Jessjessjessnõõõõu
Half the time most my stuff is missing. Most of the time all of my stuff is missing.
Sellisele järeldusele jõudsin ma täna tööpäeva esimestel minutitel. Ülejäänud päev kulus selle lause eesti keelde panemisse üritamistele.
Tegelikult on see ju teadatuntud fakt, et pool tööajast kulub tööriistade või -vahendite otsimisele. Mõnedel puhkudel tuleb see aeg siiski mitmekordistada - näiteks minu puhul - sest tihti asjad jäävadki kadunuks ning on tarvis kas uute järele minna või mõnd teist tööriista kasutada otstarbekohatult, mille tagajärjel mittekadunud tööriistad muutuvad lihtsalt kasutuskõlbmatuteks tööriistadeks ja millistega on erinevalt kaotsi läinud vahendidest võtavad enda alla väärtuslikku prügikastiruumi, sest olgem ausad, prügikast on alati pigem kuhjaga täis kui pooltühi.
Ebaõnn on selline vigurlik asi, mille puhul kunagi ei tea, millal Sulle vastu nägu lajatada võib. Ärkad hommikul ja kõik tundub olevat kena. Lähed tööle ning jätkuvalt laabuvad asjad. Lõunapaus - ikka kõik veel meeltmööda. Pärastlõunalgi paistab päike. Ja siis ta tulebki. Ebaõnn on nagu õnnetus, mis ei hüüa tulles. Erinevalt mõningatest asjadest, mida Sa näed juba kaugelt ette tulemas. Nagu näiteks see, kui Sa iga päev endast suurem kallal norid võib see lõppeda sinise silma ja/või katkise käe ja/või ....-ga. See ei ole ebaõnn ega õnnetus. See tähendab, et Sa oled loll. Küll aga ei ole Sa loll kui teed endast parima tööl olles ning tänutäheks Sulle sulg sappa antakse selle tõttu. Nagu juhtus meie brittidest sõpradega, kellele teatati, et neile enam tööd ei jagu, sest.. sest tööd ei ole. Tegelikult oli aga nii, et nemad olid kümnest korjajast kaks parimat ning et teistele korjajatele pikemaks ajaks tööd hoida, tuli seda kellegi teise arvelt haugata. Nad leidsid küll uue töö, kuid see tähendas seda, et neid ei ole enam siin. Nüüd on nad hoopis seal ning seal on poolteise tunni autosõidu kaugusel. Mis on piisavalt kaugel, et sinna mitte lihtsalt peale tööpäeva soola küsima minna või mõnd uut raamatut küsima.
Life sucks. Sellisele järeldusele ma jõudsin ka ükskord. Seda ei ole eriti keeruline eesti keelde ümber panna.
Ma olen juba varasemast harjunud uksest välja astudes tööl olema. Tegelikult tuleb praegu oma 50 meetrit tööle jalutama. Ja õhtul need 50 meetrit tagasi koju jalutama. Aga seda on nii vähe, et võib vabalt mitte millekski ümardada. Säästab kütuse pealt ning saab kauem magada ka. Pealegi on jube mugav uksest välja astuda, sületäis apelsine korjata ning need mahlaks pigistada ning kohe see värske mahl nahka juua. Ning kuna lähim tihedamalt kui üks inimene ruutkilomeetri peale asustatud paik on oma paarikümne kilomeetri kaugusel, on siin ka väga vaikne õhtuti ja tähed taevas eriti kirkad linnakuma puudumisel.
Kõik hea, kuni külmaks läheb. Mitte et mul külma vastu midagi oleks. Eiei.. Mulle meeldib külm. Õhk muutub värkskeks ja kargeks ning tööd tehes ei pea päeva jooksul liitrite viisi vett sisse kaanima. Aga mandariinidele ei meeldi külm. Kohe nii väga ei meeldi, et nende kaitsemiseks peavad mandariinikasvatajad kasutusele võtma kõiksugu isepäraseid ning esmapilgul väga veidraid meetmeid. Nõnda siis ühel hilisel õhtul saigi nuputatud, miks helikopterid meil pea kohal istuvad. Sest mine Sa tea, ikkagi Austraalia - ja siin juhtub kõiksugu imelikke asju teinekord. Ühtäkki meenus, et ei polegi tegemist helikopteritega, hoopiski nood jurakad, mida me esialgu mõtlesime olevat tuulegeneraatorid, olid töösse pandud. Suured tuulikud, mille propellereid ei liiguta ringi tuul vaid diiselmootorid. Tuult hoopis tekitatakse ning see tuul peab vähemasti teoorias tegema tuule alla härmatisele ja külmale, mida mandariinid nii väga kardavad. Ja nõnda nad siis öö otsa lärmavadki keerutada seal põllu peal. Olla siin selliseidki masinaid, kus noile samustele "tuuleveskitele" on külge kruvitud ka võimsad soojapuhurid, et ehk siis gaasipõletid, mis puhutava õhu veel soojaks ka kütavad. Et mandariinidel ikka eriliselt õdus oleks.
See kõik võib eestimaalasele kummaline ning veits üleliiane tunduda. Samas see ei ole midagi võrreldes kirsifarmidega. Nemad mingite tuulikutega ei jända. Nemad kuivatavad puid helikopteritega. Tõsilugu. Helikopter kulgeb vaikselt üle kogu istanduse ja kuivatab puid. Tegelikult mitte eriti vaikselt, sest helikopterid on päris lärmakad elukad. Ma siis väga ei imesta, miks kirsid nii kallid on.
Sellisele järeldusele jõudsin ma täna tööpäeva esimestel minutitel. Ülejäänud päev kulus selle lause eesti keelde panemisse üritamistele.
Tegelikult on see ju teadatuntud fakt, et pool tööajast kulub tööriistade või -vahendite otsimisele. Mõnedel puhkudel tuleb see aeg siiski mitmekordistada - näiteks minu puhul - sest tihti asjad jäävadki kadunuks ning on tarvis kas uute järele minna või mõnd teist tööriista kasutada otstarbekohatult, mille tagajärjel mittekadunud tööriistad muutuvad lihtsalt kasutuskõlbmatuteks tööriistadeks ja millistega on erinevalt kaotsi läinud vahendidest võtavad enda alla väärtuslikku prügikastiruumi, sest olgem ausad, prügikast on alati pigem kuhjaga täis kui pooltühi.
Ebaõnn on selline vigurlik asi, mille puhul kunagi ei tea, millal Sulle vastu nägu lajatada võib. Ärkad hommikul ja kõik tundub olevat kena. Lähed tööle ning jätkuvalt laabuvad asjad. Lõunapaus - ikka kõik veel meeltmööda. Pärastlõunalgi paistab päike. Ja siis ta tulebki. Ebaõnn on nagu õnnetus, mis ei hüüa tulles. Erinevalt mõningatest asjadest, mida Sa näed juba kaugelt ette tulemas. Nagu näiteks see, kui Sa iga päev endast suurem kallal norid võib see lõppeda sinise silma ja/või katkise käe ja/või ....-ga. See ei ole ebaõnn ega õnnetus. See tähendab, et Sa oled loll. Küll aga ei ole Sa loll kui teed endast parima tööl olles ning tänutäheks Sulle sulg sappa antakse selle tõttu. Nagu juhtus meie brittidest sõpradega, kellele teatati, et neile enam tööd ei jagu, sest.. sest tööd ei ole. Tegelikult oli aga nii, et nemad olid kümnest korjajast kaks parimat ning et teistele korjajatele pikemaks ajaks tööd hoida, tuli seda kellegi teise arvelt haugata. Nad leidsid küll uue töö, kuid see tähendas seda, et neid ei ole enam siin. Nüüd on nad hoopis seal ning seal on poolteise tunni autosõidu kaugusel. Mis on piisavalt kaugel, et sinna mitte lihtsalt peale tööpäeva soola küsima minna või mõnd uut raamatut küsima.
Life sucks. Sellisele järeldusele ma jõudsin ka ükskord. Seda ei ole eriti keeruline eesti keelde ümber panna.
Ma olen juba varasemast harjunud uksest välja astudes tööl olema. Tegelikult tuleb praegu oma 50 meetrit tööle jalutama. Ja õhtul need 50 meetrit tagasi koju jalutama. Aga seda on nii vähe, et võib vabalt mitte millekski ümardada. Säästab kütuse pealt ning saab kauem magada ka. Pealegi on jube mugav uksest välja astuda, sületäis apelsine korjata ning need mahlaks pigistada ning kohe see värske mahl nahka juua. Ning kuna lähim tihedamalt kui üks inimene ruutkilomeetri peale asustatud paik on oma paarikümne kilomeetri kaugusel, on siin ka väga vaikne õhtuti ja tähed taevas eriti kirkad linnakuma puudumisel.
Kõik hea, kuni külmaks läheb. Mitte et mul külma vastu midagi oleks. Eiei.. Mulle meeldib külm. Õhk muutub värkskeks ja kargeks ning tööd tehes ei pea päeva jooksul liitrite viisi vett sisse kaanima. Aga mandariinidele ei meeldi külm. Kohe nii väga ei meeldi, et nende kaitsemiseks peavad mandariinikasvatajad kasutusele võtma kõiksugu isepäraseid ning esmapilgul väga veidraid meetmeid. Nõnda siis ühel hilisel õhtul saigi nuputatud, miks helikopterid meil pea kohal istuvad. Sest mine Sa tea, ikkagi Austraalia - ja siin juhtub kõiksugu imelikke asju teinekord. Ühtäkki meenus, et ei polegi tegemist helikopteritega, hoopiski nood jurakad, mida me esialgu mõtlesime olevat tuulegeneraatorid, olid töösse pandud. Suured tuulikud, mille propellereid ei liiguta ringi tuul vaid diiselmootorid. Tuult hoopis tekitatakse ning see tuul peab vähemasti teoorias tegema tuule alla härmatisele ja külmale, mida mandariinid nii väga kardavad. Ja nõnda nad siis öö otsa lärmavadki keerutada seal põllu peal. Olla siin selliseidki masinaid, kus noile samustele "tuuleveskitele" on külge kruvitud ka võimsad soojapuhurid, et ehk siis gaasipõletid, mis puhutava õhu veel soojaks ka kütavad. Et mandariinidel ikka eriliselt õdus oleks.
See kõik võib eestimaalasele kummaline ning veits üleliiane tunduda. Samas see ei ole midagi võrreldes kirsifarmidega. Nemad mingite tuulikutega ei jända. Nemad kuivatavad puid helikopteritega. Tõsilugu. Helikopter kulgeb vaikselt üle kogu istanduse ja kuivatab puid. Tegelikult mitte eriti vaikselt, sest helikopterid on päris lärmakad elukad. Ma siis väga ei imesta, miks kirsid nii kallid on.
Postitas Mati Allas : kolmapäev, juuni 17, 2009
1 Comments:
Kahjuks tuleb ka omist kogemustest tõdeda, et mölakaid siin maal ei tule mitte tikutulega taga otsida, vaid neid leiab mõne võltsi naeratuse tagant üpris lihtsasti vahel..
Postita kommentaar
<< Home