Kõndivad reklaamplakatid

Mul on tihti riietega nõnda, et miskid teatud hilbud saavad oma tagumendi järgi eriti hästi vormitud ning leiavad riidekapis ja südames erilisema koha kui kõik muud. Ja nõnda ongi, et selliseid südamelähedasi riideesemeid ei raatsi ju mitte ära visata kui aeg käes. Nõnda siis juhtubki, et käid ringi lõhkiste pükste, näljaste tossude ning räbala nokatsiga. Isegi siis, kui Sul on kodus riidekapis veel kolm paari jalanõusid, topelt nõndapalju pükse jne. Ma ei suuda enam mäletada kui palju aastaid olen kandnud oma valget nokatsit. Aga ma olen kindel, et see sai Soomest soetatud ja veel ajal, mil sai Jõgeval koolis käidud. Seega päris mitu aastat juba.
Vaene müts on aga lõpuks laialilagunemise ääre peal ning Liisi tahab mulle juba veto peale panna selle kandmise suhtes. Eks tal ole pisut õigus ka. Aga kuidas Sa viskad nii kauast sõpra lihtsalt prügisse. Ma usun, et mul ei ole kunagi ühtegi teist riideeset nõnda palju aega kasutuses olnud. Kuid kõik hea saab ükskord otsa. Et teinekord uuele heale ruumi teha.
Nõnda siis saigi ette võetud retk ostukeskusesse uue mütsi järele. Ausõna ma arvasin, et sellest saab lühike ostlemine nagu minu puhul ikka kombeks on. Eriti kui tegemist riidepoodidega. Aga võta näpust. Ei pole. Lihtsalt pole. On igast totakaid räpparite mütse nii et võtab silme eest kirjuks. Ja on kõikvõimalike rägbi- ja kriketimeeskondade logodega. Ja kui isegi leiad mütsi, mis istub hästi peas ja näeb enamvähem viisakas välja, siis on sellel raudpoltkindlalt suur logo otsa ees.
Mulle tõesti ei meeldi käia ringi nagu miski reklaamplakat. Ma ei taha, et igaüks teaks, et ma olen NIKE-mees või ADIDASE-mees või misiganes huinamuinad sinna peale õmmeldud on. Ja enamasti ei saa neid seal eemaldada ka. Tegelikult kehtib see suurema enamuse rõivaste ja jalanõude kohta. V.a. ehk kingad. T-särke on ehk ka võimalik osta ilma, et neile logod pääle oleks õmmeldud.
Ja ei jäägi seni muud üle kui jääda truuks vanale heale.
Aus värk.