Shokolaad vs Harry Potter

Väidetakse, et ma söön liiga palju magusat. Teinekord on väidetel ka tõepõhi all. Aga mulle meeldib magus. Ma ei häiri selle söömisega kaaskodanikke, ei puhu kellelegi nikotiinitossu näkku, ei sülita kommilärakaid tänavale, ei lõuga jäätist süües. Ja hambaravi eest maksan ka ise. Igatahes leian ma, et magusa peale kulutatud raha ei ole üldsegi nii halvasti kulutatud, kui näiteks tubaka, alkoholi või kasvõi kohvi peale. Kusjuures olen kuulnud kusagilt, et tubakas pidi isegi kõvema sõltuvuse tekitama kui heroiin. Vot siis.. Arusaadav, miks raske maha jätta. Aga miks üldse tegema hakata, on jäänud mulle siiani mõistatuseks. Ilmselt ei saagi ma sellest mitte kunagi aru saada. Ja mul ei ole üldse kahju. Seega söön ma magusat edasi ja kui kellelegi ei meeldi, siis võite mulle järgmine kord shokolaadikarbi asemele raamatu tuua, mille üle mul oleks võrdselt hea meel.

Palju poleemikat on tekitanud J.K. Rowling oma Potteri seeriaga. Meenutab natuke juba farssi teemal M$ Windows vs Linux. Potteri fännid vs Potteri vihkajad. Mõlemal puhul on olemas ka kolmas osapool ehk siis Mac'i inimesed ning need, kes ei võta Potteri suhtes seisukohta, vaid poriloopimise asemel loevad hoopis (väärt)kirjandust. Jah, ka mina arvan, et Potter ei ole mingi väärtkirjandus, mis peaks olema kohustuslik element iga raamatusõbra riiulis. Mõnele ei meeldi lihtsalt muinasjutud. Eriti sellised tänapäevased ja moodsad. Aga et Potterist pannakse lõikusid algkooli õpikutesse käib küll natuke vastukarva. Reklaamimehed-naised langevad teinekord ikka madalale. Nõmedad on need inimesed, kes vinguvad, et Potter on nõme ja Rowling plagieerija, kuid ometigi lähevad kinno Potteri filme vaatama. Nii silmakirjalik ei saa olla.

Nõndaks siis.
Ja lunda tahaks juba suuremates kogustes kui õhkõrn kirme.