks on aga hoopis üks Walesi juurtega ja laheda aktsendiga tüüp, kes on just täpselt selline ülemus, keda julgeks teistelegi soovitada. Ja kui veel lisada faktid, et me teenime siin paremat raha ja saame pealegi süüa nii palju pirne ja virsikuid ja õunu kui kulub, on üleliigne lisada, et see on sada miljonit korda parem koht. Õnneks mul ei tekkinud tomatite endite vastu mingit vastikustunnet ja nood maitsevad jätkuvalt head. Aga enne veel kui siia ümber kolisime, korraldas Nino (ehk siis endine katusealuse pakkuja ja praeguse ülemuse kasupoeg) pisikest sorti piduõhtu, kus kõik pidid midagi oma kodukandi traditsioonilist sööki tegema ja endaga kaasa võtma. Jaapanlannad üllatasid mind kanapugudega, sakslased tegid pastat, keski tegi isegi suppi ja laual oli veel igast sorti head ja paremat. Meie, tagasihoidlikud ja fantaasiavaesed eestlased, tegime maailma kõige parema kartulisalati, mis eriti meeldis sakslastele ja nende sõnul meenutas neile üldse väga nende endi kodust kartulisalatit. Linnuke jälle kirjas:) Ahjaa, meie Wales´lasest pomo Kevin oskab nüüd öelda tere hommikust. Näis kas tal see peale kahepeävast tööseisakut ka meeles on:) ja täna nägime Sheppartoni linna peal (pirnid peavad paar päeva kosuma ja anti vabad päevad, mida me nüüd linnas sisustame) prantslasi tomatifarmist. Tuli välja, et ka nende närvid ei pidanud enam seal vastu ning tulid sakslastega tükkis kõik tulema sealt:)