Suhteliselt suhteline

Ma olen üpris veendunud, et absoluutselt mitte ükski asi siis universumis ei ole absoluutne. See vist saab tähendada ainult seda, et kõik on suhteline. Suhteline kõige muu suhtes. Ja kõik muu on ka suhteline kõigesst muust erineva kõige muu suhtes. Sellepärast ma olengi 'üpris veendunud', mitte 'täiesti kindel'.
Pealegi teine päev aeg venib jubedasti ning see teine teine päev kaob justkui märkamatult. Ning loomulikult juhtub enamasti ikka nõnda olema, et need päevad, mis kiirelt õhtusse jõuavad, neid me naudime tunduvalt enam kui neid, mis tatina venivad. Ehk et kui midagi toredat ja meelepärast teha toimetad, tuleb alati ajast puudus, samas kui kõik need päevad, mil toimetad meelepäratuid toimetamisi, ei paista mingit lõppu omavat ega tulevat.
Üldiselt kehtib ka tõsiasi, et teatud aja möödudes - mida pikem teatud aeg, seda parem lõpptulemus - tunduvad need uimased ja aeglased päevad sootuks ununevat ning mäletama jääme vaid mälestusi neist kiiretest aegadest, ükskõik kas headest või halbadest. Veelgi enama aja möödudes jäävad peale vaid head. Ja halvemad muutuvad paremateks. Või vähemalt headeks õppetundideks kui mitte millekski muuks. Sest kui me oma vigadest ka ei õpi, siis oleme elukoolis ka põrunud.
Aeg on ka suhteline - suhteline nii ruumi, aja kui teiste inimeste ajatunnetuse suhtes - mis tähendab vist seda, et me ei liigu teiste inimestega päris ühes tempos. Ega vististi ka mitte samas suunas. Kui aga tagurpidises suunas liikuda on suhteliselt lihtne - kõiki suhtelisi muutujaid arvesse võttes loomulikult - siis tagurpidi ajas liikuda on juba suhteliselt keerulisem, sest muutujaid on liiga palju ning suhtlevad nad omavahel juba tunduvalt keerulisemalt. Lausa nii keeruliselt, et minu mõistus ei ole seda veel läbi hammustanud. Kui aus olla, ei tea ma sugugi, mida ma selle tagurpidi liikumisega pihtagi hakkaks seda leides. Kui ma seda üldse ära tunnekski. Sellepärast ma ei ole päris kindel ka, et ma ei ole tagurpidi ajas liikumisele lahendust leidnud. Ma lihtsalt ei tea, milline ta välja näeb. Ilmselt mitte nagu Sina või mina või sõber-koer.

Kui nüüd keegi peaks mõtlema, mida ma viimase paari lõiguga öelda olen üritanud, siis võite võtta teadmiseks, et see ei olegi teie asi, sest see kõik on adresseeritud minule endale ning see ei peagi kellelegi teisele arusaadav olema. Kaasa-arvatud minule. Praegu.
Ärge seda isiklikult võtke.

Edaspidist võib võtta aga kui üleüldist teavet ning suuresti vastab see ka ilmselt tõele ning on üldisemale loogikale ning kainele mõistusele vastuvõetavam.
Umbes-täpselt kaks kuud on varasti möödumas (või ehk juba praeguseks möödunudki) päevast, mil tõstsin oma jala teistkordselt Austraalia pinnale. Sest vahepeal olid mu jalad kandnud mind päris palju kilomeetreid mööda Uus-Meremaa väga erinevaid, kuid alati maalilisi pindu ja vorme. Me ei olnud enam nii peatud kui esmakordselt maabumisel. Tegelikult tundsime end lausa koduselt. Vähemasti nii koduselt kui me end siis Austraalias tunda võime ning suudame. See ei tähendanud üldse, et kõik kohe iseeneslikult hästi oleks olnud. Sugugi mitte. Meil olid säästud otsas, tööd ei olnud ning kõige tipuks vedas auto meid alt. Sõbrad Anti ning Karin võivad aga kinnitada omalt poolt, et kui oled mõnda aega vaikselt, kuid järjekindlalt mäest alla veerenud, jõuad lõpuks oru põhja või mis iganes seal mäejalamil on ning edasi saab minna ainult maa alla või tagasi üles. Ja kuigi üldine tarkus teab öelda, et ülesmäge minna on tunduvalt koormavam allamäge kulgemisest, on eelviimatine siiski nii palju meeldivam. Ausõna, me ei olnud enne seda aega veel kunagi nii täbaras seisus olnud. Ükskõik kui täbarad need eelnevad eriti räbalad olukorrad on juhtumise hetkedel tundunud. Suhted loksusid paika ning tuli välja, et kõige eelnevaga võrreldes oleme ikka suhteliselt p---s omadega. Ebaõnn tegi nii pimedaks ning tuimaks, et ei teadnud enam kas nutta või naerda. Ühtäkki turgatas, et meil on ju käed-jalad küljes ning mõistus veel (suhteliselt) kombes ning nälga veel ka tundma ei ole pidanud (väike nuudlidieet pole veel kedagi vigaseks teinud) - meil ei ole ju põhjust millegi üle kurta. Tore, aga see ei päästa ju veel sandist majanduslikust olukorrast. Isegi tomatikorjamine iraaklastega tundus olevat meeldiv päästerõngas. Äkitselt siiski mitte nii täbar olukord veel ka ei olnud. Tsirkuses laste käest raha nöörides ning näkaseid plastik"mänguasju" "auhindadeks" jagamise töö tundus küll olevat midagi, mida ehk isegi teeks. Jaa, seda oleks võinud teha küll.
Ainult et läks veelgi paremini. Üks telefonikõne ning kõik oli jälle hea. Meil oli jälle töö ning natukene raha. Mitte palju hiljem oli meil jälle mitte ühtegi võlga ning veelgi rohkem raha. Ja veelgi enam söödud mandariine hiljem ei olnud ikka veel mandariinidest isu täis. Küll aga sai isu täis sellest tööst, mis ei olnud üldsegi mitte maailma kõige hullem, ega kaugeltki mitte ligilähedal neile ebameeldivatele otsadele, mida on saanud viimaste aastate jooksul tehtud. Ja uus pakkumine tundus liiga hea. Ja ma ei oska väga hästi ei öelda. Ja ma olen selle üle teatud aegadel päris uhke enda üle. Aga otse loomulikult. Täiesti vabalt. Iseenesestmõistetavalt.
Pealegi on siin soojem, saab värske õhu käes tööd teha, mootorratastega ringi kärutada ning kino on ka lähemal. Ehk et kõik saab heaks.