Pilt vol.38

Juba palju aastaid olin tahtnud endale korralikku fotokaamerat. Midagi sellist, mis ei võtaks aega 3-4 sekundit või enam hetkest, mil sisse lülitad hetkeni, mil esimese pildi klõpsatud saad. Ja midagi, mis tunduks käes nii nagu Sul tõesti ongi midagi käes. Ning midagi, millel saaks vastavalt vajadusele vahetada objektiive ja nõnda. Lõppeks selle uue kaamera saingi, kuid nüüd on käes teistsugused probleemid - seda fotokat ei võta päris igale poole omadega kaasa. Näiteks kanuutama minnes, nagu just täna sai tehtud. Sellisel puhul tulebki sahtlipõhjast välja otsida vana, millest ei oleks nõnda kahju, kui peaks ära uputama või muul moel hukatusse saatma. Aeg-ajalt tegi too vana kaamera küll meele mustaks kui üritas pilti teravaks saada 5 sekundit järjest, samas tuleb teha pilte selle võrra rohkem, et hiljem oleks mille seast valida. Ja õnneks oli, mida valida ning ei ole üldsegi paha mõte vana fotokat veel mitte vanaduspuhkusele saata.


Nõnda see väike seiklus alguse sai - Manly Ookeani Maailma kõrvalt. Ilm oli hommikul mitte üldsegi kõige paljutõotavam, kuid sai siiski otsustatud minna. Tagantjärele peab tõdema, et saime nii vihma kui päikest ning paaril korral lajatas ka piksega nii et õhk värises. Sellistel hetkedel keset veteavarust hulpides tekkis küll mõte hetkeks, et kas see on ikka kõige parem mõna. Samas nähes eemal hulgim purjekaid ja muid veealuseid rahulikult edasi toimetamas sai mõeldud, et kui suur on ikka tõenäosus, et pikne just meile pihta virutaks.


Said naised just vette lükatud, kui nad juba tekitasid liiklusohtliku olukorra:) Tegelikult mitte ainult olukorra vaid lausa liiklusõnnetuse enda, sest umbes 1 sekund hiljem nad juba kokku põrkusidki.





Esimese hooga selle plastmassise kanuu sisse istudes käis küll peast läbi mõte, kuidas sellega üldse vee peal saab püsida. Kuid paaril korral läbi ja üle paatide tekitatud lainete liueldes kadusid kõik kõhklused ja kahtlused sellesse sõiduvahendisse. Kõik jäime kuivaks.. muidugi välja arvata vihmavesi ning kõik see soolane vesi, mida mõladega endale paati sai tasahaaval tilgutatud.


Raske töö see aerutamine.


Hiljem leidsime ühe ilusa ranna, millisele on võimalik jõuda ainult mööda veeteed või läbi sügava metsa tatsates. Et me nii ehk naa juba päris märjad olime, sai otsustatud end ka üleni vette kasta ehk et siis pisike suplus supelda selles ilusas rannas. Vesi enam nii soe ei tundunudki, kuid tormised pilved olid nõnda palju taandunud, et isegi päike andis end esimest korda päeva jooksul näole. See tekitas väga maavälise kontrastidemängu, kus ühelt poolt nägi sünget ja tumedat taevast ning teiselt poolt päikest siniste taevalaikude keskel säramas.


'Mina siin' on nüüdseks juba kaamera taga jäädvustamas kaevandamistöid. Loomulikult range kontrollöri pilgu all see kõik leidis aset.


Seda paati võibki tänada ekstreemsuse lisamises, jättes enda järel maha meeldivad lained. Hiljem sai järgi uuritud, et selline langevarjuga paadi järel veetud saamine ei ole üldse odav lõbu, makstes uhkelt üle 100 taala kahepeale. Ilmselt see ei kesta ka rohkem kui mõne minuti. Vähemalt selline mulje jäi. Samas jäi ka mulje, et see tundub päris väärt kogemus. Samas paneks selle raha parem juba päris langevarjuhüppe fondi.


Karinil tekkis vist hämming või ei tahtnud ta lihtsalt vooluga kaasa minna.


Veeskulptuurimeister.