Ei smokingule

Mitte ei mäleta, kas Tallinna loomaaias kängurusid on. Võib-olla on. Võib-olla ei ole. Raudkindlad mälestused nende sealnägemisest igal juhul puuduvad. Kui päris aus olla, siis ma ei mäleta päris saja protsendi jagu ka seda, millal ma Austraalias esimest korda neid nägin. Ühtegi loomaaeda me ei külastanud esimese paari kuu jooksul kohe kindlasti mitte, seega pidi see olema nende loomulikus keskkonnas. Küll aga on mul väga selgelt meeles üks kängude mittenägemise kogemus. See pidi aset leidma kusagil detsembris 2007. Siis kui me Youngis kirsse korjasime. Nimelt minu doktoritoorikust nimekaim läks ühel õhtul pisukesele jooksuringile ning võttis pisikese lisakoormusena oma peegelkaamera kaasa. Kui ta tolleltsamalt sörkjooksult hiljem tagasi tuli, rääkis ta õhinal kõigile kuulajatele oma känguru kohtamise kogemusest. Ja õhinal me tõesti kuulasime. Kujuta ette, känguru ja passis päris sinu nina all. Kohe lausa nõnda nina all, et oleks soovi korral võinud kannaga otsa ette virutada ning rahumeeli edasi hüpata. Päris nõnda see kohtumine õnneks ei lõppenud, kuid kõiksemees oli Mati peale nõnda kade, et järgmine õhtu otsustasime kängusid otsima minna. No et ikka oma silmaga ära näha. On vist üleliigne mainida, et loomulikult me ühtegi ei näinud. Küll aga ohtralt lambaid, lehmi ja muid koduseid mullikaid- pullikaid.
Kõik see jant pani mõtlema, et ehk kängud on siinmail sama rasked tabada kui kodus metskitsi ehk. Tegelikkuses on neid siin aga umbes sama raske mitte näha kui mõnes koduses sadamas kajakaid mitte märgata. Ja teinekord peab autoga sõites päris palju vaeva nägema, et ühestki üle ei sõidaks.
Me hakkame neid naljakaid elukaid taga igatsema.


Mulle kohe kuidagi ei meeldi suitsetamine. Ja suitsetamisest veel vähem meeldivad suitsetajad, kellele ei lähe korda, kelle suunas nad oma jubedat kärsahaisu puhuvad. Ma ei lähe kellelegi ütlema, et nad ei tohi suitsetada (erandina need inimesed, kellest ma hoolin) kuni nad oma suitsetamisega mind ei häiri, et ehk siis teevad seda kaugel eemal või veel parem veel siis, kui mind üldse läheduses ei ole. Ehk siis silma alt ära. Kui ma peaksin juhtuma olema suitsetaja kodus ning ta (teades minu suhtumist tubakasse) kohe kuidagi ei suuda olla ilma oma nikotiininälga rahuldamata, siis ma teinekord sinna enam ei lähe. Ei mingeid selgitusi ega vabandusi. See ei tähenda, et ma selle isiku pihta mingit isiklikku vimma hakkaks kandma. Lihtsalt seni kuni ta suitsetab, ei taha ma seal olla, ükskõik kui toreda või huvitava või sõbraliku inimesega tegemist. Probleem tekib siis kui suitsetaja tuleb minu koju (samuti teades, mida ma sellest arvan) ja ei suuda ka seal olla ilma järgmist annust nikotiini saamata. Paraku on aeg näidanud, et on nii kui naasuguseid inimesi.
Eriliselt ei saa ma aru inimestest, kes nimetavad end "pühapäevasuitsetajateks" või "ma- suitsetan-ainult-siis-kui-napsutan". Pühapäeval või kolmapäeval, mis seal vahet on. Pühapäeval valetatud vale ei ole parem kui kolmapäeval valetatu. Ja napsutajad-suitsetajad peaksid ehk napsutamise maha jätma, kui nad ei suuda end muud moodi seda tehes suitsetamisest eemal hoida, sest ausõna, kedagi ei huvita teie hala järgmisel päeval teemal kurat-kus-pea-lõhub-ning-mul-on- tunne-nagu-oleks-kass-suhu-ära-surnud.
Lihtsalt tubakahais tekitab minus sellise tunde, et kolm päeva tagasi söödud lõunasöök tahab hakata tuldud teed tagasi tulema. See ei ole üldsegi meeldiv tunne.