Märts - kevadkuu, linnukuu, teatrikuu

Brødre i Blodet ('Verevennad' 1996) on kolmas raamat Ingvar Even Ambjørnsen-Haefs'i 'tetraloogiast'. Peategelane Elling on autist, kes on aastakümneid elanud koos emaga ning peale seda mõnda aega hooldusasutuses. Talle aga anti võimalus ümber asuda normaalsesse ühiskonda ning paigutati sotsiaaltöötaja hoole all elama sotsiaalkorterisse. Kuid mitte üksi ta seal ei ela, vaid koos lihtsameelse Kjell Bjarne'ga, kes oli koos Ellinguga samas hooldusasutuses. Nüüd peavad mehed omapead hakkama saama ning asjad võtavad eriti huvitava pöörde, kui mängu tuleb noor naisterahvas Reidun Nordsletten. 2001. aastal sai teoks raamat-filmiks projekt ning isegi nõnda edukalt, et Petter Næss'i lavastatud Elling esitati parima võõrkeelse Oscari kandidaadiks. Paraku pidi film alla vanduma Bosnia ja Hertsegoviina musthumoorilisele sõjadraamale Ničija Zemlja. Nagu kombeks, peavad ameeriklased jälle oma versiooni sellest tegema - ehk siis on tulemas midagi stiilis kaks lolli ameeriklast lähevad naisi lantima. Kuid enne kui Brødre i Blodet filmiks käänati, jõudis Axel Hellstenius selle lavalaudadele sobivaks vormida ning Vanemuise teatri lavastaja Ain Mäeots tõi selle ka eestlasteni. Nõnda võibki 16. antava etenduse jooksul nautida isesugust Norra huumorit ning Saksa Kultuuri Instituudi õdusat õhkkond. Tagumine aeg vaatama minna on 16. mai.

Koturn (kr.k. kothurnus) Antiik-Kreekat peetakse tänapäevase teatri aluseks. Me teame, millised olid tollal teatrid. Me teame ka seda, et naisi lavale ei lubatud. Ja me oleme kogu aeg arvanud, et puukotad leiutasid hollandlased. Tegelikult kandsid mitme tuhande aasta tagused kreeka näitlejad enda paremaks näitamiseks kõrgeid puutallaga kingi, millel nahast või kangast kinnise ninaga pealmine osa. Nad nimetasid neid koturnideks. Ja nüüd, enam kui kaks tuhat aastat hiljem, panid kuus noort Ugala teatri näitlejat taas vahepeal unustusse vajunud koturnid jalga ning marssissid koturnijatena lavalaudadele ning eestlaste südametesse. Maria Soometsa lavastatud tüki esietendus toimus juba 2005. aasta kevadel ning lisaks temale teevad kaasa veel Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Ott Aardam, Karol Kuntsel ja Priit Võigemast.
Kes tahab rohkem teada, vajutagu siia.

Éric-Emmanuel Schmitt'i Le Libertin ('Vabamõtleja' 1997) on erinevalt eelnevast kahest alles nägemisele tulev ning ma ei taha isegi mitte midagi teada selle kohta enne nägemist. Tean ainult täpselt nii palju, et peaosas on Jan Uuspõld. Muideks, suhtumine - mida-väiksemad-lootused-seda-väiksem-on-tõenäosus-et-peab-pettuma on end tõestanud ning ma kavatsen seda teinegi kord järgida.

Vabamõtlemiseni

Õpime keeli

Kui mingi tegevus on kellegi jaoks ebahuvitav, tuleb see huvitavaks teha/mõelda. Eriti kui sellega peab igapäevaselt tegelema. Õppimine muutub tihti rutiinseks faktide ja numbrite pähetagumiseks. Silmad liiguvad tekstilt ning otsivad juba muud huvitavat mööda ümbrust ringi liikudes ja mõte uitab kaugel, eemal, asjades, mis tunduvad palju huvitavamad. Aga isegi esmapilgul kõige igavamasse õppematerjali võib süvenedes tundideks kaduda. Faktide vahele tekivad seosed, tekib ahhaa! tunne. Avastamisrõõm. 'Kuidas ma seda küll enne läbi ei näinud?'-mõte.
Miks ja kuidas on kõige sagedasemad küsimused, mis mul peas alalõpmata kummitavad. Ühed miksid leiavad vastuse(d), teised ununevad, et kunagi taas tulla. Vastused rahuldavad uudishimu ning tekib hahulolutunne.
Igatahes. Kalender.
Jaanuar
Veebruar
Märts
Aprill
Mai
Juuni
Juuli
August
September
Oktoober
November
Detsember
Võib ka väiketähtedega.

Unus
Duo
Tres
Quattuor
Quinque
Sex
Septem
Octo
Novem
Decem

Ladina keeles üks kuni kümme.
Peaks juba mingid seosed tekkima. Septem(ber), Octo(ber), Novem(ber), Decem(ber). Kaks neist on isegi eesti keeles identse kirjapildiga. Väga kena, aga kas siin ei ole mitte mingi loogikaviga? Detsember on ju 12. kuu, kuid decem tähendab 10? See tuleb aga sellest, et Vana-Roomas algas aasta märtsiga ning detsember oligi kümnes kuu. Märts tuleneb nimest Martius, kes oli etruskide põllu- ja karjajumal, tähistades ka põllutööde ning ühtlasi uue aasta algust. Hiljem võtsid roomlased selle jumala etruskidelt koos nonde sõjakunstiga üle ning vormisid Martiusest sõjajumal Marsi. Aprilli etümoloogia on senini selgusetu, kuid arvatakse pärinevat ladinakeelsest sõnast aperire 'avav' ehk aeg, mil puud ja lilled avanevad - puhkevad õide. Mai arvatakse tulevat Rooma viljakusejumala Maia nimest, kellele pühendatud festivali sellel kuul peeti. Juuni pärineb samuti jumala(nna) nimest - Juno, Jupiteri naine, Rooma peajumalanna, Marsi ema. Juuni nimetus oli Antiik-Rooma kalendris quintilis 'viies'. Hiljem nimetati see Julius Caesari auks ümber Juliuseks. Kuues kuu - sextilis. Nimetati Rooma valitseja Augustuse auks ümber. Teadagi milleks. Sest Augustuse valitsejakstõusul juhtus nii mõndagi tähtsat, k.a. Alexandria (Ἀλεξάνδρεια) langemine. Järgnevad neli kuud ei vaja ilmselt lähemat selgitamist enam. Üle jäävad veel vaid kaks viimast. Jaanuari ning veebruari Vana-Rooma kalendris ei olnudki, aasta koosnest kümnest kuust, talveperiood oli ilma kuudeta ja aastas oli 304 päeva. Arvatakse, et ettepaneku kaks kuud lisada, tegi Romuluse eelkäija, kuningas Numa Pompilius aastal 713 e.m.a. võrdsustamaks kalendrit standardse aastaga, milles oli 355 päeva. Jaanuar sai oma nime kahenäoliselt jumalalt Janus, kes oli uste, väravate, alguse ning lõpu jumal. Janus omakorda pärineb ladinakeelsest sõnast ianua 'uks'. Veebruari taga on jällegi ladinakeelne termin februum 'puhastus'. Nimelt veebruar oli puhastuskuu. Aastani 154 e.m.a. oli veebruar aasta viimaseks kuuks, see seletab ka seda, miks just veebruaris on 28 päeva ja liiga-aastatel just veebruari üks päev juurde pannakse.

Ja naisenimi Amanda tähendab täht-tähelt 'naine, keda peab armastama' või 'armastust väärt naine'; (female) that must be loved; rakastettavaa; Che non si può non amare; hon som bör älskas

Olen hea inimene

Punane. Tass noh. Mul lihtsalt oli seda oma kollektsiooni vaja. Mitte et mul vähe tasse oleks. Kuid neil olid need alati otsas. Alati, kui mina käisin verd välja laskmas. Ma oleks kasvõi selle otsas tassi võtnud, aga õnneks seekord sai riiulilt ka. Muideks, need on kõik paremakäeliste tassid. Mitte et vasakukäelised nendest samahästi juua ei saaks, aga vasakukäelised ei saa kõigile teistele kuulutada, et nad head inimesed on ning samal ajal vasakukäelisteks jääda. Siinkohal on mul hea meel tõdeda, et ma olen paremakäeline.

Kopp ees ja karjääriredel sõlmes

Viimastel kuudel ilmub kohalikus paber- ning internetiperioodikas aina enam kirjutisi, millel teemaks koolireform, -vägivald, õpilaste ja õpetajate suhted ning kõikvõimlikud muud koolieluga seonduvad valupunktid. Tihti on need kirjutised väga tõsise olemusega ning lausa karjuvad lahenduste järele. Internetis käivad foorumites ning kommentaariumites ägedad arutelud, mõistetakse hukka kõike ja kõiki, alates lapsevanematest, lõpetades riigiga. Vahele jäävad õpetajad, õpilased, direktorid, psühholoogid, ministeeriumid, muud haridus- ja sotsiaaltöötajad, või kasvõi naabrikoer - aga peaaegu eranditult jookseb läbi üks ühine joon - alati on kõik teised süüdi ning minu laps on ikka nii hea ja tore ning tema ei tee küll mitte midagi. Umbes nagu teadatuntud koeraomanike sündroom - minu koer küll kedagi ei hammusta, ta on ju nii sõbralik.
Mul on keskkooli lõpetamisest möödas juba aastat 5. Vähemasti. Kuid kodus käies hoitakse mind kursis koolielus toimuvaga. Käib mul ju õde ja vendi siiani koolis. Ning mulle tundub, et aasta-aastalt muutub koolielu aina enam kurnavamaks õpilastele. Ka õpetajatele ning lapsevanematele.
Alustame nullist. Tegelikult isegi enne seda. Kool algab lapse jaoks ju juba kodus. Esimesed sõnad, esimesed eneseväljendused, esimesed 'kõik' saavad ju tegelikult alguse kodust. Kuna lasteaiakohti meie vabariigis igal pool napib, jäävad paljud lapsed vanematest sõltumatutel põhjustel ilma sellest väga vajalikust perioodist. On ju lasteaed see, mis valmistab lapsi ette kooliks - läbi mängu, õppimise, teiste lastega suhtlemise. Lasteaias omandab ja kujundab laps oma esimese suurema maailmapildi, õpib arvestama teistega, omandab esimesed ühiskonnas kehtivad ning tähtsaimad eetilised tõekspidamised. Muidugi ideaalis peaks see kõik kodus alguse saama, aga tööd rügavad lapsevanemad ei suuda/oska/jaksa kõigele tähelepanu pöörata. Mitmetel puhkudel usuvad lapsevanemad tõsimeelselt, et nende lapsed on kõige paremad ning lasteaiatöötajad on ülekohtused, kiuslikud ning ebapädevad. Leidub kindlasti ka selliseid. Meie koolisüsteem eeldab, et esimesse klassi tulnu on lasteaiast saanud juba lugemisoskuse, ja heal juhul suudab isegi juba väiksemate arvude piires liita-lahutada, kuid tuleb siiski aru saada, et laps on laps ning tema põhitööks on mängimine ning läbi selle õppimine.
Mis on siis ikkagi pahasti?
Algkool.
Kooli minnes on lapsed väga erineva ettevalmistusega - ühed oskavad soravalt lugeda ja suudavad juba rehkendadagi, teised ei tunne veel tähtigi. Mõned on harjunud teiste lastega, samas kui on lapsi, kes on terve lapsepõlve üksi veetnud ning kes ei oska või pelgavad suhelda teistega. Õppekava kehtib aga kõikidele ühtemoodi. Esimene aabits on küll väga tore ja puha, aga tihti on nendes võõrapärased nimed ning pehmeltöeldes napakad illustratsioonid. Peale aabitsa antakse koolist kaasa veel terve hunnik õpikuid, tihti tugevakaanelised ning väga rasked. Füüsiliselt. Lisaks veel kõikvõimalikud töövihikud, mis tuleb kaasas kanda. Pluss joonistusvahendid ja muud tööõpetuseks vajalik, spordirõivad, vahetusjalanõud jpm., ning kuigi viimaseid ei tule igapävaselt kaasas kanda hakkab algkooli õpilasi vaadates kahju - seljakotid on ilmselgelt ülekoormatud. Vähemalt algkoolis peaks olema selline kord, et kodus õppida ei jäeta mitte midagi. Koolipäev, mis koosneb juba esimeses klassis viiest tunnist, teinekord enamastki, on lapsele väga kurnav ning kui koju minnes on vaja veel mitmeid tunde veeta koju jäetud töid tehes, jääb lapsel mängu- ja puhkamisajast vajaka ning tekib trots ning tahtmatus üldse midagi teha. Et kodutöid ära kaotada, tuleb sellevõrra kooliprogrammi paremini sisustada, st aga peamiselt seda, et õpetajal peaks jääma rohkem aega iga õpilase peale individuaalselt. Praeguste klasside puhul aga, kus on 30 ja rohkem õpilast, on see võimatu. Heal juhul suudab õpetaja klassi ees midagi kiirelt ette vuristada - teistkorda seletamiseks ei ole aega. Selle tarbeks on järelaitamistunnid, mis teevad koolipäeva veelgi pikemaks. Väsivad aga nii õpilased kui õpetajad. Ja väsinult ei jaksa keegi tööd teha ning õppimine on raske töö. Ehk siis pikk jutt lühidalt - klassid tuleb saada 10-15 pealisteks. Lisaks sellele tuleks kindlasti suurendada kehalise kasvatuse tunde. Kool ei peaks olema ainult kuiv teooria pähetagumine. Sport on kõvasti alatähtsustatud meie koolides. Vähemalt kord päevas peaks saama end füüsiliselt liigutada, ning mitte ei tohiks näha need tunnid välja sellised, kus õpetaja annab kätte palli, et minge mängige vutti. Peab õpetama õigesti sportima. Lisaks sellele juba algklassides tuleb hakata tegema selgitustööd, miks suitsetamine, narkootikumid, alkohol on halb, sest karm reaalsus on see, et juba nõnda noored suitsetavad. Mitte ainult lugemine ei ole tähtis, ega arvutamisoskus, vaid erinevatele situatsioonidele ja käitumistele õigete hinnangute andmine. Ja keskkoolis sellest rääkides on lootusetult hiljaks jäädud. Võõrkeeled - kui üldse midagi sisse võtta, siis kardinaalselt ümber korraldada. Õpetaja-klassi-ees-õpilased-järgi sõnade/väljendite korrutamine ning pähetuupimine ei ole keeleõppimine. Keelt saab õppida suheldes, teistega rääkides, sõnavara on kahtlemata väga vajalik, aga peab julgema ise rääkida, ükskõik kui vigaselt. Grammatika peab tulema hiljem. Ja kõigepealt peab suutma end väljendada korrektselt emakeeles - äärmiselt kummaline, kui eesti keele tunde on inglise keelest vähem. See ei ole normaalne.
Põhikool.
Puberteet. Õpetajatel käib ilmselgelt üle jõu 30-40 mässava noore ohjeldamine. Seda enam, et meie koolisüsteem ei luba õpetajal õpilast mitte mingil viisil karistada. Käskkiri on üks väheseid korrale kutsumise viise, kuid neid on mõnedel kümneid ning kui sellele mingit reaalset karistust ei järgne, hakkab õpilane tundma karistamatuse tunnet. See omakorda muudab julgemaks ning õpetajaid hakatakse järjest enam proovile panema. On korduvaid näiteid, kus õpetaja on õpilase korrale kutsumise eest ise politseile jalgu jäänud. On lausa juhuseid, mil õpetajale on määratud ühiskondlik-kasulikku tööd. Ja õpilane jalutab käed taskus minema, järgmisesse loengusse järgmise õpetaja närve kontrollima.
Põhikooli lastel enam nii raskeid seljakotte tassida ei tule, kuigi nendegi vanematel on tarvis igal aastal suurte summade eest välja osta töövihikuid, mida mõned õpetajad ei suvatsegi kasutada ning mis õppeaasta lõpuks leiavad teed ahju või prügikasti. Aga kirjastajad on jälle riigihankest suure kasumiga välja jalutanud ning juba järgmise aasta vihikud trükki saatnud. Meil peaks kooliharidus tasuta olema. Siiski igakuiselt toidurahad, töövihikud, vihikud, õpikute ümbrispaberid, päevikud, kunstiõpetuse vahendid (liimid, käärid, värvilised paberid, joonistusplokid, vildikad, värvipliiatsid jppm.), spordiriided, vahetusjalanõud ja veel kõikvõimalikku ja -võimatut. Ärme nimetame seda tasuta koolihariduseks, kui see tegelikkuses seda mitte ei ole. Eesti Vabariigis on kohustuslik ainult põhiharidus. See tähendab üheksa klassi. Peale seda on igaühe enda asi, mis ta edasi teeb või ei tee. Kuid riik on juba omajagu raha ja ressurssi igasse õpilasse investeerinu ning peaks olema riigi enda huvides see kuidagi tagasi saada kunagi - ehk siis maksuvõimelise kodaniku näol. Riik peab soodustama edasiõppimist, ükskõik kas kesk- või ametikoolis. Ametikoolid on muidugi täiesti omaette teema, tuleb kõvasti tööd teha, et nende mainet parandada. Praegu toodavad Eesti koolid halli massi, roboteid. Loogiline mõtlemisvõime ning loomingulisus ei ole olulised, peaasi, et plaani täis saab. Kuid kui õpilane oma paberitega ameti- või kõrgkooli ukse taha läheb, ei ole tal õrna aimugi, mida ta sealt tegelikult tahab. Informaatika on jube popp, palgad pidavat kõrged olema ja pealegi sõber läks ka sinna, on tüüpiline mõtlemine. Heal taibatakse ruttu, et on vale valik tehtud ning leitakse see õige suund, halvemal juhul alles mitme aasta pärast, mil õppelaenud juba võetud, kuid ei leita enam motivatsiooni eriala lõpetamiseks. Või lõpetatakse kõrgharidusega müüjana. Põhikoolis peaks olema vähemalt mingiski osas valikainetele põhinev. Ja mitte nii, et valida on teatriõpetuse, saksa keele või sõiduõppe vahel, vaid palju laiahaardelisem. Keda huvitab informaatika, see saab rohkem matemaatikat ning arvutiõpet, keelehuviline rohkem humanitaarsemaid aineid. Selliseid valikulisi mooduleid võiks olla valida 5-6 vahel. See aitaks kindlasti kaasa õpilasel endale sobiva ameti valimisel. Ja seda kõike peab alustama põhikoolist. 12-ndas klassis ei oma suurem osa õpilasi kindlat ettekujutust isegi sellest, mis valdkonnas nad hiljem tööd teha tahaksid.
Kui algklassides teevad suitsu veel õnneks ainult üksikud, siis põhikooli osas muutub see juba massiliseks ning aasta-aastalt kaasatakse sellesse rühma aina nooremaid. Ühed pahed viivad teisteni ning nii võimegi näha hommikupoolikul suuremates kaubanduskeskustes noori ringi jõlkumas. Kedagi ei huvita, miks nad koolis ei ole, neid endeid ammugi mitte. Lahe on ju hängida ja šopata. Põhjuseid ei viitsi keegi uurida. Täiskasvanutel ju omalgi mured - pangalaenud kaelas, pikad tööpäevad, stress ning viitsimatus. Leidub muidugi ka meeldivaid erandeid, kuid need inimesed on alati meeldivad erandid olnud. Noortele peab tänavaljõlkumisele leidma alternatiive. Enda väljaelamiseks leian ühe parima viisi sportimise näol. Koolivõimlad, -aulad ning spordiplatsid tuleb teha tasuta kättesaadavaks kõigile õpilastele väljaspool kooliaega. Maksab see riigile, mis maksab, seda tuleb toetada. Tihti lükatakse aga spordiplatsi väravad päeva lõppedes lukku või üüritakse seda suure raha eest välja. See ei ole jällegi normaalne.
Ehk siis taas sama probleem - klassid väiksemaks. Lisaks valikained ning alternatiivseid vabaajaveetmisvõimalusi pakkuda.
Keskkool.
On meil rangelt vabatahtlik. Kui ei meeldi, mine ära. Siiski hakkab alles siin mõistus koitma ning tekkima iseseisev mõtlemisvõime. Ning kuna see kooli osa ei ole enam kohustuslik, võib kool panna piirangud sinna pääsejatele. Enamus koole kasutab seda ka ära ning üldiselt on keskkooli osas klassid väiksemad ning probleemse käitumisega noored puuduvad. Erandeid jällegi leidub. Keskkooli osas on aga koolipäevad veninud 8-9-tunnilisteks, mis teeb juba iseenesest täispika tööpäeva. Koju jõutakse vanematega sama-aegselt. Kui käiakse veel ka trennis, huviringis või osaletakse mõnes muus ettevõtmises, siis tihti hiljemgi. Kuid kodutöid on ikkagi tarvis teha. Helgema peaga noortel on lihtsam, vähemhelgematel aga tükk tegemist, et järje peal püsida, sest kooliprogramm on tihe ning maha jäämine tasub ruttu kätte. Siiski võetakse keskkooli õpilasi tihti juba kui suuremaid inimesi ning leitakse õpetaja ja õpilase vahel ühine keel. Ka probleemide korral. Siiski on õpetajaid, kes päevast päeva kordavad õpilastele, kui lollid nad on ja kuidas nad ikka mitte millestki aru ei saa. Täiskasvanutele ei meeldi ju samuti, kui ülemus iga päev neile meelde tuletaks, kui saamatud nad on. Siiski võib õnneks tõdeda, et keskkoolis on olukord ehk mõnevõrra parem, kui alg- ja põhikoolis ent siiski tuleks kiiremas korras vastu võtta uus koolisüsteem. Senikaua, kuni õpetaja on koolis klienditeenendaja ning õpilane klient, kellel alati õigus, ning klasse väiksemaks ei tehta ja mingite mõttetute pseudoprobleemidega tegeletakse, saame veel ja veel lugeda neidsamu artikleid, millest sellesamuse kirjatüki alguses juttu oli.
Lihtsalt tundsin, et pean midagi ütlema.

Ahjaa.. eriti napakas on, kui nt matemaatikaõpetaja paneb 1 selle eest, kui õpilane matemaatika tunnis korda segab. Aga ju siis näitab see kuidagi õpilase matemaatika-alaseid teadmisi ikkagi ka.

Annan oma hääle ja vere

Numbrid on toredad. Numbrid on aluseks matemaatikale ning matemaatika on aluseks loodusteadustele. Loodusteadused aga mõjutavad meie elu tänapäeval igapäevaselt ja palju rohkem kui me oskame ehk arvatagi. Ehk isegi rohkem kui me tahaksime. Statistikutele meeldivad ka numbrid. Veel rohkem kui mulle. Nad suudavad numbritega käia ümber viisil, mis jääb ilma matemaatika-alase kõrghariduseta tavakodanikule arusaamatuks. Vaatamata sellele tahab kodanik teada kes, kui palju, miks nii palju. Või vähe. Miks ehk ei kuulugi niiväga statistiku valdkonda, pigem juba kõiksugu sotsioloogid-pedagoogid ja muuld -oogid üritavad vastata sellele küsimusele. See kõik aga ei loe. Faktid jäävad. Numbrid jäävad.
Riigikogu valimised. Aasta 2007.
Kõige väiksem valimisprotsent oli Ida-Virumaal. Selle üle ei imesta ilmselt keegi. Täpselt samuti oli ootuspärane savipaksu erakonna edu seal maakonnas. 55% idavirulastest andis oma hääle keskerakonnale. See on rohkem kui pool. Õnneks ei ole igal pool Eestis inimesed sellised. Jah, mõnes kohas on nad ka isesugused, vihased, arusaamatud, lihtsalt saamatud. Erinevatel põhjustel tunnistati üle vabariigi kehtetuks 5224 valimissedelit. Oli juhuseid, kus umbkeelsed ei saanud aru, mis tegema peab ja miks kodakondsuseta valida ei saa. Paraku oli ka selliseid. Teine rühm aga avaldasid oma arvamust poliitikute pihta sedeli peale kirjutades. Nt "Üldiselt on kõik valetajad ja vargad!!", "Hakake ausaks, siis valin", "Olgu jumal teile armuline teie viimasel teekonnal", "Seaduslikud vargad, kas peate inimesi idiootideks?!". Esines ka loendamatuid numbrei ning mahasodimisi. Ikka juhtub.
Kuna aga vajalikku 51 mandaati ükski erakond kokku ei saanud, tuleb "võitjatel" liitlasi otsima (pigem valima) hakata. Valik pole kahjuks suur - parem- või pahempoolsed. Pahem olekski pahem ehk minu silmis igal juhul ebameeldivam variant. Reformi- ja keskerakonna valimiskampaania oli suuresti üles ehitatud üksteise laimamisele ning mahategemisele ja kui nad peaksid praegusel juhul koalitsioonilepingu sõlmima, siis on see kõige räigem valijate petmine - valimislubadusi nii ehk nii ükski kaine mõistusega inimene tõe pähe ei võta ju. Takkajärgi tarkus on ikka kõige suurem tarkus olnud, ehk et ootame mõne päeva ja targutame siis jälle.

Jah, sai käidud. Oli normis. Sai head tehtud. Sai punane tass saadud.

Rohkem kui 3000 sõna

Kui me poodi läheme, siis me eeldame, et seal on kõik viisakas ja puhas ning kaup ei ole pakendite alla ära kadunud ning juurikad ja puuviljad on pestud. Auto on tänapäeval täpselt samasugune tarbekaup nagu telefon või tolmuimeja või praepann. On küll ka inimesi, kellel auto on näitamiseks teistele, kuid sellistel inimestel on ka kõik muu teistele näitamiseks ning üldiselt ma sääraste inimestega ei suhtle ning üritan neid igati vältida. Igatahes, suurem jagu autopoode/turge on lahtise taeva all ning see seab poe/turu omanikele mõned kohustused (pigem soovituslikud on need küll). Mulle ei meeldi autode vahel sügavates lörtsimeredes sumbata. Ma ei hakka ka igat autot kätega puhtaks nühkima, et leida taha pistetud paberit hinna ja muu infoga. Õnneks mõnel platsil olid autod ilustikenasti puhtaks harjatud ning just nemad saavadki nüüd rõõmsalt tõdeda, et said järjekordse auto müüdud ning ühe plussmärgi jälle juurde tõmmata. Mulle meeldivad puhtad autod. Mulle meeldib meie auto ka. Ikkagi esimene ju.

Täpselt kolm korda olen sel talvel suusad alla saanud. Ühtekokku ehk 10 km nendel läbinud. Ja umbestäpselt null on neid kordi, kui olen uisud jalga pannud. Ja selle kõige peale on hilja mõelda nüüd, mil suur sula käes. Talvesaapad võib kummisaabaste vastu vahetada ning heledad püksid rahulikult kappi pista. Sulaga kaasnevad aga muud toredad tegevused, mida pakasega on raske ehk teha. Näituseks lumesõda ning lumeinimeste tegemine. Et aga me oleme harjunud lumest memmesid ning mehi nägema ikka kusagilt laugemates kohtades mõnes pargis või maja tagahoovis, siis oli suur minu üllatus, kui nägin Vallikraavi tänavat mööda alla jalutades mäe ülikooli matemaatikahoone poole vaadates mäe otsas tavatut paari - rinnakas lumenaine ning mees, ilusti käest kinni ja puha. Fantaasia

Uisutama minemata jätmist ei õigusta küll mitte miski, kuid vähemasti sai läinudaastane tegematajätmine sel aastal teoks tehtud. Ehk siis jääküünlad särasid taaskord vanematekodu hoovis. Nende tegemiseks peab olema piisavalt käre pakane, et ühe ööga valmis saaksid - ehk siis vähemasti 15-20 pügalat alla nulli. Tehnoloogia ise on imelihtne - tarvis on pange (soovitavalt mitu, et saaks korraga rohkem lampe), pangede arvuga võrdne hulk pudeleid (peavad olema ühtlase jämedusega ning vähemasti pange kõrgused), natuke liiva või muud raskust pudelite sisse ning vett. Panged tuleb vett täis lasta ning pudel koos raskusega pange keskele asetada (kui paksust klaasist pudel on, siis polegi ehk raskust vaja, püsib niisamagi paigal). Seejärel panged välja tasasele pinnale ning tuleb jääda hommikut ootama. Poole ööpäevaga peaks 20 külmakraadi juures vesi täpselt niipalju ära jäätuma, et jää paksus on 5-10 cm ning selle jäätüki sees on veel vett. Seejärel tuleb kuidagi lamp pangest kätte saada ning pudel lambist välja. Seda saab lihtsustada vähese sooja veega pange üle valades. Ideaaljuhul mõrasid sisse ei löö ning saab kenasti lambi pangest välja tõsta. Pudeliga samuti toimetada ning üleliigne vesi lambi seest välja valada. Jääb üle veel vaid sobiv koht lampide jaoks välja vaadata ning küünlad nende sisse asetada ja tulemus on väga efektne, eriti kui tänavavalgustus otse peale ei paista.

Tõeline loodussõber

Hiljuti oli Postimehes artikkel huntidest millises linnadest väljaspool elavad inimesed kurtsid, et hundid kipuvad liiga tegema. Inimesi veel rünnatud ei ole, kuid lambaid olla ära viidud küll. Inimene lõikab metsa maha ning hävitab sellega huntide toitumisalasid ja pärast imestab, miks küll hundid asulatesse tikuvad. Nälg on. Ja kui külamees enda või kariloomade kaitseks mõne soe maha laseb, ilmuvad jälle välja looduskaitsjad, kes räägivad looduse tasakaalust, selle rikkumisest ning inimese piiritust julmusest. Igatahes oli Postimehe võrguväljaandes sellele artiklile keegi Tüüpiline ''loodusesõber'' kirjutanud järgmise vastuse:
Tüüpiline vinguv ja halav ''loodusesõber'' teeb iga kahe aasta tagant oma korteris või elamus remondi, et ikka ajaga kaasas käia. Selleks raiskab ta hulga loodusressurssi, valab kanalisatsiooni hulga lahusteid, värve, muudab kõlbmatuks täiesti kasutuskõlblikke interjööriesemeid jne. Vabal ajal käib ta looduses. Sinna sõidab ta oma suure mootoriga jeebiga, rikub agaralt liikluseeskirja nõudeid ja sülitab kaaskodanike peale kaarega. Auto taga on haagis ja sellel ATV millega siis siirdutakse loodusega lähemalt tutvuma. Asja käigus tehakse palju ''head'', rajatakse loodusesse nii mõnigi uus tee, et inimesed saaksid takistamatult ikka looduses liikuda. Õhtul tekkivas väsimuses on hea tarbida õllekest- viinakest, pesta ojas oma ATV ja auto puhtaks, tarbida ka hulka lihatööstuse tooteid. Järgmisel päeval on luud- liikmed valusad ja õgitust seedehäired. Ja siis linna tagasi, matsid eest, mina tulen, ATV- ga sissesõidetud rada pidi saab nüüd ka juba jeebuga otse suurele teele, küla vahel jäi küll alla paar matsidele kuuluvat kana, aga mis siis, vist oli ka mingi põllusiil kapsaste ja porganditega. Hämming, miks nad porgandit POEST ei osta, kuradi matsikari! Linnas on lahe, pesumasin käib mitu ja mitu täit, sest loodus määrib riideid KOHUTAVALT! Kuna loodus määrib riideid väga, tuleb pesupulbrikogust kolmekordistada, hiljem lisada programmi ka lisaloputusi, no sai tubli 200 liitrit pesupulbrist vett kanalisatsiooni lasta, aga see ju ODAV! Teeb siis loodusesõber lahti interneti ja ohmaiäss, keegi TAPAB hunte!!! On alles sead! Loodust tuleb hoida ja püss on üldse ohtlik, mõtle vaid, ma olen metsas, LOODUSES, oma vaba aega veetmas ja pean kartma, et samas metsas on ehk keegi PÜSSIGA, oumaiäss, oumaiässss! Sead, kuradi jahimehed, kuradi värdjad matsid! Ostke endale plastmassist hunt!
(16.02.2007 10:18)

Inimene on ainuke loom, kes tapab lõbu pärast.