Nõnda algab "Jalgpalli aabits". Välja antud Saksamaal 1975 juba. Eesti keelde tõlgitud 9 aastat hiljem Tallinnas. Kahjuks on minu käes praegu kõigest üks osa sellest raamatust. Teist poolt ei ole õnnestunud veel üles leida. Aga kaugel ei tohiks olla. On vist omal ajal kõva sõna olnud, sest suht kapsaks on loetud. Lausa pooleks. Ning vaatamata oma 30 aastasele vanusel, tundub täitsa asjalik raamat olevat. Ilmselt ei ole jalgpall selle ajaga olulisi muutusi oma mängitavuselt läbi teinud. Kuidas ta saaksi olla. Aga mind hakkas huvitama, kas on praegustel noortel vutihuvilistel ka sellist raamatut võimalik kätte saada või kas on ehk tänapäevasemat varianti tehtud.. et nagu värvilisemad pildid ja fotod ja värgid. Martin Reim vist oma jalgpalli videotreeningu kasetti on välja andnud, aga seda ma ei ole näinud rohkem, kui telekast jupiti ainult. Ei tea, kas meie tänased jalgpallitähed on omal ajal seda aabitsat käes hoidnud?? Tore oleks teada. Väärt ajaviide, see jalgpall, igatahes on.
Parem viis minutit hiljem kohale kui pool tundi varem kabelisse.
See tuleks igale liiklejale pea sisse raiuda. Eriti autojuhtidele. Eriti talvel. Juhtus sedapuhku olema nõnda, et tänavustel jõuludel tuli õige mitmel korral autorooli keerata. Ja paraku ühel päeval keerdus see rool Tallinna peale. Pikk sõit, jõudis mõelda igast mõtteid. Jõuluaeg. Milleks küll inimesed ei mõtle endale. Ammugi mitte teistele, kui omad ja võõrad elud kümnetel kordadel sõiduteel ohtu seavad. Kas tõesti on nii kiire koju jõudmisega, et peab igast eessõitvast autost misiganes hinnaga mööda saama? Muidugi ei ole meeldiv, kui Sinu ees sõidab keegi suurel teel 70-80-ga. Kuid isegi kui minu spidomeeter näitas 110 teinekord, oli möödasõite minust enam kui ma ise möödasõite tegin. Ei ole mõtet sõimata eessõitvat autot, kui ta just parasjagu ei sõida maksimaalse lubatud sõidukiirusega. Talvel tuleb valida kiirust vastavalt ilmale, vastavalt kogemustele. Ja kui keegi seda teeb, siis teiste silmis on ta justkui kurjategija. Ning Tallinn-Tartu mnt ON üle koormatud. Seda mõistab igaüks, kes seal sõitnud. Paarikümne aasta eest piisas ehk sellise läbilaskega teest meie suurimate linnade vahele. Aga mitte enam täna, kus autode arv on mitmekordistunud ning ummikud ei teki enam mitte ainult linnades. Riik peaks ehitama kiirteed. Vähemalt T-T vahele. Mitte selleks, et rullnokkadel oleks, kus uusi kiirusrekordeid püstitada, vaid et ei peaks sõitma autoautos ja pidevalt (üli)ohtlike möödasõitude tunnistajaks olema. Kiirusületajatel tuleks lihtsalt load ilma igasuguste hoiatusteta aastateks ära võtta. Ja kui siis ka aru ei saa, kinni panna. Kuniks mõistus tuleb. Kahjuks peab mainima, et kõige hullemad ei olegi rullnokad, vaid rikkad pintsaklipslased/poliitikud/ärimehed, kes sõidavad oma luksmaasturitega ning arvavad, et neile ei kehti ei liikluseeskirjad, ega gravitatsioonireeglid, ega isegi inimlikud põhimõtted. Selliseid aitab paraku ainult haud.
Ja palun inimesed, kandke maanteedel kõndides helkureid. Väga sant tunne oleks kedagi alla ajada, kuna ta kakerdab suure tee ääres, üleni tumedates rõivastes ja helkurdamata. Võta või terve kotitäis kaasa ja hakka teelistele jagama. Helkur ei ole kallis. Elu on. Ja kui kipute maha unustama, pange mitmete riiete külge. Rohkem on uhkem. Ja unustasin veel maininda, et vihkan soola... seda soola, mida puistatakse lolli järjekindlusega meie tänavatele ning mis lõhub nii teid autosid kui ka rikub ilmselt meie põhja ja kõike muud vett. Pange soola, kui muud teha ei taha ning eelkõige lihtsalt lükake lund ära. Aga on vist sedagi meie suurtelt valitsejatelt palju tahetud. Nemad ei sõida ju kunagi ühe autoga nõnda palju, et see roostetama hakkaks...
Sellised talvise elu pahupooled. Ja ma pole siiani veel suusatamas käinud. Kehv.
Jõulud on vist üks neist sõnadest, mis eksisteerib ainult mitmuses. Umbes nagu püksid, kui mitte arvestada vesipükse, mis ei olegi tegelikult päris püksid. Jõuludel, mida inglise keelt kõnelevad maailmakodanikud kutsuvad Christmas'ks, on paljude miinuste kõrval ka paar suuremat plussi. Esiteks saavad sel aastaajald paljud pered-tuttavad kokku ning teiseks saab siis süüa lõpututes kogustes head ja veel paremat. Ning need kaks kaaluvad üles kõik kommertsjura, mis tänapäeva jõuludega kaasnevad. Kaupmeeste püha.. Inimesi valdab ostuhullus. Mina ei teinud kellelegi see aasta kinki, kui välja arvata paar isetehtud helkurit. Ja needki polnud niivõrd jõuludega seotud, kuivõrd lihtsalt sooviga sõpradele heameelt teha. Kusjuures esimene jõululaupäev elus, mil ei söönud verivorsti ega kapsast ega isegi mitte sülti. Mitte midagi, mis kuulub traditsioonilisele eestlase jõululauale. Ja ei olnud häda kedagi. Täna sai see viga küll parandatud, ent hambavalu ei lasknud ikkagi kõike täiel rinnal nautida. Siiski pühad hakkavad selleks korraks otsi kokku tõmbama, ent kohe on tulemas järgmised ning kaugel need tulevad jõuludki enam on. Ning jõuluilm oli igati sobilik täna kelgutamiseks. Seega väga tore igati.
Ruubikul on kuubik. Jõulul on vana. Kuusel on puu. Tugil on tool. Põrandal on vaip. Mul on suva. Kaks meest pannakse paari. Kumb on naine?
Mulle on siiani meeldinud Eltoni Johni ja Jacksoni Michaeli muusika. On kuidagi südamesse läinud. Aga üks otsustas end mustast valgeks teha lasta ning teine võttis endale nüüd ametlikult kaasaks mehe. Nii ei lähe mitte.
Inimesed ostavad liiga palju.. Ostavad asju, mida ei ole vaja. Ärge ostke. Ärge võtke laenusid. Ei ole vaja. Tuleb enne kaine peaga asjad selgeks mõelda. Kuigi, mis seal salata, meeldib ka mulle aegajalt pea ees tundmatusse vette sukelduda. Aga jõuluhulluses tonnide viisi träni kokku osta ei ole kuigi mõttekas.
Siit ja sealt on ka kuulda olnud, et bloogid on mõttetud asjad ning neid kirjutavad justkui pooletoobised, kellel pole paremat oma ajaga peale hakata. Samas egas nood inimesed seda siit vist ei loe ka. Ja pole mõtet tülitada sellise jutuga ka neid, kes siiski leiavad siit endale lugemis- ning mõtlemisainetki ehk. Siiski ei jäta ma kirjutamist, kui on vähemalt üksainusgi lugeja. Ja kuni ma suudan kirjutada nii, et endal on kuu aja möödudes huvitav lugeda, siis on ju üks lugeja olemas - mina ise - ning seega tuleb kirjutamist jätkata, kuni muutun endale ebahuvitavaks.
Ma teen vigu. Tunnistan neid. Võtan neist õppust. Ja siis teen neid ikka ja jälle uuesti. Kehv mis? Räägi veel, et eksimine on inimlik.. Ma ainult loodan, et ma ei pea tulevikus oma tänaseid otsuseid kibedasti kahetsema hakkama.
Tahaks ühe ja teist ja kolmandatki. Siinkohal paraku ei tööta seaduspära, et mida rohkem tahad, seda rohkem saad. Elu arvab, et nõnda oleks liiga lihtne. Vist. Ma ei saa kurta vaba aja üle. Sest seda on. Aga mida hakata peale vaba ajaga, kui ei saa teha asju, mida süda ihkab. Puuduvad vahendid. Vahendeid saab raha eest. Aga puudub ka raha. Et raha saada, peab tööd tegema või rikkaks sündima või metsikut moodi õnnelik olema. Ma ei osta lotosid, seega ei saa õnne kaela ajada rahapuudust, sest ei saagi ilmselt võita, kui ei soeta lotopiletit. Rikkaks ma ka sündinud ei ole ning ka selles ei saa ma kedagi süüdistada. Aga tööle peab ikkagi minema. Lihtsalt on vaja. Et teha asju. Töö eest makstakse raha. Siis saab soetada vahendeid, et tegeleda ennast huvitavaga. Aga et töö eest teenitud rahast saaks äraelamise kõrval ka asju soetada on vaja palju raha teenida. Palju raha saab siis kui teha palju tööd. Ja kui palju tööd teed, on Sul palju raha ja väga vähe vaba aega. Sul on vahendid kõigi oma hobidega tegelemiseks. Kuid enam ei ole Sul vaba aega. Et nagu surnud ring vist. Raha ei võrdu aeg. Ja aeg ei võrdu raha. Ja raha ei võrdu õnn. Aga õnn võrdub armastus.. Teatud juhtudel. Seega saan ma end siiski õnnelikuks lugeda.
Jõulud on ukse ees. Jõulud on mõtiskluste ning omastega koos olemise aeg. Mõtisklegem ning olgem ning nautigem üksteist. Et ikka paremini mõista. Sest õnn ei ole rahas. Ega asjades. Õnn on see, kui Sul on sõbrad. Aitäh teile kõigile, kes olete rasketel hetkedel toeks olnud.
ping pong.... ..ping .. pong .... ping pong. PING Aga paraku seda puhku jäid reketid kätte võtmata. Paraku. Kahju tegelikult. Ent see-eest said nooled võidu peale märklauda lennutatud. Ja et võimalikult viimase minutini põnevust ülal hoida, olime vastase apunkto-ga lõpus suht täbaras olukorras. Pigem siiski mina. Sest olin oma edu maha mängimas. Lõpuks siiski sport võitis ja tubli kaasvõitleja saab oma revansi järgmisel seansil:P
Täiesti üllatusena tuli mulle Jää-ääre uus plaat. Topel lausa. ei Üle ega Ümber. Esimesel plaadil nende endi täiesti uued lood v.a. Üksinduse Valss, mida küll siiski ei ole olnud seni ühelgi nende plaadil ega kassetil. Eriti värskendav oli aga teine plaat, millel esitasid "vanu häid" teised eesti muusikud alates Vennaskonnast lõpetades Anu Lambiga. Kirju seltskond ning huvitavad uusversioonid. Igatahes täie raha eest väärt kuulamist.
Ning peab mainima, et elu ON üllatusi täis. Näis, mis lähitulevik toob. Igatahes mitmed plaanid on õite pea peale pööratud. Ei saa vähemasti igavuse üle kurta.
eeee.... äääää... Kui midagi öelda ei oska, siis oleks vist parem vait olla. Ma vihkan, kui inimesed hakavad eeetama ja ääätama ja niisama kokutama. Aga võibolla see teeb nad just erilisteks. Teistsugusteks. Veelgi enam ei salli ma suitsetamist, eriti noorte naiste puhul. See on tülgastav. Rõve vaadata, kui noor ema lapse juuresolekul pläru kisub, sinakas suitsuvine ümber pea keerlemas. Haiglane. Sellistest lastest on kahju. Nemad ei ole ju milleski süüdi. Oleks see minu teha, saaksid juba tänasest pävast alates suitsupaki hinnad olema vähemalt sada krooni.. Ja alkoholi aktsiisi tõstaks ka rämedalt kõrgele. Ja kui inimestel rahast kahju ei hakka ning kusagilt Vaasja käest lähevad salaviina ostma, siis mul ei oleks absoluutselt kahju kui oma tervise sellega p...e keeravad. Saage ometi kaineks..
Aga mis ma räägin siin selliseid rumalusi. Peaks vist hakkama selle asemel hoopis linnapeaks. Ja siis endal kohe palka tõstma. Nii umbes teisel päeval. Esimesel ei oleks ju väga sünnis. Ja tõstaks ikka kohe 20kordse riigi miinimumini. Ning siis pärast esimese palga kättesaamist hakkaks kurtma, kuidas ikka kõik nii kallis on ja nii väikese palgaga ära ei suuda end elatada. Ja siis nõmeda argielu eest kusagile Tuneesiasse puhkama põgeneda. Vahva eksole..
Vaatamata sellele, et Võrno sõidab meil miski luksmaasturiga, olen ma temaga täiesti ühel nõul. Kui hommikul avastad oma neljarattalise sõbra ilma ratasteta, on see peaaegu sama hea kui avastada neljajalgset sõpra ilma jalgadeta. No päris nõnda võrrelda vast siiski ei saa, aga sellist häbematust tuleks karistada vanal heal moel... Käsi maha, siis teinekord enam ei varasta. Kõrvad võivad külge jääda. Ja vägistajad... no neil munad maha. Karm. Aga õiglane.
Sellised sünged teemad siis täna. Siit siirdume nüüd suurt ahvi vaatama. Laps minus hakkas elama.. silmad läksid särama:) Kong is King... klassika
Inimene on ikka äärmiselt kummaline olend, sest vaevalt, et kedagi teist vaevaks keskööl küsimus, millisena kujutad Sina ette sõna aga. Ehk siis: Kujuta vaimusilmas ette sõna 'Aga'. Kas Sa näed seda kirja- või trükkitähtedena? Või näiteks kujutage ette numbrite rida. Mingi suvaline rida.. Ühest kümneni näiteks. Kas numbrid asetsevad Teie vaimusilmas ülalt alla suunas või vasemalt paremale? Ilmselt ei ole sellel mitte mingit tähtsust eksole. Aga ometigi selline küsimus tekkis. Kedagi peab see siiski huvitama. Minu jaoks on igatahes Aga suure algustähega kirjatähtedes ning numbrid jooksevad ikka vasemalt paremale.
Inimesel, kellel on kolmel järjestikusel päeval kolm eksamit tulemas, peaks midagi muud 00:05 peas olema, aga võta näpust.
Väidetakse, et ma söön liiga palju magusat. Teinekord on väidetel ka tõepõhi all. Aga mulle meeldib magus. Ma ei häiri selle söömisega kaaskodanikke, ei puhu kellelegi nikotiinitossu näkku, ei sülita kommilärakaid tänavale, ei lõuga jäätist süües. Ja hambaravi eest maksan ka ise. Igatahes leian ma, et magusa peale kulutatud raha ei ole üldsegi nii halvasti kulutatud, kui näiteks tubaka, alkoholi või kasvõi kohvi peale. Kusjuures olen kuulnud kusagilt, et tubakas pidi isegi kõvema sõltuvuse tekitama kui heroiin. Vot siis.. Arusaadav, miks raske maha jätta. Aga miks üldse tegema hakata, on jäänud mulle siiani mõistatuseks. Ilmselt ei saagi ma sellest mitte kunagi aru saada. Ja mul ei ole üldse kahju. Seega söön ma magusat edasi ja kui kellelegi ei meeldi, siis võite mulle järgmine kord shokolaadikarbi asemele raamatu tuua, mille üle mul oleks võrdselt hea meel.
Palju poleemikat on tekitanud J.K. Rowling oma Potteri seeriaga. Meenutab natuke juba farssi teemal M$ Windows vs Linux. Potteri fännid vs Potteri vihkajad. Mõlemal puhul on olemas ka kolmas osapool ehk siis Mac'i inimesed ning need, kes ei võta Potteri suhtes seisukohta, vaid poriloopimise asemel loevad hoopis (väärt)kirjandust. Jah, ka mina arvan, et Potter ei ole mingi väärtkirjandus, mis peaks olema kohustuslik element iga raamatusõbra riiulis. Mõnele ei meeldi lihtsalt muinasjutud. Eriti sellised tänapäevased ja moodsad. Aga et Potterist pannakse lõikusid algkooli õpikutesse käib küll natuke vastukarva. Reklaamimehed-naised langevad teinekord ikka madalale. Nõmedad on need inimesed, kes vinguvad, et Potter on nõme ja Rowling plagieerija, kuid ometigi lähevad kinno Potteri filme vaatama. Nii silmakirjalik ei saa olla.
Nõndaks siis. Ja lunda tahaks juba suuremates kogustes kui õhkõrn kirme.
