Pilt vol.40 - Kuue Jala Rada

Ei ole vist üheski varasemas postituses nõnda palju pildimaterjali olnudki, samas pole ka nelja päeva jooksul varem nii palju pilti klõpsitud teha. Igatahes, sai nädalaid tagasi Antile ja Karinile lubatud, et kui nad Austraaliamaale jõuavad, ootab neid ees üks korralik mägine jalgsimatk ning tutvumine kohaliku fauna ja flooraga selle käigus. Nagu kombeks sai kõik jäetud jällegist viimase hetke peale ning jätkuvasti kombekohaselt kõik sujus justkui õlitet. Järgnevalt natuke juttu pildi vahele selgitamaks või lihtsalt jutu jätkuks..


Nagu ikka kipuvad asjad katki minema just siis, kui neid kõige enam tarvis on. Sel puhul otsustas auto, et ei taha enam heasti pidurdada ning mägedesse ei ole just kõige targem minna ilma piduriteta. Õlised näpud arvasid heaks ka kõik rehvid uute vastu vahetada, millega ma olin täiesti nõus, sest olid teised juba päris siledaks kulunud. Õnn oli sedapuhku siiski meie poolt ning eelmisel õhtul enne matka sain auto kätte, kuid selle eest tuli loovutada terve nädala palk paraku.
Nõnda viiski meid juba aasta jagu tublilt teeninud auto Katoombasse, kuskohast meie rada alguse sai. Järgmised 45 km tuli juba jalgsi käia.


Postitantsu ka enne minekud;)


Esimesed kilomeetrid kulgesid rahulikult allamäge läbi vihmametsa serva. Kuna päike pea kohal juba päris heasti kuumas, oli päris meeldiv jaheda, niiske ning lopsaka roheluse all "soe" sisse saada.


Vihmase metsa surnud puu.


Kesk mittekusagit kitsa tee pervel vedeles vast nii kahe-meetrise läbimõõduga betoonist kaevurake. Ja tolle sees olid end mugavalt sisse seadnud kohalikud mesilased. Kuigi neil pidavat puuduma võime nõelata nagu eurooplastele tuntud mesilased, ei julgenud mina küll sealt läbi hakata ronima. Küll aga kulus marjaks ära telefoto objektiiv, millega saab ka makropilti klõpsata.


Hiljem möödusime paarist farmist, kus ühes juhtus olema neli hobust koplis. Korra käis peast läbi, et meid on ka neli ja jätkaks hoopistükkis ratsa seda matka:) Kuid kuna ma pole oma senise elu jooksul hobuse selga veel istunud, siis ilmselgelt ei oska ma ratsa sõita ja tuli see plaan maha kanda. Samas koormat oleks võinud nad ju ikkagi kanda. Seda enam, et terve see rada peaks vähemalt teoorias olema ka tänapäeval võimalik läbida hobusega. Raja nimi ei ole Six Foot Track sellepärast, et see oleks kuus jalga pikk, vaid et ka kõige kitsamas kohas ei tohiks see olla kitsam kui kuus jalga ning et seda oleks võimalik hobustega läbida.


Suurte seljakottidega jalutamine - eriti kuuma päikese all - paneb kõvasti higistama ning janutama. Et kaasaskantava vee kogus on siiski piiratud paari liitriga näo peale, tuleb võimaluse korral vett jõest juurde ammutada. Muidugi eeldusel kui on jõgesid või ojakesi, kus seda teha. Vastasel korral tuleb veega kokkuhoidlikult ümber käia.


Karin üritas Anti marsisammu üle trubmata. Eks jääb see igaühe enda otsustada, kas see tal ka õnnestus või jaa.


Liisi ja Karin pidid ühel hetkel peaaegu üle jooksma rajal peesitavast ussist. Hiljem teadis Liisi mäletada, et tegemist on ilmselt Red-bellied Black Snake'ga, kelle hammustus päris ära ei tapa, kuid võib kõvasti valu küll tekitada. Kuna mul oli fotoka peal vale objektiiv ning väga lähedale ei tahtnud ussile ronida, otsustas Anti, et tema fotokas teeb paremat tööd ning sööstis ussile rohu sisse järele. Sai pildile teise küll:)


Esimese päeva õhtuooteks tuli rajalt maha astuda ja pisuke lisatiir teha mööda suurt teed lähima puhkepaigani.


Kett maas.


Oleme jätkuvalt õigel teel.


Ma ei tea, miks see nii on, kuid ma leian alati midagi eriti köitvat keset põllu- või tühermaid uhkes üksinduses seisvates surnud puudes. On vist hea näha, et neil lastakse rahus minna.


Julge uudishimu.


Et tihti kulges rada mööda eramaid ning täpselt sama tihti oli nende eramaade peal põllu- või karjamaad, tuli ületada erinevaid aedasid. Teinekord olid tegelikult väravad ka, millistest sai vajadusel ka autoga läbi, kuid muudel puhkudel tuli üle ronida sellistest pisikestest pukkredelitest.


Tere!


Esimese päeva lõpus läks vahetult enne laagrisse jõudmist tee kaheks. Üks pool viis mööda rippsilda üle all kivide vahel kulgeva pisikese jõe, samas kui teine pool jätkas mööda jõekallast kuni laagrini, kus tuli jõgi ületada läbi vee sumbates või üle kivide ronides. Kõik oli ilus, aga oleks olnud veelgi ilusam, kui üks matkaliige ei tunneks surmahirmu kõrguste ees. Juba eemalt kaugusest nähes teadis Karin, millise tee tema valib. Korra käis küll peast läbi mõte teha samuti nagu A-Team tegi sõber B.A.-ga, kes ei olnud kunagi nõus lennumasinate peale oma jalga tõstma. Kuna aga lähemal uurimisel tuli välja, et sillale on korraga lubatud ainult üks inimene, tuli kiirelt kohustuslikud pildid Antiga sillal ära klõpsida ning ajutiselt teed Anti ja Kariniga lahku viia.


Tahes tahtmata tuli silme ette Indiana Jones and Temple of Doom.


Õnneks siin all kokodille polnud ning vibude ja odadega metsikud pärismaalased olid ka koju jäänud.


Karin ja Anti üle silla meiega ei tulnud, kuid jõgi tuli neil ikkagi ületada. Jõgi ületab jõge:D Ma tean, et see kõlab päris õelalt, kuid alati kui keegi mõnd jõge või oja ületas, olin ma kohe varakult platsis, näpp fotoka päästikul valmis püüdma "seda" hetke. Siiski meie kõigi õnneks ning vaid minu õela külje õnnetuseks sai kõiksemees alati kuiva jalaga üle.

PÄEV 2


Teinekord on puhke- ja telkimispaikadesse paigutatud vihmaveekogumissüsteemid. Päris mugav, kui muud vee hankimise moodust käepärast ei ole.


Seesamune jõgi, mida Karin ja Anti eelmine õhtu ületasid. Üllatavalt soe oli vesi muideks.


Mis siis saab kui peale tõusu on järgmine tõus?


Sedapuhku Liisi ületamas pisikest oja.


Teise päeva õhtupoolikuks jõudsime metsa, kus hetkeks tekkis peas segadus. Nii kodune tunne tuli peale. Ninna lõi nõnda tuttav murakaraba lõhn ning ausõna hetkedel oli tunne kõndides enda nina ette maha vaadates, et kui pea kõrvale keeran, näen sealsamas teeservas kevade viimaseid lumehangesid siin-seal. Teist sellist tuttavlikku hetke ei ole mul veel Austraalias olles tekkinud. Kui Austraalia mandril oleks üks koht kus ma oleksin nõus oma ülejäänud elu veetma, siis on see siinsamas mägedes männimetsade lähedal.


Teise päeva lõpuks olid peaaegu kõik peaaegu kanged ning pisukesed venitusharjutused ei teinud kindlasti kellelegi liiga.


Kui esimese õhtu ööbisime jõe kaldal, siis teine päev olime ümbritsetud wallabie'dest ehk siis kängurude pisematest vendadest-õdedest.


Joey ka pildil.

PÄEV 3


Vast suurem osa matkast kulges läbi metsade, mis muutusid iga paari kilomeetri tagant. Kuid mitte kunagi ei olnud need vaated igavad.


Näädsa siis, ma kah pildile jäänud.


Lõpp terendab juba silme ees. Rada läks päris kitsaks kätte ära ning paremale alla vaadates läks mägi järsult alla nii kaugele kui silm võttis.


Peaaegu..


Ja ongi võidukalt rajale ära tehtud.


Kolmanda päeva lõunaks jõudsime lõpp-punkti Jenolan'sse. Olime Liisiga seal varemgi käinud, kuid nagu alati avastab iga kord uusi asju, detaile ning kogeb ja näeb kõike tihti hoopis teise pilguga. Sai kiiruga kamba peale tuba võetud ning kobinad sinna visatud ning kohe välja uudistama ja keha kinnitama mindud. Läinud korral me siin söömas ei käinud, seega ei osanud selle poole pealt midagi oodata, loota ega karta. Päeva ajal sai baarist midagi võetud ning väljas kirevaid linnukesi jälgitud. Muideks üks asiaadist turist pidi peaaegu sellele samale linnule peale astuma. Õnneks märkas siiski viimasel hetkel, hüppas "õu-vau" saatel sammu tagasi, krabas välja oma tohutu suure kaamera ning hakkas klõpsima.
Vaatamata sellele, et seintele ja postidele oli kõikjale kinnitatud sildid, mis keelasid linde toitmast inimeste toiduga, leidub alati lolle, kes sellest aru ei saa. Ja mitte alati ei ole tegemist laste või pimedate noorukitega. Keskealised meesterahvad, loobivad linnukesele friikartuleid. Mis suuremates kogustes ilmselt linnukesele hiljem elu maksavad. Kurb.


Sõber.


Õhtul sai käidud veel tiir peale tammiga üles paisutatud jõele, mis oma sinakasrohelise veega mõjuba kuidagi eriti ebamaine. Ja seal kallastel oli jalutusradadele päikse kätte peesitama tulnud kõiksugu soojakõigulisi elukaid. Kaasa arvatud need Veedraakonid. Hiljem kui ma bussiga Katoombasse auto järele sõitsin, läksid teised uuesti sinna ringi uudistama ja nägid Black Snake. teist korda.

PÄEV 4


Hallo Maa.


Peakoopa suu ees. Läbi selle tuleb üks kahest autoteest alla orgu. Pidavat olema maailma ainuke looduslik koobas, millisest autotee läbi läheb.


Tüüpiline koopalagi.


Järv. Maa all.


Vesi oli nõnda selge ja vaikne, et kui poleks teadnud, et seal vesi on, poleks osanud arvatagi.


Tegelikult ei olnud seal koopas ühtegi järve, vaid hoopiski üks jõgi, millel aeg-ajalt oli tee peal õhulukud, mille pinnad olid peegelsiledad. Nõnda oli ka väga raske hinnata õigesti vee sügavust.


Järgmise pildi alt ärge veel juttu lugege, vaid vaadake seda lihtsalt ning üritage mõelda, mida teie seal pildid näete.


Pool of Cerberus. Ilmselt on kõik kuulnud koolis lugu põrgukoer Kerberosest, kelle järgi see koobas ka oma nime on saanud. Kui esimesed valged inimesed neid koopaid 19. sajandil uurima hakkasid, nimetasid nad erinevaid koopastruktuure teinekord väga imelike nimedega. Enam kui tihti said nad inspiratsiooni piiblist või antiikmütoloogiast. Õige nurga alt vasakul olevale kivinukile lambiga valgust näidates tekib selle taha seinale vari, jättes veepinnale peegelduse varjust, mis omakord võib head kujutlusvõimet omades tõesti jätta mulje, et tegemist oma kolmepealise koletiskoeraga.


Seesamune järv teise nurga alt.


Need koopad arvatakse olevat ca 340 miljonit aastat vanad. Selle ajaga on tekkinud koopaseintele ja -lagedele, -põrandatele kõiksugu hämmastavaid struktuure. Ja kõik see on lubjakivi. Ning kõigile neile on antud väga kummalised nimed.


Näiteks see pidavat olema kellegi silmis keerleva baleriini moodi. Mine ja võta siis kinni.


Lumiii:)!! Või siiski mitte. Kivi mis kivi. Osaliselt kristalliseerunud küll juba.


Silla piire.